...halli viiskümmend erinevat varjundit... |
Ilm selline,
mille kohta on tavaks öelda, et hea peremees.... Sõnaga: nulli ümber, lörts,
ligane. Aga ma kavatsen välja minna. Kogu ilma ümber kurtmine tuleneb suuresti
ülemõtlemisest ja mingist põhjamaa inimese ürgkartusest vaenulike loodusjõudude
vastu. Tegelikkuses pole väljas olles, oma asju tehes ja sobiva riietusega
üldjuhul häda midagi. Aga momendil naudin veel lumelörtsi vaatlust lõunapoolse
akna juures. Halli viiskümmend erinevat varjundit. Meenutan möödunud pühapäeva,
mis oli, teatud mõttes, tänase vastandiks.
.....kui palju kitsejälgi.... |
Miinus neli,
poolpilves ja sellise harva lumelanguga (sadu ei saa öelda, see tegusõna
justkui eeldab ka tegijapoolset aktiivsust, mida antud juhul ei tähelda),
mispuhul ei saagi aru, kust need helbed pärinevad – lumepilvi pole, ilmaruum su
ümber on pigem valgusküllane, kohati paistab hägust päikest. Lumehelbed on
filigraansed, kerged. Osad langevad sooloesitusena, osad, need sotsiaalsemad,
on moodustanud erineva arvkooslusega gruppe. Ka need viimased on kerged ja
eesootavale lumepinnale jõudes jäävad sinna kühmukestena püsima. See annab
lumele pisut kobrulise, ja koos valgusega kaasnevate varjudega ka nüansseeritud
varjunditega välimuse. Metsa vahel saab veelgi teha füüsikalisi, täpsemalt
optilisi vaatlusi – kui tõsta silmad üles ja vaatled lumehelbeid helepiimja
taeva taustal, paistavad need tumedatena. Kui vaadelda neid tumeda metsa
taustal, saavad nad kenasti oma valge värvuse tagasi... Ehk sõltub meie endi
hele-tumeduski pelgalt taustsüsteemist?
Ideaalne,
imeilus talveilm! Tõsi, tuul on. Metsast väljudes tuntav loodetuul. Olen
ettenägelikult päikeseprillid ette pannud, see on hea, sest valgust on üle
aegade ootamatult palju ja värske valge lumi suurendab selle efekti vaatamata
piimjale taevale mitmekordselt. Silmad on talvest valgusarad. Veel üks toredus
päikseprillidega – kui vaatan häguse päikese suunas palja silmaga, on ta lihtsalt
piimjas hägus. Kui läbi prilliklaaside, siis õrnas pärlmutter – oreoolis. Ma
usun, et siin prillid pigem aitavd tõelust esile tuua.
Kuna lumekiht
on piisavalt õhuke ja maapind seal all külmunud, pööran end koheselt üle
hüvakätt asuva põllu põikloodis ülespoole sammuma. Kui palju kitsejälgi! Miks?
Jah, lumeteki all on taliraps kenasti lõdvestunud, tema tumedad leheksed
katsudes pehmed. Kitsedele mõnus suutäis. Sellel lagedal maal sammudes, tuule
vihin üle kapuutsi kõrvus, elan taas üle kõnnumaa-tunnet. Ja mõtlen neile, kes
aegade jooksul üle kõnnumaade liikunud, kas vajadusest või maailma avastamise
tungist (suuskadel üle Gröönimaa, põhjapoolus...).
Rapsipõld
lõppeb. Olen nüüd kõrrepõllul. Kitsedel pole siia asja olnud, välja arvatud
mõned lamamisjäljed laiades rattajälgedes, mis põlde väetades, tõrjet tehes ning
koristades sinna jäänud. Jõuan pajupõõsa-grupini. Uurin pisut urbi, enamus
neist on kenasti soomustupes peidus. Mõnel üksikul vilksatab alläärest valget,
need on ennast vist juba pehmest detsembrist eksitada lasknud. Keeran nüüd
järsult vasakule ja laskun maantee poole. Kraavi ääres tunnen ära tuttava
putke, ta on täiesti paljas.
Kõnnin
tagasi. Kui lageda peal ei lasknud tuul lumel kinnistuda, siis mets on talvine
muinasjutt ise. Lumi on kõikidel okstel ja raokestel. Lisaks vaikne. Vaese mehe
kasukas. Sarnaselt rapsile on ka sammal lume all niiske ja pehme, vajub kenasti
jalge all. Ja meie õu on vaikne ja valge. Värvilised linad nööril teevad mõne
laisa tervitusviipe. Ilus.
...maapinnal värskelt sadanud lumi.... |
Kuna poeg
läheb rongile, viib minu vaatleja-tee sedakorda Vastse-Kuuste suunas.
Metsavahet ja lagedat selgi teel parasjagu, lihtsalt avarad vaated jäävad ära.
Aga ilm on nagu veidikeseks kokkutõmbumiseks loodudki. Kui lühidalt teha, siis
on sedasorti sulailm, kus maa on taevalaotusest heledam. Maapinnal
värskeltsadanud lumi, taevas peaaegu ühtlaselt tinahall. Üle õue minnes kostub
saabaste alt sulalume krudin, metsavahe maanteel seda pole, lund liig napilt.
Autojäljed on, olenevalt möödasõidu ajast, beežikamad või valgemad. Loigud teel
on titekakapruuni värvi. Kui auto on sealt läbi paarutanud, jätkub samavärvi
pritsmeid igas suunas.
Lumekiht on
parasjagu nii õhuke, et Nipernaadi võiks Inriidi ümber veenda: „Näed sa – veel
on rannas paar mustendavat laiku, mitte kogu maa pole veel kaetud lumega. Olen
sinu päralt alles siis, kui kogu maa on valge vaiba all.“ Ole mureta,
Nipernaadi, ka metsaaluste mullune kulu ja sammal pole veel lund näinud!
Sooja saju
tulemid on märjad pärlikeed horisontaalsetel puu- ja põõsaokstel. Kui nüüd
öösel pisutki külmetab, on hommik kristallpärleis. Väga kaunid on Tõrvamäe
noored männid, kandes värsket lund oma noortel tervetel kasvudel.
Seemnemändidel, mis raielankidele kasvama jäetud, on üks, see tuulepoolne külg
valge, ülejäänu ühtlaselt vettinudtume. Jõuame metsast välja. Kui nüüd taustale
jääva metsa asemel oleks mäed, võiks vaateid vägagi jaapanipäraseks pidada.
Võib nüüdki. Jaapani tušijoonis. Halli viiskümmend varjundit ja udu.
Õuele tagasi
jõudes avastan Kasvukoja eest sootuks hülgehalli loigu – nojah, põhjaks pole ju
maantee kruusakihti. Jääkillud, mis auto läbisõidust jäänud, suurendavad
sarnasust hülgenahaga veelgi.
Heidan
viimase üleõlapilgu hallile hämarusele. Tulen tuppa. Vaatan läbi
elektrivalguses toa akna sedasama – sügavsinine hämarus...
...sügavsinine hämarus... |