LN Külli loodusvaatlused vol.2


Related image
...halli viiskümmend erinevat varjundit...
PÜHAPÄEV, 28. jaanuar
Ilm selline, mille kohta on tavaks öelda, et hea peremees.... Sõnaga: nulli ümber, lörts, ligane. Aga ma kavatsen välja minna. Kogu ilma ümber kurtmine tuleneb suuresti ülemõtlemisest ja mingist põhjamaa inimese ürgkartusest vaenulike loodusjõudude vastu. Tegelikkuses pole väljas olles, oma asju tehes ja sobiva riietusega üldjuhul häda midagi. Aga momendil naudin veel lumelörtsi vaatlust lõunapoolse akna juures. Halli viiskümmend erinevat varjundit. Meenutan möödunud pühapäeva, mis oli, teatud mõttes, tänase vastandiks.

Image result for kitsed lumes
.....kui palju kitsejälgi....
PÜHAPÄEV, 21. jaanuar
Miinus neli, poolpilves ja sellise harva lumelanguga (sadu ei saa öelda, see tegusõna justkui eeldab ka tegijapoolset aktiivsust, mida antud juhul ei tähelda), mispuhul ei saagi aru, kust need helbed pärinevad – lumepilvi pole, ilmaruum su ümber on pigem valgusküllane, kohati paistab hägust päikest. Lumehelbed on filigraansed, kerged. Osad langevad sooloesitusena, osad, need sotsiaalsemad, on moodustanud erineva arvkooslusega gruppe. Ka need viimased on kerged ja eesootavale lumepinnale jõudes jäävad sinna kühmukestena püsima. See annab lumele pisut kobrulise, ja koos valgusega kaasnevate varjudega ka nüansseeritud varjunditega välimuse. Metsa vahel saab veelgi teha füüsikalisi, täpsemalt optilisi vaatlusi – kui tõsta silmad üles ja vaatled lumehelbeid helepiimja taeva taustal, paistavad need tumedatena. Kui vaadelda neid tumeda metsa taustal, saavad nad kenasti oma valge värvuse tagasi... Ehk sõltub meie endi hele-tumeduski pelgalt taustsüsteemist?
Ideaalne, imeilus talveilm! Tõsi, tuul on. Metsast väljudes tuntav loodetuul. Olen ettenägelikult päikeseprillid ette pannud, see on hea, sest valgust on üle aegade ootamatult palju ja värske valge lumi suurendab selle efekti vaatamata piimjale taevale mitmekordselt. Silmad on talvest valgusarad. Veel üks toredus päikseprillidega – kui vaatan häguse päikese suunas palja silmaga, on ta lihtsalt piimjas hägus. Kui läbi prilliklaaside, siis õrnas pärlmutter – oreoolis. Ma usun, et siin prillid pigem aitavd tõelust esile tuua.
Kuna lumekiht on piisavalt õhuke ja maapind seal all külmunud, pööran end koheselt üle hüvakätt asuva põllu põikloodis ülespoole sammuma. Kui palju kitsejälgi! Miks? Jah, lumeteki all on taliraps kenasti lõdvestunud, tema tumedad leheksed katsudes pehmed. Kitsedele mõnus suutäis. Sellel lagedal maal sammudes, tuule vihin üle kapuutsi kõrvus, elan taas üle kõnnumaa-tunnet. Ja mõtlen neile, kes aegade jooksul üle kõnnumaade liikunud, kas vajadusest või maailma avastamise tungist (suuskadel üle Gröönimaa, põhjapoolus...).
Rapsipõld lõppeb. Olen nüüd kõrrepõllul. Kitsedel pole siia asja olnud, välja arvatud mõned lamamisjäljed laiades rattajälgedes, mis põlde väetades, tõrjet tehes ning koristades sinna jäänud. Jõuan pajupõõsa-grupini. Uurin pisut urbi, enamus neist on kenasti soomustupes peidus. Mõnel üksikul vilksatab alläärest valget, need on ennast vist juba pehmest detsembrist eksitada lasknud. Keeran nüüd järsult vasakule ja laskun maantee poole. Kraavi ääres tunnen ära tuttava putke, ta on täiesti paljas.
Kõnnin tagasi. Kui lageda peal ei lasknud tuul lumel kinnistuda, siis mets on talvine muinasjutt ise. Lumi on kõikidel okstel ja raokestel. Lisaks vaikne. Vaese mehe kasukas. Sarnaselt rapsile on ka sammal lume all niiske ja pehme, vajub kenasti jalge all. Ja meie õu on vaikne ja valge. Värvilised linad nööril teevad mõne laisa tervitusviipe. Ilus.

Image result for lörts
...maapinnal värskelt sadanud lumi....
...TAAS PÜHAPÄEVAS, 28.jaanuaris
Kuna poeg läheb rongile, viib minu vaatleja-tee sedakorda Vastse-Kuuste suunas. Metsavahet ja lagedat selgi teel parasjagu, lihtsalt avarad vaated jäävad ära. Aga ilm on nagu veidikeseks kokkutõmbumiseks loodudki. Kui lühidalt teha, siis on sedasorti sulailm, kus maa on taevalaotusest heledam. Maapinnal värskeltsadanud lumi, taevas peaaegu ühtlaselt tinahall. Üle õue minnes kostub saabaste alt sulalume krudin, metsavahe maanteel seda pole, lund liig napilt. Autojäljed on, olenevalt möödasõidu ajast, beežikamad või valgemad. Loigud teel on titekakapruuni värvi. Kui auto on sealt läbi paarutanud, jätkub samavärvi pritsmeid igas suunas.
Lumekiht on parasjagu nii õhuke, et Nipernaadi võiks Inriidi ümber veenda: „Näed sa – veel on rannas paar mustendavat laiku, mitte kogu maa pole veel kaetud lumega. Olen sinu päralt alles siis, kui kogu maa on valge vaiba all.“ Ole mureta, Nipernaadi, ka metsaaluste mullune kulu ja sammal pole veel lund näinud!
Sooja saju tulemid on märjad pärlikeed horisontaalsetel puu- ja põõsaokstel. Kui nüüd öösel pisutki külmetab, on hommik kristallpärleis. Väga kaunid on Tõrvamäe noored männid, kandes värsket lund oma noortel tervetel kasvudel. Seemnemändidel, mis raielankidele kasvama jäetud, on üks, see tuulepoolne külg valge, ülejäänu ühtlaselt vettinudtume. Jõuame metsast välja. Kui nüüd taustale jääva metsa asemel oleks mäed, võiks vaateid vägagi jaapanipäraseks pidada. Võib nüüdki. Jaapani tušijoonis. Halli viiskümmend varjundit ja udu.
Õuele tagasi jõudes avastan Kasvukoja eest sootuks hülgehalli loigu – nojah, põhjaks pole ju maantee kruusakihti. Jääkillud, mis auto läbisõidust jäänud, suurendavad sarnasust hülgenahaga veelgi.

Heidan viimase üleõlapilgu hallile hämarusele. Tulen tuppa. Vaatan läbi elektrivalguses toa akna sedasama – sügavsinine hämarus...
Image result for aken talv
...sügavsinine hämarus...
Pildid googli avaruses.

...meie viltisime saunamütse!

Laupäeval, 20.01, tulime kella 13 ajaks külamajja ja Margit saabus nagu "terve elamine" ning lastisime asjad lahti. Kõigepealt tegi Margit meile "näitustutvustuse" oma tehtust ja muudest katsetustest, neid oli palju, ma ei jõudnud kõiki pildistada, sest katsusin ja vahtisin suu ammuli :-)
Ja lõpuks ikkagi olid kõik nõus, et järgmine viltimine on see pits-vilt :-D See lihtsalt oli nii ilus :-D 
Vahepeal selgus, et toimub ka kohe (kui kõik on ette valmistanud soki-soonik-sääre, siis saame kokku ja algab sokikannakudumise töötuba - kõik saavad oma suurimad vanaema nipid lagedale esitleda ja valime parima-püsivama-jalaspüsivama sokikanna meetodi, millest saab siis uus Lootvina Naise sokikannakudumise viis). Vot selline töötuba-idee sündmis suurest villa peksmisest ;-) Tundub, et meil on täitsa käsitöönaiste kamp sündinud ja Käsitöökambri ehitus täiesti mõtestatud eesmärgiga tegevus...
Enne kui järgnevaid pilte vaatate ja rohkem teada-näha saate, kui minu 1000 sõna, siis tahan öelda: mõnus oli. Terve päev ja õhtu ka. Margit, sa oled super mõnus õpetaja, täitsa "soon olemas", suutsid meid jälgida ning parandada, et kõige hullemaks  asja ei keeraks ning tulemus räägib ju enda eest. 
Eriliselt muljet avaldas meile LondiJaani "ökolamba ökokasukas" ehk siis maha pügatud (leo: lammas jookseb siiani põllul) kasukas ja sellele alla vilditud n-ö "nahk" - kui me suudaks kuskile seda turustada, siis toorainet jagub külluses ;-) 
Aga Margiti näidiseks tehtud saunamüts oli Londi Jaani lammaste villaga viimane kiht ja me kõik vaimustusime sellest, milline ilus "lokk" ja õhuline mulje jäi sellest - seega kombineerimine on väga vinge. Tööprotsess oli pikk aga lõbus, sest seltskond oli super ja kuidagi ei läinud nii-nii pikalt. Ja tulemus oli nii äge-ilus meie enda arust, et....enda ja teise töötulemusest vaimustudes muudkui kiitsime end ja naabrinaist ning sättisime märgi-seebiseid mütse endale pähe ning heldisime (aa, muide Triin jooksis läbi ja tervistas meid kõiki ning imetles tööd ja tegemist ning deserteerus süüdimatult kiiresti "paberitööd tegema". Oponeerin! ;-)
Ja õhtu lõppes meil tempo mõistes ikka suure ajaviitega, saime sauna alles enne kuut (pidime kell neli) ja siis jõudis Riidma Naine kah koolituselt tagasi (mida ise läbi viis) ja tuli koos meiega sanna. Mahutasime küll lavale viis naist ära :-D Ja "õnnistasime sisse" külasauna saunalava ja peoruumi ikka mõnushea seltskonnaga - ma arvan, et see oli esimene tõeline ja korralik külarahva kogukondlik saunapidu, kus vennastusti ja õpiti teineteist palju paremini tundma ;-) Aitäh.   













...nüüd me hakkame "ennast müüma!"

Kuufaas, ma ütlen.
Kõik superpakkumised muudkui voolavad Lootvina Naiste uksest ja aknast ning isegi põrandapragudest sisse.
Eile valisime Margitiga villa siin köögi laua taga ja rääkisime elust ja isastest ülemustest ;-)
Täna aga sündis hoopis uus projekt: saabus võimalus, tekkis areng ja tahtmine naistele korraldada ENESETURUNDUSE seminar!
Meie Lootvina Naised ja kõik meie supersõbrannad on nii kõvad tädid ja tegijad aga võib ju olla (ma lihtsalt natuke pakun) ei oska me end kõige paremini veel esitleda ja "müüa" ehk siis Signe keeles "turundada!?" Noh ja kui tundub, et NAGU ei oska, siis tuleb kohe tegeleda probleemi lahendamisega ning õppida oskama.
Vaatke seda naist pildil - on ju "müüdav"?
:-D
Ih, noh, me kõik oleme ilusad, targad, tegijad ja vahvad, kuid vahel ei suuda me end (eriti naised! ...tean, mida pobisen siin, sest tegelen kahele kohale kandideerimisega suurest "igavusest") piisavalt hästi hinnata ja kiita. Miks peaks aga teised seda paremini tegema või meie eest? Kes veel tunneb mind ennast paremini kui mina ise?!? Mitte keegi! Ise särame ja ise hiilgame.

Seega, naised - õlad kokku ja 2. veebruaril kell 18 hüpetega Lootvinasse eneseturunduse inspireerivale seminarile! Seminari osalustasu on 20 eurtsi nägu ;-) Ja pead end regama:

FB ürituse leht SIIT
Brandmooni koolituse tutvustus ja registreerumise vorm SIIN



Sissekanne 31.01.2018 kell 13:32
Vahepeal on meie seminar saanud lõhna, maitset ja mõnu juurde. Nautlejad - peokorraldus&catering (Palo Pireti ettevõte) lubas meid kostitada suurest rõõmust TEELAUAGA! Jah, loete õigest, on häid inimesi, kes viitsivad panustada ja rõõmu teha - paar küpsist ning natuke kodust pitsat ;-) ning osalejale see ei tõsta osalustasu sentigi! Ja kui toit maitseb, siis järgmine kord teate, kust ja mida saab ;-)


NB! Kaasa võta sussid ning soe pleed....
Geograafilist infot saad taskutelefonilt 5257058


Lootvina Naine, kes kribab:

Armas lugeja!
Kui Sa järgmist lugu loed (loodusvaatlused), siis tutvud Lootvina Naise Külli esmakordse (k)üllitisega Lootvina Naise elustiiliblogi jaoks ;-) Nüüdsest on Sul põhjust oodata kolme naise elu ja olu ja mõtteid. Suutsime meie loova ja sõnaseadja Riidma Külli ikkagi "ära rääkida", et vahel ka tema sõnaseadmisoskusi lugeda saaksime. Ja kallid teised Lootvina Naised, kes aga soovib, siis meie ainult rõõmustame, kui saame teid kirjatsurade hulka arvata ning lugeda, mis teete, kuidas teete ja miks teete :-) 
Aga nüüd - ma läksin nii hoogu, et vt oma failihuniku läbi ja korjasin välja meist kolmest meeleolukamad portreed/võtted/salakaadrid ja panin teile siia korraks muigamiseks - nii me siin Lootvinas oleme aastaid koos olnud, palju tehtud koos ja plaju on juba oldud koos. Andku Looja meile koos elamist veel palju ning terveid aastaid. 

sööme, kuna aga võimalik

lüpsiaeg
arvutamine


ei ole võimalik!

maskeerume
libauudised hingusel koos libavallaga
perifeeria periskoop ilmub


jaanikaste

lillekesed rohus

ilunipid

jõulupesa hullus

see paastumaarjapäev ja potimägi päiksetõusul

kodused hullused

ohjeldamatu naer

sport moe pärast

mõnel ka tõsisemalt

sõbrapäeva sõbralikkus

kallistused kõigiga

pere

saarepuu helju mälestustes

NB! Roosas on Triin, kui keegi ära ei tunne!

Jaaniööl Potimäe otsas kõik me koos....ja mõned veel
tants

kehakoorijad

naine on mees

kuulsusejanu?

me vajadus lava järgi

Lootvina naine Külli alustas loodusvaatlusi:

LOOTVINA NAISE LOODUSVAATLUSED
Kõigepealt paar sissejuhatavat küsimust – vastust.

Miks loodusvaatlused?
- Inimesena olen osa loodusest. Loodusvaatlus on nagu enesevaatlus – midagi välismaailmas puudutab minu sisemaailma, ärgitab tundeid ja mõtteid. Loodusvaatlus on täiuslik kohalolu-harjutus. Oled siin ja praegu. Otsene loodusvaatlus muutub digitaliseeruvas maailmas üha olulisemaks. Loodusvaatlus on lihtne – mine ja vaatle.

Kus loodusvaatlused toimuvad?
- Rubriigi pealkirjast võid aimata, et Lootvina külas Põlvamaal. Jah, nii see on. Täpsustades: Riidma talust põhja suunas Lootvina poole ja lõuna suunas tagasi liikudes.

Kes ma ise olen?
- Olen Lootvina naine Külli ja antud rubriigi jaoks sellest ka piisab.

Niisiis – PÜHAPÄEV, 14. jaanuar.
Asun jalutuskäigule. Hämaruseni on aega umbes tund. Väljas on 9 miinuskraadi. Esimene teejupp on looklev metsavahe-maantee. Kruusatee on kuiv, külm ja kõva. Kruusatee kohta seega hea seis, kuigi augud on endised. Aga ka nemad on kuivad ja kõvad. Värve pole. On vaid heleda-tumeda erinevad toonid ja varjundid, juhtiv meeleolu on tume hallikas-valge. Ka kuuskede rohelus avaldub vaid tumedusena. Hea tahte ja teadmise juures, et kuused on ju rohelised, võib leida mustjasrohelisi toone. Puudel-põõsastel on härmatis. Härmatise värv vastab üldisele tonaalsusele, ta pole see muinasjutuline pruudi-valge, vaid hall, valkjashall. Liigitan ta oma süsteemis hall-härmatiseks.
Related image
Metsa vahelt välja jõudes ja künkale üles tõustes saab esmamulje kinnitust – ka taamal paistvad puudegrupid ja metsad on hall-härmatisega kaetud. Nii. Vaade on avardunud, taevavõlv suurenenud, samas olen tuulele kättesaadav. Idatuul ründab paremat põske. Muud ta kätte ei saa, kapuuts on peas. Edasist teed näen pikalt otse enda ees, kerge tõusuga Lootvina poole kerkimas. Majapidamisi veel ei paista, ka lähim, Savi talu on krunti ümbritseva puudeviiru varjus. Vasemale jääb kerge langusega helepruun küntud põllumaa. Ka ilma selle peale astumata võib tunda mullakamakate külma kõvadust. Paremal, kerge tõusuga põllul teeskleb taliraps surnut. Et siis ei võta külm ära. Lumetekki ju veel pole. Maastikul on mõningaid valgeid kohti, nagu oleks keegi tuhksuhkrut laiali puhunud. Need teekõrvased põllud tekitavad minus avaruse tunde. Minus, metsast tulnus. Stepiinimene võiks muidugi ängistust tunda.

Nüüd vahetavad põllumaa kurakätt välja Savi talu ja tema naabrite asumid. Ei ühtki hingelist. Aga teeäärsetel põõsastel ja noortel puudel määratlen veel ühe härmatise liigi: beež-härmatis. Kas tõesti tolm? Külmaga? Jõuan Rässa bussipeatusesse. Seal peatub kaks bussi. Üks hommikupoole, kuid ainult kolmapäeviti ja reedeti, teine pärastlõunal ja tööpäevadel. Mina neid busse kunagi ei näe. See-eest näen nüüd Lootvina majapidamisi, kolhoosiaegset paneelmaja ja ees vasemal terendamas Mõisamäge. Täpsustuseks tuleb öelda, et lootvinlased jagunevad kaheks. Nagu meie sugulasrahvas marid jaguneb niidu- ja mäemarideks, nii jagunevad lootvinlased raba- ja mäelootvinlasteks. Rabalootvinlased kadestavad mäekaid nende miljonivaate pärast (see on tõesti tõsi!), mäelootvinlased rabakaid jälle sellepärast, et seened-marjad kohe oma maja tagant võtta.

Olen jõudnud asula piirini. Autod peavad seal kiirust vähendama. Mina ei pea midagi, aga keeran siiski otsa ümber. Enne jõuan märgata esimest elumärki – paneelmaja krundi kohal teeb lõbusa tiiru seitsme värvulise parv. Tagasi. Idatuul saab vasema põse hambusse. Üks minu kasvu putk teeserval meelitab mind üle kraavi astuma. Need paar minutit hallhärmas putke tuuletantsust kuuluvad mulle. Takjad taustal üritavad ka, aga nad pigem võnguvad kui tantsivad.

Enne kui tee künkast alla metsa vahele viib, tuleb esimene auto. Valge. Juht ja tema kõrvalistuja lehvitavad, ilmselt rõõmsalt. Lehvitan vastu. Ma endiselt ei tunne inimesi auto järgi ära ja väljast sisse ju ei näe. Vaatan autole järele ja beež-härmatise päritolu saab kinnitust, kuiv külm tolmupilv vajub vasakule beeži varjundit kinnitama. Auto kaks punast tuld kaovad künka taha. Jäävad kaks sarnaselt punast, aga vertikaalselt asetsevat tuld loodesuuna silmapiiril – mast. Vaikne hämardumine. Pööran enne kodu metsasihti mööda raba poole ja viimane lõik viib mu läbi väikese imekauni palumänniku. Mändide sirged tüved panevad endagi sirutuma. Sammal jalge all küll vajub, aga on samuti külm ja kõva. Männid tuletavad meelde udmurdi jumala nime, Inmar. Inmari puu on mänd. Nõnda mõeldes jõuan koduõuele. See on ühtlaselt õhukese lumega kaetud. Tean, et kui valgustatud tuppa astun, saabub pimedus väga kiiresti. Väljas olles tundub valgust piisavalt olevat.

Erinev on see – sees ja väljas.
Image result for talvine männid

Kribas Lootvina naine Külli
15.01.2018

...taevani tõstame tahtmised

Ahja kuu
Aasta algas :D
No olgu, juba kaks nädalat tagasi algas, aga ta on siiski täitsa tutikas.
Mis enne seda värsket aastat toimus? No ikka hulganisti toredusi.

Esiteks oli Jõulupesa!! Kas te ka teate, kui tore seda teha on! (Jaa, Marju, ma tean, et sa kergitasid praegu üht kulmu, sest minu õnneks ilmungi ma kohale alles toreduste ajaks :D). Sel aastal olid lapsed veel vahvamad ja õpetajad veel osavõtlikumad. Ja saladuskatte all võin öelda, et päkapikkude trennisaalist sain mina näiteks päris ehtsa trennipisiku, millest ma nüüd suurt rõõmu tunnen ;) Ja kuigi kõik eelnevad ööpäevad olid täis rohkem magamata tunde, kui kell seda reaalselt võimaldaks, tuli see hea kõik siiski suure ja sooja tundena meile tagasi. Tuli sel hetkel, kui lapsed põrandal selili jäsemeid siputades naeru kõgistasid, tuli sel hetkel, kui väike käsi, kelle omanikul silmad elevusest nii nii suureks läksid, hane paitas, tuli sel hetkel, kui kõik lõkke ümber ringis maagilisi sõnu laususid, tuli sel hetkel, kui nii vaikselt ja nii pingsalt uudishimu tagasi hoides Jõuluvana juurde hiiliti. Ja lõpuks see hetk, kui kõik suured ja väikesed istusid Jõuluvana ees, käes heledalt tilisev kelluke ja kuulasid nii nii vaikselt meie Inglilaulu. Iga. Viimne. Kui. Kõrvake. See oli päris uskumatu. Kusjuures seda ilu ei suutnud ära rikkuda isegi pisiasi, et me kuni viimse grupini ei suutnud laulu viisis päris üksmeelele jõuda...ja sõnad olid ka kohati erinevad. Aga nagu kogenenumad teatritegijad ütlesid, siis kogu see üritus pidigi väga impro olema. Ma siis püüdsin ka sulanduda :)
Igatahes oli see jõuluajale imeline algus. Aitäh, kniks :)

Pavvavavavlovad keset talveveve
Teiseks olid jõulud. Seekord olid jõulud siis sellised, et natuke koos ja natuke eraldi ja kõik olid rahul. Aga kõige mõnusam oli see, et päris jõuluõhtul sain jõulusoovid ja -kallistused üle anda mitmele armsale, kellega muidu sel perekesksel õhtul ju ei trehva. Ja ema juures sain ka käia. Täitsa idüll kohe: astun mina tema koduuksest sisse, ja tema seisab seal, hommikumantel seljas ja pakub kooki :D Ka nende jõulude  kingitused on kõrgemaid kiitmisi väärt: kartul (sest kõik linnainimesed hüppavad rõõmust kolmandale korrusele, kui kuskilt koti kartuleid saavad), kruvikeerajad (justnimelt, kaks, pluss ja miinus :D), lõhn (jebedijeeee!!!!) Tutti-Frutti kommid (no päris ausalt, kes ei armastaks neid komme, ah!)  ja hästi palju ilusaid hetki nii kollegide kui sõprade seltsis (huvitav, kas ma olen juba maininud, et just mul on kõige toredamad kolleegid ja kõige vahvamad sõbrad... ).

Väga lahe mäng...kuni selle ajani, mil nad must osavamaks
said....
Vaheaja veetsid lapsed siin, seal ja kolmandas kohas. Või kui päris aus olla, siis isegi siin mitte nii väga. Ja kõik emad, kes hetkel seda loevad saavad minust nüüd vägagi aru. Kui juhtub olema olukord, mil emal on vaba päev....või isegi mitu(!!) ja kodus pole kõige vanemat last....ega ka vanuselt järgmist...ega ka järgmist....ega ka pesamuna ( !!!), siis mida võiks see ema küll teha? Ei, ei helista iga paari tunni tagant, kas ühel on ikka kõht täis ja teisel riided puhtad ja kas kolmas ikka paneb õue minnes kindad kätte. Sugugi mitte. Sellisel imelisel juhul ärkab see ema hommikul hilja.. väga hilja. Kui päris aus olla, siis isegi vastu lõunat. Olgu, ärkab varem, aga voodis mõnuleb ikkagi pikalt. Joob voodis eriti rohke vahukoorega kohvi ja sööb võikusid ja küpsiseid (!), sest neid muul ajal köögist väljaspool ei sööda ju. Aga sel ajal tohib! Kogu kodu võib ära koristada, kui tuhin tuleb. Ja kohe niimoodi otsast lõpuni. Seejärel võib iga tunnikese tagant teha kogu elamisele tiiru peale ja üllatuda, kuidas kõik ikka veel korras on !?! Ja siis läheb see ema oma emale külla. Ei, mitte niisama. Vaid sööma! Just. Istub laua taha ja lihtsalt sööb. Kusjuures, kui teil juhtub olema selline tore ema nagu mul, siis pääsete ka nõudepesust ;) Ja pärast võib natuke õues jalutada. Kõige mõnusam on muidugi see, kui pärast sellist "tegusat" ja "rasket" päeva saab võtta raamatu, tee ja šokolaadi ning minna kuuma vanni. Täiesti süüdimatult. Nautides iga hetke.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma nii pikalt muljetada :D
Kooskasvamise helged hetked
Tahtsin hoopis kiire ülevaate anda, kuidas läheb Vaarikese talu lastel, kes nüüd küll suuremalt osalt on linnavurled, aga Vaarikesteks jäävad ikkagi. Kaks tüdruklast käivad ühes toredas lasteaias. Algul tundus, et asub mitte-väga-kaugel. Aga olles siinkandis nüüd natuke ringi uidanud.....nooo meie maja ees ja taga on miljon lasteaeda, nii, et preilide oma asub ikka parajalt kaugel. Aga on armas. Õpetajad on sõbralikud ja rühmaruum hubane. Ja akvaariumitäis kalu on ka :) Tüdrukud käivad ühes rühmas ja on õpetajate sõnul "nagu vanad kalad" ( asjakohane võrdlus, kui rühmas on akvaarium :) ).

Oht varitses ka diivaninurga taga
Aga enne, kui präänikukesed linna lasteaeda emigreerusid, käisid nad hoopis teises lasteaias, kas teate. Kaari omas. See on selline lasteaed, kus kõik on omad. Kus õpetaja võib last kasvõi terve päeva kaisu sees hoida, kui väike inimene seda vajab. See on selline koht, kus õpetajad märkavad last hommikul..ja lõuna ajal..ja nad jaksavad seda teha veel ka õhtul. See on selline koht, kus õpetaja võtab varahommikul su unise ja õueriietes lapse ja on lahkelt nõus ta ise lahti riietama, sest lapsevanemal on ju nii nii kiire. See on selline koht, kus eikusagilt võlutakse välja kindad, sest ema unustas lapse omad kogemata autosse. See on selline koht, kus KÕIK, keda sa kohtad misiganes ajal naeratavad sulle...ja sulle...ja talle ja lapsele...alati. See on selline koht, kus sul tahes-tahtmata tekib tunne, et su laps on ühes väga heas eralastehoius, sest ruumid on avarad, mänguasjad huvitavad, õpetajad lihtsalt imelised ja laste arv :) meelipaitavalt väike. Ja iga väikese kätepaari jaoks on piisavalt aega. Piisavalt aega, et voolida. Piisavalt aega, et elava liivaga terveid linnu ehitada, piisavalt aega, et õhtul enne kojuminekut nii pikalt kallistada. Ja kõik mu neli pudinat on sellisest ilusast kohast läbi voolanud. AITÄH, armas Kaari pere!



Läheb juba väga pikaks, ma vaatan. Kaks lõiku tagasi juba läks, hmm.
Lumeilm Tartu Uues Teatris

Noormehed vahetasid kooli. Seda ma natuke kartsin. Aga ainult natuke. Kõige keerulisem oli asjaajamine ja kogu see uus süsteem...ja keset õppeaastat uutele asjadele paberite ümberpanemine, johhaidii!!! Nüüd on neil esimene nädal selja taga ja tundub, et täitsa okei on. Keegi ei streigi hommikul, et kooli peab minema, et JALGSI peab kooli minema :D Noor Peremees olevat juba märganud mitut kena neidu ja esimesel päeval saanud ühe sõbra...koos telefoninumbriga! Ma natuke kahtlesin, kas on ikka minu laps....Väike Härra leidnud ka endale mitu sõpra, küll ilma telefoninumbriteta, aga sest pole lugu. Õppimine on praegu vaevanõudev, kuid küll kohanevad.
Noor Peremees ehitab õhtuti masinaid ja tegeleb söögitegemisega. Asi on enam kui kahtlane, aga mul pole hetkel aega asja lähemalt uurida. Jõuluks saadud kinkekaardi eest soetas endale kilomeetri jagu juhtmeid ja vist mootoreid ja ...lüliti. Tuleb huvitav aasta :)

Ja Lootvinas hakatakse saunamütse tegema!!!! Just üks päev siin mõtlesin, et peaks end Palli talu sauna sokutama. Aga tea, kas sinna enam lastaksegi, kui keskuse juures sääne uhke sann püsti on aetud. Tuleb minna mütsi meisterdada. Marju, palun mind kirja panna!


 Tervitusi ja päikest Taara kandist ;)