Mikroskoopiline postitus

Ma lihtsalt pean teiega jagama seda rõõmu, mille osaliseks täna sain. Nimelt. Oehh, ei teagi, kuidas seda öelda. Tegin üle kolme aasta taas seda, mida varem tegin peaaegu iga päev tohutu naudinguga. Võtsin ette kuhja ja laua ja raua ja hakkasin triikima. Esiteks see vana tuttav triikraua susin- kõrvupaitav, teiseks täielik määdšik (nagu Preili tavatseb öelda), kuidas kortsus padjapüürist saab sile padjapüür, ja kolmandaks- selle olin ma täiesti unustanud- see võrratu lõhn. Triikimise lõhn. Triikisin ja naeratasin ja lubasin endale, et hakkan seda nüüdsest taas väga sageli tegema.

Veel rõõmu. Koju jõudis meie mitu päeva kadunud olnud neljajalgne sõber Ramses. Sai sõbrake enne juhtumist küll kaela tutika rihma, mis teda koduterritooriumil oleks pidanud hoidma, aga ikka sai uudishimu ja rändurihing võitu ning kutsik läks kondama. Õnneks on meil väike ja mõnus kodukant, nii et üks inimene ütles ühele ja too teisele ja juba oligi Peremehel õige inimene telefoni otsas ning kutsu koordinaadid käes. Oli teine (koer, mitte Peremees) võõrustajate juures lausa pannkookidega maiustanud. Mina pean selle nüüd ju üle trumpama. Oehh. Aga tõsiselt, hästi suur aitäh sellele perele, kelle hoovi meie sõber jõudis.

Köök sai põranda ja meie põgenikuelu sai läbi. Või koridor sai põranda. Noh see ruum, kus praegu on kööök, aga minu unistustes asub seal juba koridor. See ruum sai korraliku küttesüsteemiga põranda. Peremees võttis asja ise käsile (koos oma väikeste abilistega. Pff. Suurtega ikka) ja minu ülesanne oli endale ning lastele seks ajaks mingi pelgupaik leida. Väga stressitekitav. Ma arvan, et ülejäänud maja võiks vabalt ilma valatud põrandata ka olla. Käibki õhk paremini läbi :) Näiteks maandusime me tüdrukutega kaheks õhtuks naabrite poole. Sain Naabriprouaga koos õhtusööki valmistada- palju toredam kui üksi! Täname naabreid kannatlikkuse eest, sest eks võib ikka tüütu olla küll, kui mingid samad näod mitu aega järjest uksest sisse marsivad. Ja kahel päeval käisime lastega Ahhaas. See oli ka väga tore. Kohe vägaväga. Nii väga, et isegi Pesamuna oli ülevoolavalt ja ennastunustavalt rõõmus ja reibas. Ja sõi nagu...veohobune. Eile pääsesime koju ja nüüd võib põrandat ületades isegi pissile minna !!!!! Oma kodu tualettruumi. Wuhuuu!!! Nii palju õnne paari päeva jooksul, eks

Ja enne kõike seda sain ma pakikese. No nagu see asi ikka käib, et saadetakse sõnum ja siis ise lähed postkontorisse järele. Olin väga kindel, et mu tolmukotid saabuvad jälle, aga eip! Oli hoopis imeilus karbike, mille sees oli..oehhh :) No mis seal oli... loomulikult midagi meelele ja keelele. Mu Telefonisõber (mul on selline) oli karbi sisse peitnud imelise raamatu. Ma olen selle praeguseks kolm korda kõva häälega endale ette lugenud ja teen seda kindlasti veel ja veel ja veel. See lihtsalt lummab. Tegu on lasteraamatuga "Suur maalritöö". Raamatu lugemise kõrvaliseks olid karbis ka küpsised, muidugi mu lemmikud. Need vanad head pähklikese küpsised, mille pudi mul siiani diivanipatjade tagant välja immitseb. Pakke saada on ülemõistusemõnus. Nii, et kui teil on tohutu soov kellelegi pakki saata, siis mul on hetkel täitsa vaba aega, et neid vastu võtta. Pakk peaks kindlasti sisaldama midagi söödavat. see on oluline :)

Et postitus ei läheks makroskoopiliseks, ma lõpetan.

Triikimine, kadunud koera leidmine ja kingitused teevad õnnelikuks, juhuu!

PS! Kandke kindaid- külm on!

Tervitusi Vaarikeselt ;)

härra ja proua M

:-D

Meil käisid pühapäeval külas (no mina olin loengus Tartus ja jäin sest aust ilma) Poti talu noorpere ehk siis Anu ja Kaidu.

Alati rõõm näha :-D

Aga veel suurem rõõm oli, et külalised lisaks laste joonistamispaberi varude täiendamisele ja megalaheda halli papimaterjali toomisele, tõid meile KINGI!

Juuresoleval pildil näete UHKET ja KÄSITÖÖNA valminud, ainulaadse disainiga ning ainult Vihista Viisku tantsurühmas kasutusel olevat PASTLAKOTTI!
See olevat meile juba ammu õmmeldud aga kuna polnud ju teada, et mis meist saab, kas oleme tagasi tulemas või mitte, no siis....aga nüüd, kui Pastalapeol lubasime uuesti liituda tantsurühmaga, siis toodi meile kink :-D
Ja see on väga motiveeriv ning äge! Ma olen lausa vasikavaimustuses (nii kui esimesed Jüripäeval põllale lastatakse), et selline humoorikas värk välja mõeldud.
Eriliseks teeb ju koti see, et peale on tikitud: "Härra ja proua M"
Vahepeal ei tule ise ikka üldse iseenesestmõistetavate asjade peale! :-)
Aitäh, et meid tagasi ootate ja  - jääme trenne ootama :-D

eluolu Palli talus peale Daami, Pastlapidu, külaskäik Virgale ja V-K teatrigrupi etendus

Oi, tervised kõigile ka minu poolt üle mitme setme aja. Palli talus on ....polegi sõnu kuidas öelda aga imelikult kiire on. Uudiseid on palju :-D hakkame nii vaikselt otsast pihta.... ja kõige imelikum on, et pildimaterjal üleüldse puudub sel korral. Seega peab olema siis vist rohkemasõnaline, sest pilti, mis kirjeldab rohkem kui tuhat sõna, ju pole.... :-(

I
Peale Daami ;-) läks kohe kiireks, et ära korraldada 22.10 toimunud Vihista Viisku sünnipäevapidu. Mis siin öelda, enda tööd ei anna hinnata. Seda peavad teised tegema. Keegi õuntega ei visanud ja pärast öeldi aitäh. Mulle aga meeldis kõige rohkem see kujunduse tegemine. Panime Katiga seelikud lakke nagu lühtrid, ümber lambi ja see oli jummala äge, meile väga meeldis....laval oli riidepuudel väiksed rahvariideseelikud ja igal pool olid põranda- ja laualambid....no mul jagub neid kodus ju :-D Ka sai jalutusaal hubane, tegime sinna nagu salongi, vaibad maas, linad ja pitsid ning küünlad ja lambikesed, nii mõnus oli....oli koht, kus oli lambanahk järil ja korvis villased sokid-sussid ja pastlad, et rahvas saaks end ikka sussi-pastlasse-sokki panna......no kulub aega inimestel veel vist, et uute asjadega harjuda, ma ei näinud küll kedagi vahetamas :-( aga see-eest oli kaasas paljudel pastlad või sussid, seegi tore.
Esinemise osas - mu kallis tuli appi ja tegima jutukad šketsid tantsude vahele. Kahjuks raadiomikrofonid vedasid alt, kahisesid. Aga noh, viskasime nurka ja saime hakkama, kuidagi. Kuid kuidas see kõik välja tuli, ei oska öeldagi.... Mis kavas oli, no selle tegime ära, miskit "karuliselt" sassi ei läinud.
Armas aga oli, kui palju ilusaid sõnu ja tunnustust Katrinile anti/toodi/öeldi. Ta on selle kõik 100% ära teeninud. :-D Tore oli sellele kaasa aidata ja panustada. Ja selle Viruskundra tiimiga (ehk rahvatantsurühma inimestega) on super koos tegutseda, Meeskond, sõna kõige paremas mõttes.
Saime kell 3 öösi koju ja järgmine päev kella 11 paiku hakkasime lammutama - no tervelt TUND läks, et kõik see 8h ehitatud kujundus laiali lammutada :-) tänamatu töö ikka.
Noh, kui kõik hästi läheb, siis kuu aja pärast hakkame jälle tantsimas käima. Nad on nii toredad. :-D
II
Pühapäeval, peale Pastalapidu, jõudsime aga külla esmakordselt meie külakogukonna uutele liikmetele Virga tallu. Sealsed vibulaskurist perearstist Perenaine ja vibumeistrist Lõuna-Aafrikast pärit Peremees olid relvitud meie kutsumise vastu - st loe: me kutsusime ise ennast külla :-D Nii väga oli isu tuttavaks saada uute külaelanikega. Ja oli väärt ka. Võin kõigile kinnitada, et oleme saanud väärika uue Lootvina Naise :-D
Neil on IMEILUS seal ja väga armas. Nad ise ja nende laps ja nende kodu - valge, soe, hubane ning kaasaegne-mugav. Lisaks saime nende uut viburada proovida, järgmisel aastal peaks juba korralik püsti olema ja tulevad võistlused - Tartu vibuklubi omad :-)
Sel pühapäeva kutsusime nad meie Palli talu suitsusauna, sest Virga Peremees pole sellist asja veel saanud väisata ja see suur probleem tuli ometi kohe lahendada. Eriti veel, kuna Virgal on ka vana suitsusaun ja nad kaaluvad - kas taastada suitsusaunana või..... meie siin Pallil ei saa teistmoodi mõeldagi, kui et tuleb päästma asuda ühe suitsusauna olemust, südamega! ....seega teeme homme oma parima suitsusauna väärtustamise Virga talu Peremehele Palli talu Peremehe poolt. :-D
Aaa, ja veel - Virga Perenaine tegi mingid imemaitsavad Aafrika retsepti järgi koogid-muffid, mida kutsuti "Hertsogid" ja need viisid keele alla.....tuleb retsept saada :-D
Telefonis olid mõned pildid, mida tahaks ikkagi jagada:

Meie Vaarikese Triinu imemaitsvad kamarullid, mis Vihista Viisku tellis ja oma külalistele pakkus: need olid saanud Triinul ikka superhea, kõik kiitsid ja mõmisesid....

Vihista Viisku kinkis tänuna oma toetajatele ja sõpradele Maarja külast soetatud KERISEKIVI, sest saun on meie tantsurühmale oluline seltskondlik ja tervistav koht ning seda soovitatakse KUUMALT ka teistele. Ka mulle sai osaliseks au ;-) AITÄH

III
Eile sai V-K KM käidud valla harrastusteatri etendust "Haige number 199" vaatamas, no kuna kevadel ei jõudnud ja ikkagi mitu meie küla inimest mängivad :-D Võib öelda, et kogu V-K kultuurieliit oli kohal ;-) ja mäng oli pikk, kuid jäi vist ka liiga pikk vahe esietenduse vahele, sest no natuke oleks tahtnud jooksvust, sujuvust ja mängu.....liiga ärevil olid meie näitlejad, kuna kobasid meenutada, mis tekst järgmiseks tuleb :-) Meie küla tegijad olid tublid....Heli on nagu energiaplahvatus kui lavale tuleb :-) lööb kohe mängu käima ja mängib nii, et...talle nii sobivad sellised karakterrollid, kus on vaja eriti elavat naist mängida...aga tekst peaks peas olema, siis ei peaks nii palju" üle mängima".
Meie Tõnu oli oma headuses, ta ei pidanud mängimagi, tegi rolli. Mulle meeldis Kuulo, oli nagu ise laval aga see hakkas kuidagi tööle.
No kokkuvõttes on nagu alati - harrastuse korral - oluline on, et tehakse ja on lusti ja seda seal on. Ei nad muidu viitsiks kokku tulla ja teha. Ja alati on tore vaadata omaenda sõpru ja tuttavaid laval miskit ägedat tegemas, mida nii paljud ei julge teha....
Vot nii siis.

Merikese Malta-seiklused

Merike Maltast rääkimas Kasvukojas 

Mul on ammu lubatud võlg vaja likvideerida (mitte, et mul neid koolis praegu vähe oleks :-/). Meil oli 100 aastat tagasi mõnus kohtumine Lootvina Naistega Kasvukojas ning teema oli MALTA. Marga Merike käis reisil (04.10-12.10.2016) ja tuli tagasi positiivsete emotsioonidega. MargaMerikesele omase põhjalikkusega oli ta teinud märkmeid ja ulatas siis oma pisikese asjalikku raamatukese mulle, et mina kirjutagu nüüd lugu kokku :-) Ma ikka proovisin talle öelda, et kas ta teab, millega ta riskib, kui mulle miskit sellist usaldab ;-)
Ma nüüd kirjutan aga hüüan juba ette, et pool sellest saab nüüd küll kurrrrraasikas lisandumine olema, et mis ja kuidas Merike Maltal seikles. Faktide usutavus on kindel, need tulevad märkmikust aga muu rasv ja liha võib olla küll MargaMarju juurdepanu ;-) (NB! Me ei olevat Merikesega teadaolevalt sugulased, mida mina keeldun uskumast ;-)

Malta üldandmed.
Enne olnu Suurbritannia halduses, siis 1964 said nad alles seal saartel iseseisvuse kätte. Pinda 316 ruutkm ja ühel ruutkm elab 1265 inimest. Kolm saart moodustavad Malta riigi: Malta ise, Comino ja Gozo. Räägitakse inglise ja malti keeles. Kokku on mingi 424000 elanikku ja 98% neist on katoliiklased. Neil on palju pühakodasid, kirikuid, väikseid üksikuid palvekodasid, kust kohalikud leivad rahupaiga ja lohutust. Usk on nende elumäärav eluhoiak.
Peamised sissetulekud tulevad elektroonika ja farmaatsia tootmisharudest, pluss turism. Malta toob välja ka oma filmitöööstuse: 2000.a. "Gladiaator"; 2002 "Krahv Monte Cristo", 2006 "Da Vinci kood", jt

Malta puu :-( ehk nende jäänuk metsast...

Pole liivarandu, vaid kaljused vaated ja rannad. Merevesi on ülisoolane ja lained on salakavalad. Võivad kaldast väga kaugele tõmmata ja tagasi on raske saada, peab ettevaatlik olema. Maltal pole n-ö klassikalist sügist-kevadet ja seega pole ka värsket õhku meie jaoks. Sellist kargust õhus nagu meil, ei ole maltalased tundnud. Suvel on temperatuurid päeval 32-38 kraadis, öösel 27-30 kraadi peale langus! ("Oh taevake!"- on kirjutaja kommentaar:-) Ka pole Maltal metsa. Omal ajal raiuti kõik maha laevaehituseks ja asemele ei ole suudetud metsa enam luua. Metsa kompenseerivad neil pargid. Öises taevas pole Malatal tähti näha.

Kurb fakt, et kuigi Maltal on keskmiselt 3000 tundi päikesepaistet aastas, siis pea 100% kasutavad nad elektri tootmiseks fossiilseid kütuseid. Maltalastel on liiga palju autosid. Statistika järgi on 1000 inimese kohta 700 autot. Peredel on mitu masinat, liikuluskultuur signaalitavalt mõlkiv ja pühapäevaks on veel eraldi auto, millega minnakse restorani ja teatrisse :-) Liiklus on vasakpoolne Londoni pärandus :-) Teede olukord Marikese jutu järgi nagu Tallinnas - üks tänav läigib uue asfaldi all, kõrvatänavas auk-augus kinni.

Malta inimene.
Maltalane on jutukas ja lärmakas. Neil on kohe sees hakata tutvustama oma saari turistidele. Vestluses armastatakse "small talki" (niisama viisakusjutlemist) ja vehitakse kätega ning viibeldakse ehk žestikuleeritakse elavalt.  Ollakase väga sõbralikud ja abivalmis.

Majade juures olevad pühakud.

Perekond on maltalasele kõige tähtsam. Abiellutakse pigem varases eas ja saadakse lapsi. Lahutamine on tavapärane, seda hakati alles 2011 ametlikult lubama! Lapsed on Maltal nagu väiksed täiskasvanud. Nii poisid kui tüdrukud hakkavad väga kiiresti oma soo steretüübile vastavalt käituma: tüdrukud edvistavad, kihistavad ja eputavad ning on nagu kõik Malta naised väga stiilselt ehitud, uhked soengud, kõrged kontsad, meigitud ja seksikalt riietatud. Mehed on samuti moodsad, viimane soengumood (palju geeli) ja riided. Meeste roll on naisi kamandada ja seda teevad juba poisikesed. Maltal ei sõbrusta poisid ja tüdrukud. Selline suhtlemine olevat välistatud. Kooli lähevad nad 5a. ja koolis toitlustust pole, seega süüakse kaasa võetut või ostetakse. Lapsed peavad kõikaeg süüa (rasvased PASTIZZ - piruka moodi asi) ja juua (kahjuks coca-cola) saama. On tekkinud laste ülekaalulisuse probleem.
Maltal on pere ja kogukond tähtis, õhtuti kogunetakse tänavatele pere ja sõpradega ning süüakse. Maltalased elavad hetkes, nauditakse elu iga hetke. Nad on muretud ja naeravad väga palju.

Merike õppis Malta reisilt elutõe: "Küsi endalt - kas see mis sind ärritab, kas sa mäletaks seda põhjust kasvõi ühe tunni või veel enam - ühe kuu pärast? Kas see oleks oluline?!? Kui vastus on EI, siis ei tase üldse end sellest häirida lasta :-)"

Malta kodud.
Maltal on liivakivi. Sellest on majad, vanad pühamud ja kõik muu. Kahjuks see ka laguneb kiiresti.
Kuid on imeilusad liivakarva. Nikerdused, kujud ja ornamendid. Kvaliteedile väga rõhku ei panda. Eriti on seda elektrijuhtmete ja veetorude seisukorda nähes-kuuldes, kuna need asuvad väljaspool maja. Tänavad on kitsad ja palju on rõdusid-terrasse. Uksed-akna-ja muud piirded värvitud erksate värvidega. Iga maja nurgas on pühakuju, kes majal ja selle elanikel silma peal hoiab.
Malta liivane "paekivi" imab talveperioodil niiskust ja paneb majades hallituse vohama, hallituse vastu võideldakse värske värviga?!
Kodud on uhked. Mida rohkem lühtreid, uhkeid kardinaid ja rasket mööblit seda ilusam. Põrandad on plaaditud ja suvel võitlevad nad Aafrika liivaga: seepärast on aknad kaetud ja koguaeg hägused.

Malta köök.
Kuna toitu armastatakse ülimalt, see on seltskonna ja läbikäimise põhjus, et kokku tulla siis on lata köök täis hõrgutisi. Rahvusköögiks peetakse jänesehautist köögiviljadega või näiteks punaseid läätsi riisi ja tuunikalaga. Juurviljad ostab maltalane turult: bataadid, maniokkid, tamarind ehk india dateel. Kasutatakse kaktusevilja palju, mida jagub Maltal. Korjata keeruline, turistil ei soovitata ligineda. Kaktusevili on ploomisuurune seest punane ja koosneb põhiliselt seemnetest. Maitselt mingi kiivi, banaani ja vaarika vahepealset - tuleb endal proovida....
Hoolimata maltalaste pingutustest, suudavad nad vaid 20% oma toiduvajadustest ise kasvatada.

Liha ja piim ning juust.
On isegi mõned piimafarmid ja paar lambakasvatust ning peetakse jäneseid. Gozo saarel on traditsiooniline ja kuulsaks saanud Gozo lambajuust, mis on pealt vürstidega ja seest hapuka maitsega.

Pastizzid ja ftira leib.
On kaks iseloomulikku toitu Maltal. Pastizist oli juttu: see on rasvas praetud pirukas erinevate täidistega. Merike soovitab ricotta- või kanaliha-seenetäidisega pirukas.  Ftira on ümmargune tihke sai, mis lõigatakse lõhki ja pannakse oliiviõli rohkelt vahele ning kõike värsket, mis parasjagu on. Üks pastizzi maksab 30 senti ja ftira leib 50 senti. Üle kahe neid süüa ei jõua - väidab Merike :-)

Malta veinitootmine.
on üks suurim veinitootja, kes teeb valget "Gardenra" sorti ja punast "Gellerza" veini. Kuid maltalane on rohkem liköörisõber.

Malta jäätis.
Väärib eraldi peatükki. Merikese märkmete järgi on see maailma parim! ja seda minge nautima "Hello Kitty" (:-D) jäätisebaari. Topsid pannakse ääreni täis, ei ole mingit koonerdamist ning hinnad on naeruväärselt madalad. Letiide taga aga seisvaad lapsed, kes suviti pereärides tööle on pandud ning naeratavad.

Malta kohvikuõpetus.
Nii, Merikese märkmete järgi, pead sa teadma ka natuke, kuhu sa Maltal n-ö kohvikusse sisse astud! On kolme tüüpi kohvik-baare Maltal, millest kohalikud teavad ja tavadest kinni peavad.
Esimene on n-ö "VÄIKEBAAR" ehk väiksemat sorti joomaurgas, kus pole ilustusi ning naisi seal ei kohta. Teine tüüp kohvikuid-baare on "SUURED" kohvikud ehk turistidele loodud kohad, mis suvel uputavad rahvast. Kolmas kohvikutüüp Maltal on Valleta piirkond - jah, eraldi piirkond, kus on palju ruumi, suured kohvik-restoranid, kus on ruumi ning segu vanast ning tänapäevast. Nendes on elav muusika ja seal käiakse lõbutsemas.

Maltalase kultuuri- ja ööelu.
Pühasid on palju ja ühtki neist ei lase maltalased mööda, ilma seda suurejooneliselt tähistamata. Ehitakse tänavad, riietutakse vastavalt ning nauditakse kombestikku.
Maltalsted armastavad muuseumeid, kus toimub palju erinevaid näituseid ning kontserte, samuti on palju teatreid. Tuntuim linnateater ;-) Maltalased on suured jalgpallifännid. Ööelu on koondunud ülalinna, kus on palju baare, restorane ja klubisid.

Merikese personaalsed elamused Maltast :-)
Vaimustav. Suurepärane ja mõnus ning soovitab kõigile - kindlasti nii ütleb Merike, kui talle hoog peale tuleb, mida tal ei tule :-), sest ta on meil nii tagasihoidlik. No igal juhul nägi Merike varemeid, palvekodasid, liivaranda ja kaljuseid randu ning mõnules mõnusas hotellis. Käis rannas päevitamas ning lausa kahel väljasõidul. Ostis tütrele klaasikojast ilusad maltased kõrvarõngad. Tõi kaasa suveniire, mis klassifitseeruvad klassikaks - külmkapimagnetid ja joogitassi alused (ma sain ka ühe imelise mälestuseks).

Siis võib täie kindlusega öelda, et Malta söök - eriti kala, supid, lihad ja kartulid - tasuvad kulinaarset elamusreisi Maltale ette võtta küll. Merikese märkmikku ikka tühja kõhuga lugeda ei tasu :-) Mul hakkas suu vett jooksma ja ma vist reisin juba ainuüksi selle HelloKitty jäätisekohviku pärast Maltale :-)

Nagu sel pildil näha, siis küllust jagub. Isegi meie ülisale (mina ütleks kõhn) Merike suutis ka enda jutu järgi mõne kilo võrra raskemana tagasi tulla külma Eestisse, kus see tal muidugi imekombel vupsti kadus.Mõnel on need asjad nii, teisel jälle teistpidi (räägin endast, mul ei kao midagi vupsti. Tulin Marokost 5 kg raskemana ja ära ei tahtnud midagi kaduda :-)




Merikese luksuslik hotell - liivakivi ja paljud dekoratsioonid, figuurid ja nikerdused. Mida rohkem seda uhkem. Eks see eestlasele ikka huvitav tundub küll. Tekib küsimus, et kas meil siin Eestis pole lihtsalt aega nikerdada? Me peame soojustama?







Klaasikoja ehe pilt, kus olid olnud imelised kunstitööd - igasuguseid tarbeesemeid 100  kordselt ilusamana klaasist - värvidemäng, erilised kujud....ma tahaks kohe neid kõrvarõngaid näha, mis sealt toodi tütrele :-D









See on see kuulus "sinine silm", mida peetakse Malta n-ö visiitmärgiks. See on realistlikult ehk siis Merikese koduse kaameraga tehtud. Kõrvale vaadake aga näiteks profitöötlust.
Ja siis veel see kaunis "Blue Lagoon" ehk sinine laguun Gamino saare juures.
Merikese jutu järgi oli tõesti nii erk-sinine vesi, et imeline, kuna see oli madal.....iimesed ujusid ja kalakesed näsksid neid, täitsa kohe näpistades...selline privaatne nahapuhastus siis Maltal :-D
Kui Merike oli aga kõik oma naha lasknud ära koorida, siis hakkasid nad sõbrannaga tagasi minema. neil olid paadipiletid edasi-tagasi. Kuid paat, millega nemad tahtsid minna, väitis, et ei lähe üldse tagasi?!? Siis lõi Lootvina Naine Malal oma blondid kiharad lainesse, villgutas oma kelmikaid siniseid silmi ja kehitas oma elegantseid ja saledaid õlakesi, kindlasti prunditas ka oma huuli.......ning Malta seksikas kapten vaatas mööda merd, sügas vunsti ja kutsus naised pardale. Keeras paadil nina sinna kuhu Merikesel vaja ja viis ilusad Eesti naised hotelli. Täitsa privaatne merereis kauni valge paadiga ning hurmurist seksika Malta merekapteniga on mäletamisväärt ju :-)
See on see laguun......

Kokkuvõttes - käige aga Maltal ära, kui vähegi võimalus tekib....Lootvina Naine soovitab :-D

Elu pärast Daami

Olen taas platsis, et rääkida peaaegu eimillesti. Täpsemalt öeldes ei millestki, mis pakuks huvi kellelegi, kes pole näiteks meie laste vanaema või miskit. Täitsa tavaline eriline igapäevaelu :)
Loomulikult on vahepeal igasugu asju toimunud, aga nagu ikka ei jõua ma õigel hetkel siia, et neist ajalukku ka kirjalik jälg jätta. Ja teate küll, kui õige hetk läheb mööda... Aga näiteks tuleb mulle meelde, et käisime Peremehega teatris. Vanemuises "Meeste kodu" vaatamas. Meile mõlemale meeldis. Natuke kerge, samas natuke raske, natuke liialdatud ja natuke vist mitte. Võrratult toimiv näitlejatekooslus.
Pilti pole

Väikese Härra esimene tort

Reedel oli eriline päev. Õigemini eriline öö. Ärge laske siivututel mõtetel nüüd keerlema hakata. Nimelt langes mulle au valmistada juubelitort ühele toredale sünnipäevakontserdile. Aga kuna asjad ei lähe tihti nii nagu ma plaanin... või noh, enamasti ei lähe nad nii, siis suure toiduralli asemel piirdusime kohaliku poe külastusega. Ostsin ära kogu vahukoore ja kohupiima :) Koju jõudes söötsime lastel kõhud täis, Väike Härra teatas, et ta soovib oma sõbrale  sünnipäevaks torti teha. Tegime ka selle peaaegu valmis. Mis mul ikka muud teha oli, eks :) Ajasin siis rahva magama ja mõtlesin, et huuh, nüüd tuleks küpsetama hakata. Paluti 6 rulli. Kamarulli. Kell sai 10 õhtul. Mina ikka veel jõin teed ja mõtlesin, et...huuh, nüüd tuleks küpsetama hakata.  Kui ma pool tundi hiljem ikka veel ainult mõtte tasandil asju ajasin, siis hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, et ise need rullid vist ahju ei roni. Väga mõnus tegemine oli. Kohe väga väga mõnus. Loomulikult tuli ootamatusi ette. Näiteks avastasin ma mingil hetkel, et kuue rulli sisse läheb tegelikult väga palju moosi. Ja et jumal-teab-mispärast pole mul serveerimisaluseid sellisele rullikogusele. :) Kõik lahenes. Leidsin internetiavarustest isegi mustreid, mida šokolaadiga rullide peale joonistada. Ja minu (või tegelikult küll rullide) õnneks oli külmkapp piisavalt tühi, et see lõbus rulliseltskond sinna täies mahus ööbima pista. Kell neli hommikul tõmbasin laua lapiga puhtaks, rullisin vahukommimassist ringi lauale ja kobisin voodisse. Hommikune äratus saabus kuidagi eriti kiiresti. Lapsed ei halastanud. Peaaegu kohe, kui olin end voodist välja vinnanud, saabus kamarullitransport ja väikse hingevärinaga saatsin oma kätetöö teele. Alati on värin. Äkki kukub miski kokku, äkki panin suhkru asemel ikkagi soola, äkki sulab kõik ära, äkki mitte kellelegi ei maitse...äkki. Väga kaua polnud aega väriseda, sest Väike Härra ootas oma järge. Pean tunnistama, et olin ikka korralikult üllatunud, kui ta oma kingiideega välja tuli. Ja kuigi ma natuke kartsin, et ehk sünnipäevalapsele pole see kink nii rõõmutegev kui kingi tegijale endale, siis...no. No nii armas ja ehe tundus see mõte, et ma ei suutnud sellele vastu vaielda. Eelmisel õhtul põristas Väike Härra valmis kreemi, küpsiste ladusmisel olin natuke abiks ja kahepeale sai kook külmikusse. Hommikul sai poju oma käega vahukommimassile pildi peale joonistada. Ja natuke pärleid ka kaunistuseks lisada. Juurde meisterdasime kaardikese ja rõõmus laps sai sünnale minna. Jeei. Ja mina läksin magama. Meie kodus magamaminek tähendab, et pooled lapsed tuleb ka enne tuttu panna. See oli piinarikas. Ma võin vaid uskuda, et keegi peale minu veel õndsat und magas, aga tegelikkuses, kui ma ärkasin, olid kõik kamraadid toast kadunud. Ja kell omadega õhtus. Kõik tahtsid taas süüa. Aeg-ajalt mõtlen, et see rumal harjumus tuleks tasapisi välja juurida. Laupäeva õhtu väljus samuti mu kontrolli alt, sest kui ma olin õhtul tund aega tüdrukuid magama pannud ja ennast samal ajal rahulikuks sundinud, siis lõppes kõik sellega, et kobisime kolmekesi vooditest välja, plikad said vabaduse ja mina hakkasin koristama. Kõige selle keskel oli Noor Peremees. Tema teatas eelnevalt, et soovib sel õhtul oma emaga (mina, mina!!) koos teed juua ja telekat vaadata ja ehk isegi oma emakese (minu, minu!!!) jalgu mudida. Tõotas tulla mõnus õhtu, eks. Plaanid, plaanid. No olime siis, mina ja mu printsessid. Mina imesin tolmu, nemad jooksid mööda tuba. Ja diivanil magas Noor Peremees. Justjust. Seesama, kellel algas koolivaheaeg ja kellel oli vaba voli kaua üleval olla ja kes oli pühalikul lubanud oma emakesele jalamudimist teha. Õõhh. Vedasin oma pisikese pojukese süles voodisse ja jätkasin koristamist. Samal ajal püüdes hoiduda toas ringi tuhisevatest väikestest tüdrukutest. Mulle tundus kohati, et neid oli rohkem kui kaks. Vahemärkusena mainin ära, et Väike Härra oli öösel veel sünnipäeval- moodne aeg. Kell pool 11 sai mu mõõt täis ja köök korda ja tundus, et olin suutnud tolmuimejasse tõmmata ka osa preilide tohutust energiajäägist. Igatahes uinusid nad viisakalt. Täna toimetasime õues. Sain kasvuhoonest täitsa arvestatava koguse rohelist kraami jänkudele. Oh seda rõõmu! Ja jälle tahtsid lapsed süüa. Õnneks saabus Peremees kotitäie põdrahakklihaga. Mõnus maaelu :D

Pikk-kõrvad gurmeed nautimas

Preili istutas küülikutele metsa. Magustoiduks.

Fööniksroos

Aga tegelikult tahtsin nõu ka küsida. Ehk on siia ära eksinud mõni taimetark. Nimelt kingiti Peremehele sünnipäevaks (see oli umbes sada aastat tagasi) tavaline lõikeroos. Väga ilus oli. Õitses oma õitsemise ära ja. Noh ma unustasin ta vaasi. Ta seisis mul topeltakende vahel, nii et oli valdavalt jahedas. Õis kuivas ära ja lehed kukkusid küljest ja... ja siis kasvasid uued lehed!! Nüüd ta on selline vars ja lehed. Õie lõikasin ära. Seisab ikka seal oma pudelikeses. Juuri all pole, nii et mulda ma teda ju panna ei saa. Aga samas, kui ta niimoodi lehekesi kasvatab, siis oleks ju  tore, kui ta edasi asjataks oma roositoimetusi. Mis ma temaga tegema peaksin? Tõstsin ta nüüd tuppa, sest aknavahel on praegu juba päris külm. Ootan nõu. Kniks

Lootvinas viibis proua Daam :-)

7. oktoober oli siis see päev, mida sai planeeritud ja postitatud juba ei tea kui kaua... :-) ja nüüd see oli siis käes ja see saigi teoks!!! Nüüd on läbi. Esmalt on lihtsalt suur soov tänada kõiki, kes tulid ja aitasid oma väe ja energiaga selle sündmuse erilisemaks teha.  

Esmakordselt oli meil publikuna ka KOER! Nii eeskujulikult viisakat ja hästi käituvat koera-isikut ma pole veel näinud. Kutsu istus-lamas-magas enamuse etenduse ajast ning kui ka uudishimutses veidi, siis ülimalt viisakalt ning sündsalt. Äge. 

Lootvina külakeskuse saal oli n-ö pilgeni täis kohvikteatri stiili jaoks. Mahutasime ligi 30 inimest ja see oli meie väikse saali lagi. Kelner Musi (loe: minu armas abikaasa) ja mina jooksime jalad rakku ja andsime endast parima "ÕUDSA" teeninduse! Kõik oli õudne - teenindus, muusika, näitemängud ja toit! Ja rahvas oli nii rahul :-) kogu selle jubeda teeninduse ning õhtuga iseenesest ;-) Eriliselt oleme sügavalt tänulikud abilistele Küllile ja Helile, ilma kelleta oleks köök hädas olnu. Nii me ette kujutasimegi, et niimoodi Lootvina Naised koos tegutsevad :-)

Meile, Lootvina Naistele, oli suur rõõm, et publik oli ka kohvikualdis ning tellisid kõik miskit - meie võileivatort ja kringel olid populaarsed, kuid eriline VAU! läks ikkagi desserdile :-) Vaarikese Triin oli tubli. Kliendid kiitsid ja mina sain kööki edastada suurimad kiidusõnad söögi kohta. Seda oli uhke teha. Tore kui nii andekas sõbrannje on, kes köögis end nii häste tunneb!

Etendusest ka. Esiteks täname Kanepi harrastusteatrit, keda meie teenindamine ja siblimine korralikult võis segada aga nad olid nunnu "soojendus" ning me oleme südamest tänulikud neile selle eest. Nende hallid dressid ja padjad ja jutud haarasid paljusid ning nad lõid meeleolu ja õhkkonda, mis oli nii vajalik...

"Proua Daam" - noh, mida sa ikka selle Janno Puusepa loomingust tahad. Lootusetult andetu tunne tekib endal, et krt küll, mida ma siin pungestan, kui nii andekad mehed ümberringi muudkui loovad ja teevad. lugu oli võimas. Eriti meeldis mulle muidugi vaadata Ülle Sillamäe sünget mängu proua Daamina. Enne veel selgus, et proua Daam, noh Ülle iseendana tegelt, oli nii mõnedki aastakümned tagasi siinsamas Palli talus laulnud bändiga Merle-Toomase pulmas :-D No vot siis :-) Superäge.  

Vot sealt me siis naeratame teile :-) Suure rõõmuga, et järjekordne Lootvina Naise stiilisündmus teoks sai. Ja meil kõigil koos nii tore oli. 

Meil jääb üle tänada veel kord ja võiks ju vabandada ka, et nii jube ja õudne teenindus ning õhtu oli aga noh, ei hakka.... las ta siis olla ;-)

Detsembris loome külakeskusesse Jõulupesa ning  Lootvina Jõuluõhtu, et koos oma rahvaga rahulikke, mõnusaid ja sõprust tähistavaid Jõule tähistada. Olgu teilgi kõigil südames rahu, usk ja lootus ning armastus. Aidake ja kinkige aega oma lähedastele, see on nii tähtis ja kõige olulisem meie elus. 

Muljeid köögivaatenurgast

Kuna me suurema osa ajast veetsime Margamarjuga erineval pool seina: tema saalis ja mina köögis, siis on väga aus, kui mina ka siin natuke piiksun :)

Esiteks tahan jagada üritusele eelnevat. No see oli õudus kuubis!! Nääh, tegelikult mitte. Neljapäeval käisime Marju ja Pesamunaga linnas toidujahil. (Ja ma leidsin lõpuks ometi ostukoha, mis sobib just täpselt meie perele, juhuu!) Lohistasime kärutäie asju autosse, jätsime hoiupõrsatäie raha poodi ja naasesime õnnelikena koju. Vaikselt hakkas mu aju juba valmistuma toidutegemise logistika korraldamisele. Vahepealne aeg lendas nii kiiresti, et järgmisel hetkel leidsingi end juba kilode viisi šokolaadi töötlemast. Teate seda vana ütlust, et head asja pole kunagi liiga palju. Noh, need mehed (kindlasti mehed) polnud vist kokku puutunud gigantsete šokolaadihunnikutega: purustatud, sulatatud, tempereeritud, tainasse segatud.....reede hommikuni küpsetasin sokolaadikoogikesi ja üritasin šokolaadikausikesi teha. Ja mõtlesin, et nooo taevaz halazta, miks ma seda teen!?!. Miks me ei võiks piirduda oma vaiksete kohvihommikutega ja kurta igava elu üle...Mõtlesin ja küpsetasin, mõtlesin ja sulatasin, mõtlesin ja mökerdasin. Õnneks sai siis kell neli ja aeg oli magama minna. Ja nagu targad naised ( hihiii) kunagi öeldnud on: hommik on õhtust targem. Pärast hommikuprotseduure tuli juba vaikne ärevus sisse. Selline esimese-koolipäeva-ärevus :) Loomulikult läks päeva jooksul palju untsu. Ja mingil hetkel tahtsin ma trammi alla joosta. Õnneks meie kandis tramme pole ja ka raudtee on liiga kaugel. Ei jäänud muud üle, kui lõpuni rühkida. Ja kui ma olin kümnendat korda Palli talust läbi sõitnud, et sinna erinevaid asju hoiule viia, ja Margamarjule kõik oma hädad ja mured ära kaevanud, siis hakkas natuke kergem ka. Hoiustamisvajadus tulenes Pesamunast, kes sel päeval täitsa vaeslapse elu elas. Mul oli tast täitsa kahju. Pidi ju präänikuke täitsa ise asjatama ja igal sammul kuulis vaid, kuidas "Ei tohi neid kausse süüa!", "Ära võta mune!" "Aitab õhupallidest!". Samas kõik tegevused, mis polnud seotud minu toiduosakonnaga, olid talle lubatud...või noh, ma ei keelanud neid. Niisiis mingil hetkel oli terve köögipõrand täis kassi krõbinaid (neid pisikesi), saiapuru, vetsupaberiribasid. Mu ainus enesekaitse oli kõndida kikivarvul ja korrutada endale "Ära vaata alla! Ära vaata alla!". Ja siis saabusid ülejäänud kaaselanikud. Mina lasin jalga :) Panin viisakad riided selga...ja asusin teele. Elevil. Külakeskuse köögi valmisseadmine läks pingevabalt. Ja kui välja ilmusid köögihaldjad Heli ja Külli, siis oli juba päris turvaline tunne. Päris ausalt, ilma nendeta oleksin ma tõenäoliselt istunud mustade nõude kuhila otsas ja töinanud suurema osa õhtust, serveerinud jäätist juustuga ja oliive kringliga. Aga mul vedas :D Need naised olid nii tublid ja...rahulikud...ja asjalikud ja...kõik sai tehtud ja õhustik oli tõeliselt nauditav. Lõunakeskuse-suurune tänu neile ja sügav kummardus minu poolt. Videvikujutte me kööki ei kuulnud. Küll aga, khm :) hihii, kuulsime mitmeid kiidusõnu külastajate poolt Margade vahendusel. Oi, kui mõnus pai see meelele oli. Aitäh! Kui saal oli punni söödetud, siis katsime ka endale seina äärde...tooli :P ja istusime Daami vaatama. Nagu Margamarju juba eespool mainis, siis Janno on lootusetult andekas. Midagi vähemat polekski osanud oodata. Vürtsikalt humoorikas ja hästimängitud tükk. Pean heameelega tunnistama, et kõik rollilahendused (või kuidas iganes seda nimetatakse) olid vägagi nauditavad. Suur kniks ka näitetrupi ees, aitäh, et nii head olete :) 

PS. Väga suure komplimendina tuli see, kui ka pärast etendsue lõppu tuldi kohvikust veel miskit paluma. Pai meelele, jälle.

No igatahes koju sõites pidin tõdema, et no jah, sellesama kõikehaarava rahulolutunde pärast me selliseid asju vist teemegi.

PS2. See koer, muide, oli peaaegu minu tuttav ;)

Pealkirjata postitus

Esiteks avastasin ka mina meie postkastide (no mis ma end tegelikult ikka võõraste sulgedega ehin- meil pole ju postkasti. Aga see-eest naabritel on!) juurest täiesti tutikad bussipeatuse sildid. Oh seda elevust. Täitsa mõlemal pool teed. Huvitav, kas see tähendab, et hommikul saab ka sealt bussile... Oleks vahva. Ootame infot.

Hetk päevas. Teel jänkse söötma

Vahepeal on elu kulgenud väga toimetusterohkelt, aga pean tunnistama, et mingeid jalustrabavaid uudiseid meie talust ei tule.
Üks pardimamma sai vahepeal tibudega hakkama. Viibivad hetkel sünnitusjärgses osakkonnas (loe: kanakuudis) ja tunnevad end päris hästi.
Üks küülikumammi, kel nimeks Veera, on aedikusse nii suure uru kaevanud, et sinna mahuks vabalt kasvõi kits poegima. Näis, mis plaanid tal on (küülikul, mitte kitsel. Kits jäi sel aastal "neist rõõmudest" ilma.)
Vahepeal külastas meid üks armas lasteseltsond. Ikka on tore, kui külas käiakse :)

Pesamuna tundis end katkises kapis
imeliselt.

Kõige rohkem energiat on aga kulunud mööbeldamise peale. Nimelt tuli mul ühel hetkel mõte, et kõik on vales kohas. Et lastetuba ei peaks olema lastetuba ja meie magamispesa võiks olla hoopis lastetuba ja telekatuba peaks olema hoopis meie magamistuba ja lastetuba võiks olla telekatuba ja lõpuks, et igal jõnglasel võiks olla oma toalaadne asi. Ladusin oma lihtsa mõttekese Peremehele ka ette. On tähelepanuväärt, et ta ei ajanud silmi suureks ega hakanud päästvaid palveid lugema. Samuti ei vaadanud ta mind noomiva näoga ega öelnud midagi "ei" sarnast. Lubas mõelda. Kui ta järgmise päeva õhtuks sel teemal sõna võtnud polnud, otsustasin ma, et tema mõtlemine võtab liialt kaua aega. Et sellise kiireloomulise asjaga ei saa ju ometi sekunditki kauem oodata. Ja kui järgmisel hommikul olid uksest välja utsitatud kõik, kes sealt väljuma pidid, asusin rassima. Õppisin palju. Näiteks seda, et rassimise käigus higiseks saada on väga hea, sest siis on lihtsam kappe liigutada. Need ei libise õla vastast ära, vaid haakuvad vastikult higise kere külge. Muidugi, väkväk, aga töö sujus ja see sobis :D Kui suure kapi otsast kukutada alla üks väiksem (aga siiski suur) kapp, siis olenemata kas sellel kapil on maandumiseks all madrats või mitte.....no ta läheb katki (ma siiralt loodan, et Peremees seda lugema ei juhtu). Kukutatav kapp. Ilmselgelt on tegu mingite füüsikaliste seadustega, millest mul aimugi pole. Aga tundub, et kapp on siiski palju raskem kui näiteks mina. Lähiajal tuleb mõned kapiuksed ette võtta ja sisse liimitada, ehk saab asja. Aga võibolla ei saa. Ma kahtlustasin, et paari asja liigutamiseks on mul siiski Peremehe tugevaid käsi vaja. Aga näedsa :D Nätsuvhigine kere ajas asja ära. Kõik suur mööbel sai täpselt sinna, kuhu ta saama pidi ja rohkem asju ma ei lõhkunud. Diivani mingid jalalaadsed asjad välja arvata. Aga nende olemasolust polnud ma varem teadlikki. Praeguseks pole täielik kord veel taastunud, aga lastetoa asemel on telekatuba ja telekatoa asemel on meil natuke suurem pesa kui varem ja pool tagumisest toast on kappide abil jagatud kolmeks. Peaaegu igal mõnglil on oma nurk. Ja lapsed olid nii elevil kogu sest asjast. Elamises on uus hingamine :) Ja ma isegi ei mõtle, mis kõigist neist rasketest kappidest saab, kui Peremees äkki järgmisel suvel kavatseb tagumise toa remondi ette võtta.Õõõõhh!.

Saak koosolekult: kuhi head šokolaadi.

Miniprojekt nimega "Nukuvoodi" on hetkel poole peal. Kuna tüdrukutel on oma nurgake, siis võiks ju seal olla koht ka nukkudele. Niisiis leidsin ma eile õhtul, et nüüd kohe on vaja nukuvoodit. Mingid liistujupid ja pulgajupid ja mingi plaadike ja lärts PVA liimi- pool voodit on koos :D homme päeval ehk saan lõpetatud. Või siis mitte. Homme hommikul lähme me reedeseks kohvikuks juustujahile! Mul juba praegu süljenäärmed töötavad, kui sellele juustule mõtlen. Mmmm. Täna hommikul oli meil Palli talus töökoosolek. Väga tulemusrikas, ma leian. Margamarju kirjutas mitu sõna paberile. Mina igatahes ootan reedet juba väga. Täna õhtul katsetasin menüüsse minevat desserti. Homme hommikul ehk leiame mahti komplekteerida-serveerida ja klõpsugi teha, siis saate ka aimu, mis kohvikukülastajaid ees ootab :D
Ja kõige viimane muljetus pärineb tänasest õhtust, mil ma leidsin end Vastse-Kuuste kultuurimajast segakoori proovist. Olen seal varasemalt osalenud, aga siis kasvas Preili nii suureks, et Noor Peremees tema kantseldamisega kodus enam hakkama ei saanud, ja sealt edasi sündis Pesamuna, ja noh jäi ära kuidagi. Aga nüüd tundub tulevik helge, ehk et Peremees on õhtuti täitsa kodus ja suurima rõõmuga valmis meie armsale lastehordile süüa vaaritama, neid toitma, kasima ja uinutama. Seega võin ma rahuliku südamega kaheks tunniks laulma minna. Pean tunnistama, et üle hulga aja lõõritada oli üle mõistuse mõnus. Ja nii tore oli kõiki kaaslõõritajaid jälle näha. Sain kinnitust, et laulmises tunnen ma end palju osavamana kui tantsimises. Viimase kohta- kui pole antud, siis pole antud, paraku.

Ja muide, minu emps on broneerinud juba 6 kohta reedesele etendusele. Kiitus ja kniks. Kes Marjuga sel teemal veel suhelnud pole, siis palun võtke ühendust. Me ju väga ootame teid. Koos on ikka mõnusam. Pealegi teeb lavastaja Janno vaid kõige paremat teatrit. Ja mina teen maru head võileivatorti.... ;)