Vaarikesel tibutab !

Käes on taas see imeilus kevadaeg, mil aknast välja vaadates on igas suunas mõni loomalaps tatsamas. Söögitoa aknast paistavad talled, magamistoa aknast saab näha jänkupudinaid, kes mingil põhjusel puurist välja said ja end nüüd ülejäänud karja liikmetena tunnevad.


 Lastetoas kirjutuslaual on kast, millest kostab siutsumist. Esimene sulepall puges munast välja juba neljapäeval, kuigi tegelikult ootasime teda alles laupäeval. Kärsitu tegelane. Reede hommikul sai ta endale seltsilise ka. Tea, kas oli õde-vend või hoopis tädipoeg.


Ajas veel tagasi minnes tahan kindlasti jagada rõõmu lillenduse osas. LÕPUKS ometi (kõlab peaaegu, nagu ma oleks oma kümme pikka aastat oodanud :D ) jõudis meie talus ka kätte aeg, mil saab natukenegi tegeleda iluaiandusega. Muidu oli meil maja taga maapirnipuhmas. Ja üks väike peenrake mõne nartsissiga. Ja muid lilli polnudki. Nii et lilleilu käisin ma ahmimas hoopis naabruskonna taludes. Aga kuna kevadisel Pere Suurkogu koosolekul sai vastu võetud otsus, et sel aastal keskendume maja välistele töödele ja iluaiandus just seda on, siis wipiijee :D ...Peremees meisterdas toredad kiviäärtega peenrad, mille põhja sai pandud geotekstiili. Mõtlesime, et sel aastal me mügrisid toita ei taha, aga peent võrku ostma ei hakka. Niisiis loodan lihtsalt, et mügril on väga vastik seda kangast närida. Minul jooksid küll judinad üle, kui kõnealust materjali lõikama pidin..võeehh-materjal. Turu ostsime tühjaks.

Ehtminulikult ei pööranud ma taimede nimetustele mitte vähimatki tähelepanu. Tahtsin vaid teada, mis tingimusi nad eluks vajavad ja proovisin meelde jätta, milline neist on püsik ja milline mitte. Nii et nagu ma Palli ja Mudaku talu perenaistele juba ütlesin, siis minu aias ( hehe, nagu mul oleks tohutu lilleaed :D ) saab ekskursiooni stiilis: Vasakule vaadates näete te... kollaseid lilli, ja meist paremale jäävad....väiksed lillad lilled, mis mu vanaemal ka muide köögi ukse taga peenras kasvasid. 
Peenardes on veel ruumi, nii et saan veel läbi elada seda magusmõnusat tunnet, mis hinge paitab, kui saab lillekesi valida ja nad siis maha istutada... ja järgmisel päeval avastada, et nad polegi minu kohmetu istutamise käigus kehavigastustesse ära surnud. Sel korral jäid kõik ellu-juhuu! 


Kommentaare ei ole: