parem tuleks siduda ette
üle kulunud pükste
lai sinine poll,
osta saapamääret ja hari,
seada end käidavalle kohale
puhastama preilidelle kingi,
lahkete sõnade nõrgudes,
harja tuuseldes südame taktis.
Selle asemel,
et ühtsoodu
teha pediküüri värsijalgadelle.
(lõik Underi luuletusest "Kevadeutoopia")
Alustuseks pean muidugi kirjutama vürtsika loo sellest, kuidas see kõik minuni jõudis ja teatavaks sai: ei keegi muu, kui auhinnalise esikoha omaniku MEES (jah, Tõnu ise, meie külavanem Lumi) helistas sel ilusal õhtupoolikul või pärastlõunal õigemini, et tema kallis Külli on sellise saavutusega maha saanud. Õigem jälle öelda - "lendu lasknud!" ?!? Oh, kes teab, kuidas öelda aga tahaks ka kohe luulelisem olla, kui siin naabrinaise sõnaseadmis (ei ikka - sõnaütlemise) oskust kiidan.
No igal juhul helistas Tõnu ja ütles uudise. Ohkisin ja kuulasin, kuidas Tõnu Sassiga arutas, et mis luuletused need ikka olid, neid lausa lausuti mulle läbi juhtmeta telefoni (loe - mobiili) ja erutus, ärevus ja rõõm pulbitses toetavas kaasas ning kunstilises musikaalses pojas. Kõne lõppes minupoolse teadmisega, et tuleb küsida ka asjaosalise ja süüdlase enda kommentaari. (Vahele öeldes, kommentaar saabus vahepeal ja asub loo lõpus!)
Kuid, peasüüdlane ja elevuse tekitaja ISE helistas mulle õhtal. Teadmata ja süüta häälega, olles üllatunud süüdistuste ja elevuse peale, mida Palli talu perenaine valjuhäälselt kisendas telefoni, selle au ja kuulsuse suure koorma all, mille Riidma Külli on nüüd Lootvina külale ja Põlvamaale ja Rosmale kaela lausunud :-) Sõnaööbik lihtsalt polnud kursis nii kiire info leviku võimalusega. Ja üllatus tõigast, et selle "pressiteate" Lootvina küla valjuhääldile, oli edastanud tema enda tasane ja aeglane Tõnuke. Tagasihoidlikul mehel on ka tagasihoidlikum naine, kes ei helistanud mulle ometigi mitte enda au ja kuulsuse kuulutamiseks, vaid hoopis vürtsika ja erutava infokillu-kokkusattumuse pärast.
Vaat selline lugu, et see Romet, kes sai Külli taga II koha, tunneb Lootvina küla ja teadis lausa Potimäe varjukülge ning külamaja maakive ja lauget laskuvat teekest küngaste vahemikus kirjeldada, mille peale Riidma Naine jäi uskumatuna Rometi suhu vahtima, sest kas tõesti on Lootvina küla juba nii kuulus ja enneolematult eriline, et kõik nagu teadvad seda imelist külakest Põlvamaa äärel?!? (Kuigi ma ei saa aru, mis siin imestada oli?!?) Imestuse tagajärjel, peale selgitavaid vihjeid ja maamajade värvi, olude ja paiknemise ning osaliselt osaliste nimede meenutamise tulemusel, selgus luulelugejatel, et Romet on Lootvinas üht pulma pulmaisana juhtinud! Ja kuna luulelemb Lootvina Naine Külli viis kaks+kolm kokku ja sai viis nigu naksti, siis oli selge (peale vihjet, et pulm marurahvuslik oli), et see ometi Palli talus pidi toimuma ja margamarju see ühine komponent on, mis Rometit - Lootvinat- luulehuvi- ja pulmavärki seob.
Siis sai luulevõitja jagada Palli talu edu ja olu tollase pruutpaari pulmaisale: et edukalt paari pandud noorpaaril sündis kaks last ja enam pole nad noorpaar, vaid just tähistasid oma tinapulmi edukalt. Et õuel jookseb kutsa, ahjud köevad, soe on tubades ja pere elab ilusti. Rõõmupisar olevat läikinud mehel silmas - ikkagi esmane pulmaisa tööots ja tore ikka, kui on hästi tehtud töö. Seega tervitused Rometile, meie mõõgaisale ja veel ning kord õnnitlused Küllile, et ta endale nüüd uhke Liidia Koidula maali sai. Eks Tõnu pea nüüd uhkema ja uuema seina ehitama Riidmale selle maali tarbeks?
KUST MA LAULU ÕPPINUD?
Kust ma laulu luikama,
regivärssi riimima
hakand, küsid, armuke?
Pane, piiga, tähele!
Ammu laulud hingasid
põues, rinnus rääkisid:
tuule hoog ja laine lend
lauluks meelest muutis end.
Kõnet kõrgel kandsivad
tähed, ammu andsivad
sõlmisõna linnuksed
kõrvu kuulda, väikesed.
Siiski suu mul sõnata
seisis, huuled õnneta,
enne kui s i n d õnnis silm
näind - seal lauluks muutus ilm!
(Liidia Koidula)
Refereerime Pärnu Postimeest:
Kust ma laulu luikama,
regivärssi riimima
hakand, küsid, armuke?
Pane, piiga, tähele!
Ammu laulud hingasid
põues, rinnus rääkisid:
tuule hoog ja laine lend
lauluks meelest muutis end.
Kõnet kõrgel kandsivad
tähed, ammu andsivad
sõlmisõna linnuksed
kõrvu kuulda, väikesed.
Siiski suu mul sõnata
seisis, huuled õnneta,
enne kui s i n d õnnis silm
näind - seal lauluks muutus ilm!
(Liidia Koidula)
Refereerime Pärnu Postimeest:
Pärnus Koidula muuseumis täna toimunud neljanda üleriigilise Koidula etluskonkursi finaali parimaks tunnistati žürii üksmeelse otsusega Külli Volmer Rosmalt Põlvamaalt.
Etluskonkursi finaalis osales 14 luulelugejat Eesti mitmest paigast. Nad esitasid Lydia Koidula luuletuse kõrval ühe vabalt valitud Eesti luuletaja teose. Volmer, kes pälvis ka Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna auhinna, esitas professionaalselt Koidula luuletuse "Kust ma laulud õppinud" ja Marie Underi ” Kevadeutoopia”. Võitja auhind oli Vello Paluoja loodud Koidula pastell-portreemaal.
Žürii, millesse kuulusid luuletajad Triin Soomets ja Kaupo Meiel ning näitleja Jaak Johanson, otsustas, et hõbedase autasu pälvib Romet Koser Tarvastust ja pronksi Emilie Kirsi Audrust.
Finaalvõistlusele olid kutsutud parimad vähemalt 18aastased etlejad, kes osalesid piirkondlikel konkurssidel Tallinnas, Tartus, Võrus, Kuressaares ja Pärnus – kokku üle 60 luulehuvilise.
Tänavu möödub 175 aastat Koidula sünnist ja etluskonkurss on ellu kutsutud tema pärandi väärtustamiseks ning täiskasvanud inimeste luulehuvi aktiviseerimiseks.
Etluskonkursi finaalis osales 14 luulelugejat Eesti mitmest paigast. Nad esitasid Lydia Koidula luuletuse kõrval ühe vabalt valitud Eesti luuletaja teose. Volmer, kes pälvis ka Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna auhinna, esitas professionaalselt Koidula luuletuse "Kust ma laulud õppinud" ja Marie Underi ” Kevadeutoopia”. Võitja auhind oli Vello Paluoja loodud Koidula pastell-portreemaal.
Žürii, millesse kuulusid luuletajad Triin Soomets ja Kaupo Meiel ning näitleja Jaak Johanson, otsustas, et hõbedase autasu pälvib Romet Koser Tarvastust ja pronksi Emilie Kirsi Audrust.
Finaalvõistlusele olid kutsutud parimad vähemalt 18aastased etlejad, kes osalesid piirkondlikel konkurssidel Tallinnas, Tartus, Võrus, Kuressaares ja Pärnus – kokku üle 60 luulehuvilise.
Tänavu möödub 175 aastat Koidula sünnist ja etluskonkurss on ellu kutsutud tema pärandi väärtustamiseks ning täiskasvanud inimeste luulehuvi aktiviseerimiseks.
Allikas: https://parnu.postimees.ee/4435417/parnus-selgitati-tanavune-riigi-parim-luulelugeja?gallery=120543&image=7676453
Tuli peategelase kommentaar just minu postkasti: "jepp...Kõigepealt käisin Võru eelvoorus. Ilmselt hakkas mu peastlugemine enamiku raamatust-lugemise taustal silma (või kõrva) ja mind saadeti koos kahe Võru naisega edasi. Tänu Võru naisele Erele ja tema autojuhist abikaasale ma Pärnusse välja jõudsingi, sest tee sinna on ikka üüüüratult pikk. Peale mitmetunnist loksumist olin täiesti kange ja imetillukese Koidula-muuseumi ruumid ei pakkunud ka soojendusjooksuks suurt võimalust. Kuum tee oli hea. Võistluse korraldaja Elmar proovis pinget kruvida pöördumisega, et vabariigi parimad lugejad on koos. Mida üks õige eestlane selle peale mõtleb? - "Näh, siin ma siis, pisike harrastaja, vabariigi parimate keskele kogemata sattunud olengi..." Žürii liige Jaak Johanson püüdis pinget alandada väitega, et kõik see on üks mäng ja et muidugi ei saa luulet ei meetri ega kiloga mõõta. Ja siis läks lahti. Oli palju väga häid etteasteid. Õnneks olin juba neljas, nii et peale mind lugejaid sain pingevabalt nautida. Edasist te juba teate. Nüüd on probleem majas - uhke Koidula pastellmaal küll kodus, aga sama uhket seina pole.... Tuleb vist uue maja peale mõtlema hakata. Vaat kui palju inspiratsiooni saab ühelt luulekonkursilt! Aga Elmarit tahan selle ettevõtmise eest südamest tänada küll. Seda, et luulelugemist ja -lugejaid kuidagigi väärtustatakse."
Tuli peategelase kommentaar just minu postkasti: "jepp...Kõigepealt käisin Võru eelvoorus. Ilmselt hakkas mu peastlugemine enamiku raamatust-lugemise taustal silma (või kõrva) ja mind saadeti koos kahe Võru naisega edasi. Tänu Võru naisele Erele ja tema autojuhist abikaasale ma Pärnusse välja jõudsingi, sest tee sinna on ikka üüüüratult pikk. Peale mitmetunnist loksumist olin täiesti kange ja imetillukese Koidula-muuseumi ruumid ei pakkunud ka soojendusjooksuks suurt võimalust. Kuum tee oli hea. Võistluse korraldaja Elmar proovis pinget kruvida pöördumisega, et vabariigi parimad lugejad on koos. Mida üks õige eestlane selle peale mõtleb? - "Näh, siin ma siis, pisike harrastaja, vabariigi parimate keskele kogemata sattunud olengi..." Žürii liige Jaak Johanson püüdis pinget alandada väitega, et kõik see on üks mäng ja et muidugi ei saa luulet ei meetri ega kiloga mõõta. Ja siis läks lahti. Oli palju väga häid etteasteid. Õnneks olin juba neljas, nii et peale mind lugejaid sain pingevabalt nautida. Edasist te juba teate. Nüüd on probleem majas - uhke Koidula pastellmaal küll kodus, aga sama uhket seina pole.... Tuleb vist uue maja peale mõtlema hakata. Vaat kui palju inspiratsiooni saab ühelt luulekonkursilt! Aga Elmarit tahan selle ettevõtmise eest südamest tänada küll. Seda, et luulelugemist ja -lugejaid kuidagigi väärtustatakse."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar