Suvi sai otsa. Täitsa läbi kohe, seda on lõhnast tunda. Mulle hirmsasti maitseb sügise lõhn, selles on natuke värskust ja pisut tummisust, palju niiskust ja kübeke morbiidsust
Hannamanna hindab hoopis teistsuguseid aroome. Näiteks pannukalõhna. Kuigi tänane hommik näitas, et kui seda lõhna on õhus liiga kaua ning sellele ei järgne ega järgne pannkoogipugimist, siis võib see ühe meetripikkuse nelja-aastase päris pahuraks muuta.
 |
Inimkond jaguneb kaheks: ühed söövad pannukaid
valmistamise ajal, teised siis, kui kõik on valmis. Neljane
ei näi kuigi kõrgelt hindavat
meie kuulumist teise gruppi. |
 |
Ei saanud jälle 25, sai 30. Igaüks teab, et elu läheb ägedamaks
ja mõistus tuleb pähe alles pärast 30ndat ;) |
Lootvinas on vahepeal asju toimunud. Või noh, seal tegelikult toimub pidevalt midagi, aga neile kahele jõudsin mina ka kohale. Kõigepealt...parampampaaa....Annika sai jälle kolmekümneseks :D Jehuu!!! Komplekteerisime end seks puhuks margamarju ja Mudaku perenaisega kokku, esimene neist võlus kuskilt välja unenäopüüdja, teine terve autotäie kehapoputamisvahendeid ja mina jätsin kaasa võtmata selle koogi, mida ma eelmisel õhtul valmis ei jõudnud teha. Sünnipäevalaps oli aga targu kodust ära läinud, ja kohe, kui olime juukseklambriga ukseluku lahti muukinud ning ulmelist akrobaatikat kasutades laservalvesüsteemidest läbi lipsanud, saime hakata ruumis vabalt omavolitsema. Jubemaruvahva oli küll Annikat kingituste ja pannkookidega vastu võtta :) Hip-hip-hurraa!!
Teine tore üritus oli päris päris suve lõpus. Lootvinasse tuli üks imeline saarepiiga. Võtsin oma armsad kaasa, pakkisin võileivatordi pagasnikusse ja vurasime kohale. Sa juudas, kui hubaseks oli muutunud külakeskuse suur saal!! 😮Kuulu järgi olla seal enne pulmi peetud, nii et kõik kena oli alles jäetud. Ilusilusilus. Kui kõik omad said kallistatud ja tervitatud, siis võis laua taha istuda ja muusikat nautima hakata. Umbes siin võiks idee järgi olla pildijagamise koht, aga kuna mina sel õhtul pilti ei teinud ja margamarju pole mulle neid juba!tunni!aja!jooksul! saata jõudnud, siis kasutage lihtsalt fantaasiat.
Minuga kaasasolnud nautisid muusikat lambašašlõki saatel (või oli see vastupidi...), mina ise pugisin kahe suupoolega Heili maailmakuulsaid lihapirukaid. Täpsemalt ma neid ei kiida, sest juba praegu hakkasid neelud käima...Hõõõhh. Vinge muusika oli. Neiu oli vinge. Ja need eluohtlikuna tundunud pillid olid ka vägevad. Üritus oli välja reklaamitud romantikaõhtuna. Haah! Haahaa! No teate... Õhtu teine pool sisustati inimeste tantsuleõhutamisega. Ma teadupärast ei tantsi. Või noh, ma olen kaks korda tantsinud ja see oli tore, aga kindlasti pole ma pärast praeguseid eluaastaid oma keha liikumisega nii sinasõber, et võiks avalikult teiste nähes niimoodi....prr. Aga kõik teised tantsisid ja... nii siis juhtuski, et õhtu lõpuks olin mina ka koos ülejäänud rahvaga romantiliselt higine, keel vesti peal tilbendamas ja....maruõõmus 😄 Siin ka võiks pilt olla, eks.
...ja siis algas kool. Mind võeti sellest sügisest Masingu kooli vastu (emme oli nii uhke mu üle). Teate, kuidas inimestel on millalgi elus unistus mingist töökohast? Mina ülikooli ajal unistasin ka. Täpselt sellest kohast, kuhu ma praeguseks maandunud olen. Päris äge, onju :D Hetkel on küll veel kõike nii palju, et taotlesin juhtkonnalt ööpäeva sisse umbes 4 lisatundi (nad keeldusid!!), aga küll laabuma hakkab.
 |
Sophie sai kaheseks. Oli vaimustuses oma
kingitusest. Nii vaimustuses, et õhtuks olid
jänesest järel vaid ribad. Love hurts |
Huvitavaid hetki mahub igasse päeva. Näiteks reedel astusin oma klassiruumi (mis asub selles Sigatüüka projekti järgi ehitatud hoones umbes 671. korrusel) ja sealt vaatas mulle vastu saba....mille küljes oli...koer! Tervitasime viisakalt ja mu pähe ei tekkinud ühtki küsimust. Ma ei jäädvustanud seda hetke pildile, sest isikuandmete kaitse jms, aga see-eest laotan siia meeleldi laiali mitu ülesvõtet meie oma lemmikust, kelle koonu lemmikkoht on minu voodi.
 |
| Loeme ära, kellel rohkem hambaid on. |
Aga tegelikult tulin lihtsalt hädaldama, kui koleraske on. Teatasin lastele eile õhtul demonstratiivselt, et me ei tee nädalavahetusel MITTE MIDAGI. Sest ma lihtsalt ei jaksa. Samuti pidasin kiirloengu, kuidas laupäeva hommikul käituda, et ema õndsat und mitte riivata. Tulema pidi maailma kõige igavam ja mitte-midagi-sisaldav laupäev. Mina teen plaane ja kuskil keegi naerab... Äratus oli kell liiga-vara-hommikul. Ma keeldusin voodist väljumast. Õnneks on ajalugu näidanud, et maailm keerleb edasi ka siis, kui mina voodis olen. Kõigepealt tuli üks laps ja tegi pai. Seejärel tuli teine ja uuris, kas ma soovin kohvi. Kolmas lähenes mulle juukseharja ja patsikummidega. Keegi eriti ei karjunud. Ja mingil põhjusel polnud kellelgi ka igav mitte (kuigi ma ei tea, mis nad täpselt seal elutoas tegid, kuulsin vaid hääli). Ühel hetkel hakkas taevast sadama lihapalle... ei :D tegelikult oli tegu tavalise rahega. Aga see tekitas nii palju elevust ja lusti ning kõigil oli lõbus. Pannkooke jätkus täpselt kella viieni, seega ei kurtnud keegi ka tühja kõhu üle. Tund aega tagasi käis mul voodist läbi maniküüri- ja pediküüriteenus, üks kena noormees on mind päeva jooksul varustanud tee ja võileibadega ning kokku on terves päevas olnudvaid üks konflikt, mis vajas minu sekkumist. Ja kogu selle puhkamise vältel olen ma kuulnud rohkem kui kolmel korral, kui väga tore, hea ja ilus ma olen. Niisiis on mu hommikune hädaldusplaan vastu taevast lennanud. Täitsa mõnus ja hea on olla.
Ja õhus on sügise hõngu.
