...valmistab käsitöölisi snäkiliudasid teatriõhtuks!

Lootvina Naine valmistab ette õudusliku teatriõhtu öökohviku liudasid, kuhu serveerida Andre Juustufarmi juustu ja viinamarja :-D

Küülikuküla uuselamurajoon

Kaks rahulolevat küülikut

Jaa, ma tean, et siin peaks hoopis pulmakülastuse postitus olema...ise ju ka tahaks muljetada. Aga kuna need imeilusad pildid minust...või siis tegelikult pildid imeilusast minust on Peremehe telefonis ja ma pole neid sealt veel endale suutnud meelitada, siis ootame....ootame koos.

Aga vahepeal on veel toredaid asju toimunud. Näiteks käisime me nädala jagu päevi tagasi koos Peremehega linnas toidujahil. Enamasti kaasneb selliste üritustega korralik stress. Esiteks on Pesamunaga väga raske poes käia, sest....ta on rahutu aastane, kes poolt kärutäit toitu kohe poes ära tahaks süüa, teiseks kulub alati liiga palju raha ja kolmandaks tõdeme me asju kärru ladustades peaaegu alati, et need poekärud on niii väiksed. Kõnealune toidujaht oli märkimisväärne seepärast, et samal ajal, kui kassapidaja meie koduteepikkust tšekki masinast välja lasi, küsis ta malbelt naeratades, et kauaks meile sest kaubast ka jätkub :) Väga südamlik temast meile kaasa elada, eks :D Noh, tänaseks on külmkapp võib-öelda-tühi. Tädile sai lubatud, et kaks nädalat tuleme toime. Arenemisruumi on. Aga mitte toidujahist ei tahtnud ma rääkida. Ma kuidagi imekombel suutsin end sisse pressida (just, pressida, Peremehes tärkab linnas käies alati jahimeheinstink, mis sunnib teda kihutama otse ja ainult toidu suunas ning ignoreerima kõiki teisi poode) Lindexisse. Leidsin sealt kaks toredat valget pluusi. Mulle väga meeldib valge. Ja oli ütlemata tore panna endale korvi ka midagi muud peale söögi, üle hulga aja. Ma olen ka siiski naisterahvas!

Minu esimene riidepostitus

Edevalt sättisin ma need pluusid ka diivanile ja tahtsin pilti teha ja puha ja teilegi näidata, aga läks nagu alati. Ühele tegi Pesamuna KOHE plekid peale oma šokolaadiste näppudega (ma tõesõna ei tea, kust ta need sai) ja teisega olid tal omad plaanid. Ta nimelt otsustas selle teise pluusi endale võtta.

Modellil seljas Lindexi valge
inglivarrukatega pluus,
kaelas New Yorkerist
lühikesed püksid

Ja nüüd päris teema juurde. Mu armas Naabriproua põgenes seks nädalavahetuseks kruiisitama, jättes minu siia üksi külma ilma nautima. Väga kurb on, kui on nädalavahetus ja Naabriprouat pole. Väga kurb. Lausa nii kurb, et ma otsustasin midagi oma kurbuse peletamiseks ette võtta. Pean tunnistama, et tegelikult oli motiive veel. Näiteks see, et mul tuli füüsiline vajadust teha üle hulga aja mingit päris asja. Midagi, mis ei kao viie minuti pärast ära. Midagi ,mida saaks ka nädala pärast vaadata ja katsuda. Ja kui keegi külla tuleb, siis saaks koos käsi kokku lüüa ja õhata, et küll ma olen ikka tubli olnud. Majapidamistöööd sellist rõõmu paraku ei paku (on käimas torisemise ajastu, mil ma parema meelega peidaks end näljaste laste ja mustade nõude eest kuhugi kapi taha). Aga laupäeva päeval juhtusid keskmised junsud olema kuskil mujal kui kodus. Võtsin näpu otsa Pesamuna ja kamandasin enda teenistusse Noore Peremehe. Plaan oli järgmine: värvime küülikuupri ilusaks ja ehitame jänksidele "mingi toreda varjualuse". Peremehelt saime näpuotsatäis nõuannet ja see oli kõik. KÕIK ülejäänu tegime Noore Peremehega ise. Kahekesi. Kirjutada on sellest nii lihtne ja tore, aga tegelikkuses oli töö algus ikka paras õudusunenägu...kuubis. Alustasime sellest, et mu paarimees (sest tööd tehes on inimestel paarimehed ju) lõi varjualuse jalad maasse. Mina samal ajal hakkasin küülikuaias olevat puuri valgeks võõpama. Ja kohe kohe mulle meenus, miks ma tavaliselt selliseid toredaid päristöid ei tee. SEST SEE POLE VÕIMALIK! Pesamuna kiskus endal mütsi peast ja jooksis ise eemale, mina panin pintsli käest ja läksin põgenikku püüdma, sain ta kätte, minust kihutas mööda küülik...PINTSEL HAMBUS, tema järel kablutas teine pikk-kõrv MÜTS HAMBUS, Pesamuna hakkas kisama, sest ta oli JUBA tüdinenud. Päästsin oma pintsli ja Pesamuna mütsi ja lootsin, et saan vähemalt selle ühe seina ära värvida. Samal ajal täheldasin, et nudisabad olid pool seinast juba värvist puhtaks lakkunud, nägin täiesti mõtetut vaeva nende eemalepeletamisega, sest mind oli üks, aga värvi ihalevaid löperdavaid keeli väga palju rohkem ja nad ei kuulanud üldse sõna :S Otsustasin tööbrigaadi laiali saata ning jätkata ehitust-värvimist alles siis, kui häirivad tegurid enam häirida ei saa. Niisiis õhtul kümne ajal, kui 3/4 lastest magas, lohistasime  meie Noore Peremehega enda tööplatsile ketassae, suure valgusti, akutrelli ja hunniku kruve ning puitmaterjali. Järgnev lause  kuulub minu kuulsasse "aasta ema" rubriiki. Kuna mina igasuguseid saage kardan, siis pakkusin ketassae kasutamise tööd oma armsale 9-aastasele, kes mu pakkumise särasilmil vastu võttis. Minule jäi akutrelliga põristamise rõõm. Kõik olid rõõmsad. Kell 1 öösel koristasime oma kodinad kokku ja olime tööga rohkem kui rahul. Ka küülikud olid seks ajaks endal värvist isu täis söönud....neeeeeeh, tegelikult mitte, sest hommikuks oli ikka pool seina paljaks limpsitud. Ja nüüd pilte meie uuest ehitisest. Võib öelda, et täitsa meie oma tehtud ja täitsa võrdne panus mõlema poolt.

Elanikud jäid uue ehitisega rahule

Tahame ka igasugu nõuetele vastata, niisiis otsustasime trepi asemel kaldtee kasuks

Meie töö vastu tunti huvi

Jänes hoonet kasutamas

Vaikselt tekib ka elevus meie õudusteatriõhtu ootuses :D Helistage kindlasti Margamarjule, sest tema kaudu saab pileteid broneerida. Ja lihtsalt igaks juhuks tuletan meelde, et lisaks teatrietendusele saab veel kringlit ja kohvi ja teed ja torti ja.....no meil on ikka häid asju plaanis pakkuda (pilgutan kelmikalt vasakut silma).

Soojad tervitused Vaarikeselt

väega palve.....praksuv tuli ja soe leso.....ja Lootvina Naised....

Riidma Küllilt: "Täna hommikul see toimuski - Lootvina Naise ühine hommik Kasvukojas. Koht tundus koguni nii soodne, et otsustati järgmisedki korrad, olenemata peakorraldajast, ikka Kasvukotta tulla. Mis saab Riidma Küllil selle vastu olla! Ühesõnaga - järgmine kord on PÜHAPÄEVAL, 16.OKTOOBRIL kl 10. Vedajaks Merike, kes äsja Maltalt saabunud."

Mina tahaks omalt poolt jagada emotsiooni. Mul on nii üliväga, südamesoojalt, lõputu rõõmuga, seest soojalt (jne) hea meel, et Külli nõus oli. Et selline hommik oli ja veel enam, et selliseid hommikuid tuleb veel. Minu jaoks ongi selline silmast silmas, väeline ja kogemuslik suhtlemine nii oluline. See annab hingele juurde, See loob sidemed meie vahele. Omada sõpru kogukonnas, elamisekoha lähedal, see on väärtus omaette. Me oleme siin Lootvina-maal koos, peame hakkama saama ja hea on tunda üksteist, sest hea on abi küsida ja ka ise aidata, kui vaja. Üksi on raske hakkama saada. Sõprus ja suhted on tähtsad.

Lisaks jagas Külli meiega tarkusi. Mõtlesime ja jagasime omi mõtteid ajaplaneerimise osas, et mida me teeme oma 24h jooksul....kui palju tühja-tähjaga, kui palju jätame n-ö viimasele minutile ja kui palju võtame aega iseendale...


Ühesõnaga on lootust (nagu meil ikka Lootvinas), et Lootvina Naiste kord kuus pühapäevahommikutest saab traditsioon. Ootame ühinema.

Armastusega,

Palli talu Perenaine

öökohvik ja ööteater 7. oktoobril kell 20.00

Lootvina Naisel on au ja muidugi suur rõõm kutsuda teid ÖÖTEATRISSE. 
Loomulikult  kuulub teatri juurde ka Lootvina Naise (seekord) ÖÖKOHVIK!

Teeme sellest erilise, müstilise õhtu, kus on  elav muusika, jube-õudsad videvikujutud Kanepi harrastusteatrilt, maitsvad koogid ja tsipake kangemat  ning lõpuks - meie lemmik näitekirjaniku enda tehtud - "Proua Daam". Tegu on väga hinnatud ja kiidetud õudus-tragikoomilise lavatööga!

Sel korral palume ka teil, armsad külalised, riietada end õudusmüsteeriumile kohaselt: sulgedega ehitud tualetid ja viksid ülikonnad on väga kohased aga mitte kohustuslikud :-D
Sellest õhtust saab mäng meeletele!

Ole kohal 7. oktoobri õhtul  kell 20.00. 
Kuna tegu on kohvikteatriga, siis kohti on piiratud arv. Arveldamine kahjuks ainult sularahas. Endale ja sõbrale saad koha kinnitada marju.marga@gmail.com e-kirja aadressil või telefonil 5257058 või FB sõnumiga (Marju Marga või Lootvina naiste tegemised)

 Kanepi harrastusteatrilt VIDEVIKUJUTUD enne "Proua Daami" ÖÖKOHVI kõrvale.







Vastse-Kuuste valla kodulehel ka olemas!
NB! Täname Vastse-Kuuste VV toetuse eest plakatite trükkimise osas!

Lootvina ÖÖKOHVIK ja ÖÖTEATER ka Tartumaa Kultuuriaknas. Teeme koostööd!

Meie info üleval ka Põlvamaa maakonna infoportaalis!





Meie öine kodukohvik pakub reedel:
Vaarikese Triinu ülihõrk võileivatort
Andre Juustufarmi juustuvalik põdravorsti ja viinamarjadega
šokolaadist nõretav kringel rosinatega
uudselt eriline dessert, kus tooni annavad vaniljejäätis ja šokolaadibrownie pohlakastmega
ja muidugi kuum piparmünditee
hea kohv, mis mustem kui öö :-)
üllatused, mis võivad joovastada
TULE KOOS SÕBRAGA!
(kodukohvikus kehtib ainult krabisev või kõlisev)

Vaarikese Triinu poolt ÖÖKOHVIKU jaoks loodud DESSERT!

Lootvina naine Andre Juustufarmis VAIMUSTUSES! 

Meil super-mega-maitsvad juustud Teile reedel pakkuda!

Meil on uus pereliige!

Igaks juhuks ütlen, et pildil on illustreeriv tähendus

Ma arvan, et klaverit pereliikmeks nimetada pole liiast. Viimase 24 tunni jooksul on ta näiteks lastelt oluliselt rohkem tähelepanu saanud kui...mina. Ühesõnaga, jeeiiii!!! Lõpuks jõudis ta pärale. Selle 24 tunni jooksul on ta vigastanud juba kahte inimest (pereliige-ma ju räägin). Peremehele olevat pill tahtnud sülle ronida, ja Pesamuna ei suutnud täna päeval otsustada, kas ta tahab klimberdada või mitte, nii et kuidagi tõmbas ta endale klaveri kaane vastu otsaesist. Kuna instrument on pärit imetoredast kodust, siis on meil talle väga kõrged ootused. Noh eeldame, et ta võttis sealt hea aura kaasa vms. Nii et, kui Noor Peremees mingi aja pärast peaks vähimatki negatiivsust üles näitama pillimängu suhtes, siis....mul on oma endise emakeele õpetaja telefoni number olemas (jep, just sealt see pill pärit on). Loomulikult olen ma ise tänase päeva jooksul oma sada korda käinud koerapolkat klimberdamas. Muud ei oska. Aga muusikakoolielu on täies hoos. Täna käisime Väikse Härraga tema esimeses eelklassi tunnis. Põlvasse jõudes kohtasime kohe autost väljudes maailmatuma toredaid inimesi (ikka meie inimesi, polnud suvalised võõrad toredad) ja edasi kulges olemine aiva mõnusamalt. Kui nüüd meenutada, siis mingil hetkel kõlas (hm, vist minu suust) lause :" Pojakene, lähme kiiremini, sul algab kohe tund. Ja emme peab minema Triinuga jäätist sööma!" Küll ma olen aus ja otsekohene. Saatsin põngerja klassiukse taha ja ise läksin.....jäätist sööma loomulikult :) Tore on toredate inimestega jäätist süüa. Enne koju tulekut põikasime läbi ka Põlva Toiduaidast. Seal on maailma parimad rummikoogid. Ja oleks patt käia koos lapsega Põlvas ilma, et neid ostaks. Autos sain kuulda, kui tore Väiksel Härral tunnis oli olnud. Selline ehe rõõm, pluss glasuurkook põses ja päike taevas. Lapsel seekord. Õhtul kuulsime kodus, kuidas Noor Peremees oma klaveriharjutusi tegi. Istus niimoodi enesekindlalt, põrnitses nooti ja...mängis. Mingi päris meloodia tuli välja. Ise on ainult kahes tunnis käinud ja juba...teab midagi. Minu pähe ei mahu. Igatahes lasin ma tal harjutuslehe kolm korda läbi mängida ja ärge küsige kuidas, aga oskasin isegi vigu märgata. Alguse asi küll, aga oli täitsa meeldiv, et kui ma tal midagi korrata palusin, siis ta ei hakanudki kohe silmi pööritama. Lõõtsa mängides ta silmad ainult kogu aeg pöörlesidki. Lõõtsa õpetaja helistas ka täna ja teatas, et ta ootab juba homme meie junsut tundi. HOMME! Muide, homme lähme me Peremehega pulma!! See on sama ärevusttekitav värk, kui klaveri saamine. Me lähme sinna (pulma siis) täiesti padukahekesi. Kujutate ette? Mina hästi ei kujuta, sest juba üle aasta pole me saanud kuskil kahekesi käia. Kõik maailma tänusõnad lähevad seekord Naabriprouale, kes on nõus Pesamuna valvama sel puhul. Preili läheb oma vanaema juurde, muidu lammutaks nad Naabripoiskesega kahasse meie naabrite kodu tõenäoliselt maatasa. Poisid jäävad koju-nad saavad endiga juba väga edukalt ise hakkama. Noor Peremees teatas täna JÄLLE, et ta tahab homme jalgrattaga liigelda. Ma ei mõista teda, aga lasku käia, kui jaksu on. Kui mina peaks õhtul kella poole viieni õppetööga tegelema ja siis bussiga loksuma, ma küll ei viitsiks jalgrattaga veel mingit maad maha sõita, sealjuures veel võibolla mingite koerte eest põgeneda. Aga las laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et laps ei nuta :D

Tänu kõikvõimsale FB-le sain endale homme hommikuks juuksuriaja ka, nii et mu armas sõbranna ei peagi homseid pulmi edasi lükkama. Lähen küll täitsa võõrasse kohta end lõigata laskma, aga loodan, et nad miskit tuksi ei keera. Oi, ma kavatsen homme hea välja näha. Nii hea, et ise ka ei usu :) Ma plaanin isegi küüned ära lakkida!!! Elevus on nii suur, et pole kindel, kas ma täna magada saan. Ja samas ma mõtlen, et poole tunni kaugusel on mu armas õnnelik sõber, kes on homse õhtu peategelane. Tema ka raudselt ei maga :) Aga uni on tervislik. Elevil-õnnelik olemine siis vist pole tervislik?
Mul on tunne, et sellest pulmast pean ma pärast pikalt muljetama.

Ja varstivarsti tuleb meile ju teater külla. Minu ema näiteks broneeris eile öösel kolm kohta ära. Tehke järgi ;)

relakas on võimas tööriist

Lubage tutvustada - RELAKAS! Sain tuttavakas uue imemasinaga, mida olin seni meeste käes aida ees täheldanud mürarikkalt karjumas, kuid olin targu eemale hoidnud. Targu olin muidugi, ongi väga ohtlik ja  pagana raske masin - eriti ühe õrna naisterahva käe jaoks hoida :-D


Kuskil õhust, vist koolialguse uuest algusest, tuli nii suur kõntsa hävitamise soov, et.... ja ette jäid need paksu värviga, saja kihiga ja viimane kiht veel mustust ka....vanad taburetid. Ma arvan, et läbi proovisin ma ligi neli masinat, mis Peremees ette tassis, et milline siis seda sodi kõige tõhusamalt eemaldab...aga lõpuks toodi mulle ikkagi see kõige rängem ja kõvem riist välja. Täitsa viimasena ;-) no ju siis Peremees nats oli ettevaatlik ikka ka. Terve eilse kauni pühapäeva müristasin ma võidu naabrite ehitusmüraga ja terve tänase kauni esmaspäeva "siristasin" ma võidu Tihhoosini Kallega, kes tegi ikka puuskulptuurikunsti, mitte nagu nüüd siis mina, kes vaid puhast kõntsa eemaldas :-D Aga äge oli see küll, et kui minu käsi nõrkes ja vajas ringutust ning Palli talus relakas vaikis, siis üle nurme, teiselt poolt teed, undas motorsaag (vms masin) täiega. On ikka küla siinmail :-D Kõnts ja kunst käsikäes.

Muide - ma olen nüüd peale kaheksat taburetti selle relakaga päris osav :-D

Nädala kokkuvõte. Vaarike

See šokolaaditort sisaldas..ma pakun , et üle 320% šokolaadi

Täpselt siis, kui midagi kirjutamisväärset on värskelt toimunud ja suurem üleväsimus seljatatud...toimub miskit uut ja kõik keerleb nõiaringis.
Ühesõnaga, vahepeal sai maha peetud Peremehe suur juubel, mil ta otsustas kolmekümneseks saada. Igaks juhuks mainin, et mitte ühtki jäädvustavat fotot sellest üritusest pole. Ja väga detailselt ma sest vesta ka ei jaksa, sest...mul on koolistress. AGA mõned olulised nüansid. Esiteks tahan kogu ilma teavitada sellest, et kogu korraldus läks nii hästi ainult ja ainult tänu Margamarjule. Jep. Kusjuures teda ennast polnd kohalgi :P Lugu aga selline, et kui neid meie teatriüritusi ja muid ägedaid üritusi poleks olnud ja ma kõrvalt seda tohutult keerulist korralduskunsti poleks näha saanud, siis poleks ma selle pealegi tulnud, et mingit kodust sünnipäeva peaks hakkama planeerima varem kui paar päeva. Justjust. Päris esimesed mõtted Peremehe juubeli teemadel hakkasid mu peas särisema juba vist enne mu enda sünnipäeva, ehk siis umbes märtsikuus. Sai välja mõeldud kingitus, mis siis lõpuks paar kuud enne sünnat tellimisse läks ja alles kaks päeva enne pidu kohale jõudis. Tükk aega enne pidu kuulutasin välja talgu-juubeli-ürituse, milles sai rahvas hoiatatud, et läheb töö tegemiseks. Kaks nädalat enne pidu planeerisin menüüd, nädal enne sahmerdasime peotelkidega- see lugu vääriks omaette postitust, aga...mul on koolistress. Siinkohal aga suur suur aitäh ja lugupidamine VK naisteklubile, kes vaatamata meiepoolsele veiderdamisele olid üliarmsad ja laenutasid meile mitu hetke pärast viimast hetke ikkagi peotelgid, kniks! Ühesõnaga proovisin planeerida korralikult. Ja oma arust tuli täitsa toredasti välja ka. Peremees igatahes õitses terve päeva ja õhtu rõõmsalt naeratades ringi ja oli temale mitteomaselt...lustakas. Üks paekivitükk aga minu kapsaaeda siiski. Ma rehkendasin eelnevalt välja, et mind peaks jätkuma mugavalt nii tööpõllule kui kööki toimetama... Olekski jätkunud. Aga ma põmmpea unustasin, et mul on ju Pesamuna. Jaa , kujutate ette, see üheaastane ei saanudki terve päev ise endaga hakkama. Niisiis tahtis ta ikkagi mitu korda süüa, magada, sülle, kallistada jpm. Ja ma polnud seda eelnevalt oma plaanidesse arvestanud. Et mitte ajada sellist koledat rehkendusviga oma vanuse süüks, siis ütleme, et olen lihtsalt lastega vähekogenud :) Tööd sai tublisti tehtud, söögid kadusid kuhugi ära ja külalised olid mõnusad. Seks ajaks, kui mina lõpuks õue olema jõudsin, hakkas pidu muidugi vaikselt otsa saama :P Palusin Peremehel Näoraamatu ürituse lehel talgulisi-külalisi viisakalt tänada ka, aga khmm paraku ma susserdasin ta fb kuidagi kogemata ära (see juhtus siis, kui mul oli vaja see to...kas MinuTV tööle saada kunagi). Päris õigel sünnipäeva hommikul lähenesime aga traditsiooniliselt sünnipäevalapsele õhupallide ja seebimullide lauluga. Võtsin maja tagant piraka oksa maapirni õit ka näppu. Ja Noorel Peremehel oli kaenlas...siidikukk (see on selline väike kanaline, kelle suled on nagu karvad). Kikas märgistas ära meie voodi ja minut hiljem ajasid kõik neli last teda mööda tuba taga. Väga meeleolukas hommik oli. Ahjaa, kukk ei olnud see kauaplaneeritud kink. Suuremaks sünnakingiks oli jahiülikond, mille ma Peremehele siivutul viisil kaks päeva enne pidu kätte andsin. Itsitamise koht :)

Nii palju siis sellest

Kahtlane hommikune seltskond. See imelik valge kogu
Peremehe süles ongi siidikukk Pedro. Ja veider roheline
pulk Pesamuna käes on see tuututav sünnipäevapasun,
teate küll.

Võibolla peaks uue teemaga uue postituse tegema (?) Uurin homme Margamarjult järele, kuidas blogieetika ette näeb. Aga hetkel lähen lihtsalt jutuga edasi.

Kool algas. Taaskord ei mingeid pilte. Läksime hommikul kõik koos autosse, sest ma pidin Peremehe ise tööle viima, et auto päeval minu käes saaks olla. Sõitsime lasteaia parklasse...Ja siis ma vist vandusin inetusti. Sest , taaskord kogenematuse süüks ajades, olin unustanud lapsele lilled kaasa noppida. No kui udupea saab olla! Õnneks on Noor Peremees minust (praegusest minust!) oluliselt osavam probleemilahendaja, ja mõni hetk hiljem oli ta juba klassiõe värava taga ja viimase aiast ta endale lilled näppu hankiski. Mina aga viisin Peremehe tööle ja tulin koju ahastama, kui udu ma ikka olen. Ei, oot, ma olin peaaegu kodus, kui otsustasin end hoopis Palli tallu kohvile kutsuda. Lihtsalt teadmiseks neile, kes pole veel aru saanud, et miks me Margamarjuga selle blogi ette võtsime. See pidi olema see koht kuhu me endi ...ja paari teise huvitatu jaoks märgime üles põnevaid ideid ja toredusi, mis ühistel kohvihommikutel sünnivad. Ja et seda eesmärki täita, siis ma mainingi kohe ära, et mitu toredust ja mõtet tekkis :D
Mingil hetkel tulin siiski koju, panin Pesamuna tuttu, kunagi saabus Noor Peremees ja natuke pärast seda vurasime juba järgmisele aktusele. Otsustasin millalgi aastajagu tagasi (just, lihtsalt ainuisikuliselt otsustasin), et Noor Peremees läheb muusikakooli. Eelmisel aastal jäime sisseastumisega hiljaks, aga tänu Maailmatoredamale Katile sehkendasin lapse meistri juurde lõõtsa mängima. Sel aastal on ta aga täitsa kooli nimekirjas ja asub klaverimängu õppima. Lõõtsutab ka ikka edasi. Aktusest me siiski osa ei saanud, sest inimesi oli liiga palju, ka koridoris. Meie olime ka koridoris. Küll aga saime teada tunniplaani, mis mu täitsa šoki äärele ajas. Ja aktusesse mittepuutuvalt- Peremehele viisakad riided järgmisel nädalal pulma minekuks. Nii et Põlvaskäik läks asja ette. Juba reedel oli Noorel Peremehel esimene muusikakoolipäev (juba!!). Ja ta väljus koolimajast sõnadega "Niiiii huvitav oli!" No mis te arvate, kas mul oli uhke rõõm sees :)!? Reedel oli aktus Väiksel Härral. Tema läheb eelklassi. Sellel aktusel oli vähem rahvast ja kestis see ka vähe aega. Aga peaosaline teatas pärast õhinaga, et talle väga meeldis, ja nüüd ta muust ei räägigi kui neljapäeval eesootvast tunnist. Preili loomulikult ei saanud aru, miks tema veel kooli ei saa. Seletamist kui palju. Hilisõhtul käisin veel Tartus peatsel pruudil külas, kes lubas mulle oma tähtsaks sündmuseks kleiti laenata (pole midagi parata, kui kodust väljas ei käi, siis lihtsalt pole kapis neid piduriideid). Skoorisin täiega. Ma ei jõua ära oodata, millal selle laheda musta rüü selga saan ajada. Ja jalga panen virsikuoranžid kingad, mida ma nüüd iga päev toas sokkidega kannan, et nad jalas mugavamaks muutuksid. Jaa, te ju tegelikult ei taha teada kogu asja köögipoolt.
Nädalavahetus libises kuidagi käest. Laupäeva varahommikul mässasin jahu ja sefiiriga, sest sõbrantsi laps sai äkki üheaastaseks ja seks puhuks sooviti suu magusaks teha. Üks kringel ja üks koer valmisid. Kõige suurem katsumus oli peopaika jõuda. See asus...kaugel ja väga võõras kohas. Abiks oli geps. Gepsus lõksus olev tädi läks Ülenurme kandis täitsa närvi, sest tema ei teadnud midagi uuest ristmike ja ringide süsteemist. Korraks tundsin end tõesti temast targemana. Aga sealt edasi liiklesin ainult tänu temale. Mäletan, et läbisin sadu ringteid ja sain sellega imeliselt hakkama. Keegi ei saanud viga. Tort jäi terveks. Ja see polnud uni! Rohkemat polnudki õnneks vaja. Ja muidugi oli tore sõbrantsi näha...üle päris hulga aja :) Ja järgmisel hetkel oligi pühapäeva öö.

Oii, teate, ma pean kiitma ka. Sain meie  küla Tuuli käest kurke. No sest meil oli puudu ja tal oli üle. Ma pole elus nii täiuslikke kurke näinud. Kahtlustan, et need on tegelikult kuidagi tehtud, mitte kasvatatud. On teised sellised toreda pikkusega, hea laiusega, dekoratiivselt kahevärvilised ja jäiselt krõmpsuvad. Panin kogu selle ilu purki! Koos oma beebikabatsokkidega. Pidin need ära korjama, sest kipuvad teised juba noores eas mädanema minema. Kahju lihtsalt. Seega paningi oma kollased suvikõrvitsabeebid koos kurkidega marinaadi. Välja näeb väga kena.

Hoiduge koolistressist ja kandke sokke! Väljas on juba külm.

Vaarikeselt

pallitalupoiste 2. ja 4. klass algas...

1. september 2016

Käes! See esimene september on juba läbi praktiliselt ;-)
Poisid kodus, koos suure hunniku töövihikute ja õpikutega ning pikapäevarühma avaldusega! Ja nüüd seisab meie Noorperemees raamatupaberi rullidega keset tuba ja palub abi, sest ta ei mäletavat, kuidas see ikkagi käis :-D

Meie hommik läks kuidagi eriliselt rahulikult ja kiirelt. Ei mingit pikemat vaidlemist ja jagelemist. Noorperemees küll kahtles kikilipsu vajalikkuses aga ema nõudmisel allus tugevamale. Pärast vabandas ka veel turtsumise pärast. Küll asjad saavad korda :-D

Rõõm on näha kooli infolehel, et meie väikses koolis on huvialaringide nimekiri nii kenasti täienenud. Võimalik on 11 ringis osaleda ja see on väikse koha kohta ülitore, eriti kui eelmistel aastatel oli umbes kolm ringi....loodame, et lapsed ka haaravad võimalusest ja käivad kenasti ringides, mitte ei vaju laiskusesse. Minu poisid on elevuses teadusringist, malest ja jalgpallist :-D No ja muidugi draamaringist, kus nad vist arvavad, et peavad käima, kuna emme teeb :-D Ning rahvatants on kehalisest üks tund, vot see on tore!

Mõnusat kooliaastat meile! Et oleks hea tervis ja viirused ei haagiks külge end ning südames rõõm!