Jõulupuhkus lastega (karjuvalt vastuoluline sõnapaar)

Täiesti teemaväline pilt. Aga jube armas, onju :D Teadmiseks neile, kellel on kehv nägemine, nagu mul näiteks- pildil on lumi...ümber küüliku.
Mul on alati väga nigel tunne postitust teha, kui enne on platsis olnud margamarju oma imeilusate pildipostitustega. Mu pildistamise telefon on...jõulupuhkusel. Nii et peate kõike endale ise ette kujutama.
Peremees sõi kõhu täis, pani Pesamuna magama (!?!!!) ja vaatab nüüd naabrite juures "Visa hinge". Ma tahaks ka näha, sest Bruce Willise vägiteod käivad jõuluvaheajaga imeliselt kokku, aga paraku peab keegi kodu valvama. Sest noh, lapsed magavad ja küünlad põlevad. Ja lihtsalt pole südant küünlaid ära puhuda. Arusaadav, eks :)
Naasesime täna lõuna ajal minipuhkuselt. See pole küll õige sõna meie kogemuse kohta, aga paremat ei tulnud ka pähe. Nimelt oli meie imeilusa kuuse all sel aastal vaid peotäis pakke, millest üks siis paberrull, mis teatas, et kogu pere vurab (kõigi ootuste kohaselt Naabriproua võrratu autoga) Kubijale SPA-sse. Ja ööbib seal hotellis. Planeerisin seda ajastust hästi läbimõeldult ja pean end kiitma, see oli tõesti väga hea :D Laupäeval jõulutasime, pühapäeval lebotasime ja esmaspäeval pakkisime, tänitasime, kordasime reegleid, pakkisime uuesti, otsisime asju, mis meie meelest pidid juba pakitud olema, pakkisime asjad uuesti ümber nii, et igal lapsel oli oma kotike, avastasime, et Pesamuna oli oma koti juba vahepeal lahti pakkinud, diskuteerisime Peremehega selle üle, miks mul on vaja võtta iga kehaosa jaoks eraldi pesuvahend ja miks ma ei taha end pesta tema dušigeeliga (eeem, sest ma ei taha lõhnata nagu meeš), kontrollisime üle broneeringu aja (sest minu puhul oleks võinud vabalt juhtuda misiganes valestimäletamist), tutvutsasime lastele meie puhkuseplaani (et millal me ujume ja millal ja kus me sööme jne jne) ja hingasime sügavalt sisse. Vähemalt kahel korral ENNE autosse istumist tuvastasin ma Peremehe pilgust midagi surmahirmu taolist. Loomulikult ei kavatsenud Pesamuna ja Preili teha autos seda lõunauinakut, mis mul neile plaanitud oli. Pool tundi ei lähe arvesse, sest korralik uni kestab tunde. Algus polnud paljutõotav. Hotelli vastuvõtt oli väga meeldiv. Ja õnneks ei naernud keegi meid hotellindamise kogenematuse pärast välja. Peatusime savisviidis. Lapsed olid nagu...noh ootuspärased vist. Katsetati läbi kõik reguleeritavad lambid, voodi vedrustus, telekas, diivan, ägiseti mullivanni nähes ja palju muud. Totaalne vaimustus. Väga raske oli neid ohjata, aga andsime siiski parima, et hotelli vara jääks korda ja kauniks. Pärast veemaniakkideks transformeerumist suundusime vee lähedale. Palju suhteprobleeme tekitas lift. Lõpuks põgenesime Peremehega tekkinud probleemide eest...treppi kasutades :) Oi kui mõnus oli sulistada. Mulle väga meeldisid need väiksed veesilmad. Peab mainima, et veekeskuses oli laste haldamine päris...käepärane. Nad olid igal pool jälgitavad. Sauna võib öelda, et ei pääsenud, sest Pesamuna ei osanud veel saunamõnusid nautida. Üks ja vist suhteliselt ainuke miinus oli VÄGA libe põrand. Ma tean, et igal pool on alati need sildid hoiatusega libedate põrandate eest, aga seal olidki nad reaalselt nii libedad, et kaks väiksemat pudinat isegi mu käe otsas rippudes pidevalt jalad alt kaotasid. Plätusid meil SPA-võhikutena polnud. Õhtusöögile läksime Ränduri Pubisse. Seal on tuttav ja hea toit. Täiesti hämmastav oli meie lapskonna eeskujulik käitumine, vaatamata teatavale väsimusele ja koledale näljale. End hotellitoas püreest täispookinud Pesamuna sõi ära poole minu praest. Ja kuigi teenindaja hoiatas meid, et poiste jaoks on valitud Ränduri pasta liiga suur ports, siis Noor Peremees hingas oma prae sisse ja tegi õnnetut nägu, et kõht olevat tühjaks jäänud. Õnneks Väiksel Härral jäi paar ampsu järele ja Noor Peremees ei minestanudki näljast. Hotellitoas pani Peremees tüdrukud magama( !?!?) ja mina kiirustasin poistega veel veemõnusid nautima. Pool tundi oli veel sulgemiseni. Vedelesin kogu selle aja aurusaunas. See oli heaaaa.
Magamisega läks nii nagu oli karta. Lapsed pistsime suurde laia pehmesse voodisse, Pesamuna võrekasse ja ise....kolisime lahtikäiva diivani peale. Diivan, kõva, oehh. No oleks võinud teoreetiliselt ju võtta ühe lapse ja minna kolmekesi suurde voodisse, aga...ma ei saa laste kõrval magada. Pesamuna näiteks magas terve öö ilma ärkamata. See pole just tavaline. Mina ise ärkasin iga natukese aja tagant, sest....seal oli keskküte :) Mu vanad ja pirtsakad limaskestad ei armasta keskkütet. Aga hommikul tekkis ajalooline olukord, kui lapsed ärkasid pärast meid. Me pidime nad lausa ise äratama, et normaalsel ajal hommikusöögile jõuda. Jäime väga rahule toiduvalikuga. Piisav ja maitsev. Sealt edasi olime me Peremehega väga laisad lapsevanemad ja rohkem ujuma minna ei viitsinud. Lihtsalt ei viitsinud. Lasime mullivanni vett täis ja pistsime oma pudinad sinna sisse. Tund aega kilkeid, pritsimist, kilkeid, plärtsatusi, veel kilkeid ja tulemuseks krimpsus ning väga rõõmsad lapsed. Väga krimpsus. Nuh ja siis täitsime tagasiside ankeedi ning pakkisime end koju. Võtit andes maksin ära ka ühe euro ujumismähkme eest, mis eelmisel õhtul sai võetud. Noor Peremees pidi imestusest persili kukkuma ja ta küsis peaaegu kohatult kõva häälega :" Kas nii vähe maksiski see hotellisolek?" Haa. Hahaa. Haah :) Eksole.
Aga kokkuvõttes meile tõesti väga meeldis. Ja Peremees pole väga stressis :D Nii et kiidame taas tegijat ja täname Kubija Hotell SPA-d väga mõnusa minipuhkuse eest! Juheii!

Kubija toredad pakkumised

...verivorsti ja piparkoogi vahelt:

...mmmm, mõnusat ja magusat, maitsvat ning rahulikke jätkuvaid pühi :-D Mõtlesin siin vaiksel Jõulupüha II päeval, et jagaks ajalooürikusse meeleolu, et kuidas ka tunded on. Mõnu-mõnusad, nii tore-vaiksed-rahuga. Täpselt nii nagu peab ja andku Inglid, et nii ka edasi kõik oleks. Vaikne ja mõnus.
margamarju esimesed "stiilsed" piparkoogid; netist õppisin :-)

No tegelikult liialdasin! Meie Noorperemehed said Jõuluvanalt ülivinged puldiautod ja no see trallimine ja sõiduteede ehitamine - sellised rajad ja katsed, mis masinatele korraldatakse?!? Rahu saab ainult siis, kui need asjad laadima peavad. Siis on tunnike pausi ja jälle otsast peale. See Atsi ümmargune "ämblik" teeb veel lisaks mingeid jõledaid hääli ;-) Oi seda Vana, va lapsevanemate  piinaja, sellised kingid :-) Kuigi ma palusin Jõuluvanalt järgmiseks aastaks tööd, et äkki tal on abilist vaja, kes lapsi "piinab" ja nendelt luuletused, jms välja nõuab :-) Ta lubas mõelda, et järgmine aasta teeb nats asju ümber. Tööjärge ikka vaja arendada ja teenust paremaks disanida :-) Seega, jääme ootama, äkki järgmine aasta saan koos Jõulumehega mööda kodusid trallida ja samle-laule-trikke-jm etteasteid välja meelitada (loe: ähvardada :-)

Aga siit koduvideona näide meie poistelt, mis nad nii sillas on Jõuluvana toodu üle :-) Aitäh JÕULUVANA ;-)






Ja täna (28.12.2016) tuli meelde, et ma UNUSTASIN täiesti ära midagi erilist teile kajastada, et noh.....kui tubli ja andekas on ikkagi minu blogisõber Vaarikese Perenaine :-) Julgesin niutsuda enne Jõule, et kuule kallis, sa niikuinii teed neid häid praekapsaid, et äkki mulle ka üks kiloke vaid :-) Veenisin Vaarikese Naist veel, et mulle tuleb Ala talu Perenaine Jõuluõhtuks külla, sest tema enda tibud suured ja juba lennus ning pole ju vaja üksi Jõuluõhtul olla...meil oli tast suur rõõm ja nauding. Tänu talle püüdime meiegi end viksimalt ja erilisemalt ülal pidada ... :-D

No ja lahkusel pole piire....Jõulukingi saingi ja vaatke kui nunnus potis veel pealekauba :-D Marek läks järgi, enne kui ma jõudsin potti kaasa virutada ;-) ja siis Triin pidi omad taara mängu panema...

......KUID eriliselt mõnus, maitsev ja fanatast oli üllatus, mis kaasa tuli - PASTEET :-D mmmmm, mina olen pasteedi gurmaan...minu isa on superhea pasteedi tegija ja ma kohe olen maitsemeeled ära arendanud, kuid Vaarikese Naise pasteeti PEAN kiitma - see oli NÄMMA: siidine, suus sulav, õige maitsega, peen ja minu savi-keraamika-erinoa peal nägi see kohe veel maitsvam välja....sobis nii saia, musta leiva, koduleiva (Inx tõi ja sai proovitud) kui ka ciabbata peal....seega, kui kellegile sama õnne peaks osaks langema kui meile, et selline pasteet uksest sisse tuleb, siis palju õnne! Tõeliselt maitsev Jõulukink :-D




Ja viimaks....proovige terved püsida. Jube hullumaja on vist ümberringi. Kõikjal ollakse haiged. Nii Põlvas kui Tatus on tuttavad voodis....kel võimalik on pühadeajal, ärge liikuge. Nautige kodus PÜHI ja sööge D-vitamiini ning käige õues jalutamas.
Tordi tegin ise. Sisu on tavaline küpsisetort, kuid tahtsin näidata nippi, kuidas kapist võtta piparkoogikaunistus glasuuriga
saab ka torti nii vahvalt kaunistada ja kui lihtne see oli :-) Ning effffektne - no minu arust!

...meie jõulutervitus teile!

Armsad kõik Lootvina Naise jälgijad, sõbrad ja soojasuhted. Me täname teid kõiki, et olete meiega olnud. Et olete meid lugenud ja meie tegemistele kaasa elanud. Meil on olnud rõõm teiega jagada ja meid on rõõmustanud, et olete lugemas ja "laikimas" meie kirjutatut. Rahulikku, tervet ja haigustevaba jõuluaega meile kõigile. 
Olgu soojus teie südameis, olgu rõõm teie silmades, olgu lähedaste kallistused teile kuumad, olgu kõik teie soovid täitumas, ....Mõnusaid jõule meile. 

Kohtume jälle! 
Palli Marju ja Vaarikese Triin
...ühed suhtlejad Lootvina Naised ;-D

...saigi Jõulupesa läbi :-)



Oh ja Ah ja Ah-tsah! Nüüd on nii palju emotsioone kirja panna, et ei tea kust alustada! Kokkuvõttes tuleb kohe hõisata, et tunne on superhea. Väga väsinud, kuid mõnus. Kõik laabus suurepäraselt. Graafikud jooksid. Me püsisime ajas. Jõulubuss (suur aitäh Janno Simso ja tema kallis kaasa, kes ka appi sõitis :-) töötas nagu kellavärk ning Jõuluvana Janno, Päkapiiga Triinu ja mina ise ka saime kenasti hakkama :-)
Nüüd ootame vaid tagasisidet osalejatelt. Kõigest, mis toimus ja kuidas, saate lugeda Jõulupesast. Mina tahan emotsioonivärvidega mängida siin ......
...eks see hirm oli natuke, et kuidas me hakkama saame. Täiesti uus meeskond, ennem pole kokku mänginud ja Triinu täitsa uus sel alal :-D Aga saime hakkama , ma arvan. Laste silmadest säras rõõm, kostis naeru ja oldi elevuses. Ka õpetajad olid kõik toredalt positiivsed ja aitasid kaasa igati laste rõõmule. Kartsin ka, et Lootvinas pole meidl vett sees ega vetsu ka seega, et kui lastel tuleb häda, et mis siis saab....no sellised elulised probleemid....aga isegi Tartu lapsed ei ;-) ...Triinu jutu järgi on lasteaias kord enne ilusti ära toimetada kõik hädad ;-)

Vingelt äge aga oli, et Jõuluvana oli meil nii äge meediaäss, et tänu temale oli Maalehest fotoreporter kohal, varsti peaks sinna ilmuma reportaaž meie Jõulupesa kohta. Ning täna oli ka Mati Määrtis Põlvamaa Koidust artiklit tegemas. Seega meie väike Jõulupesa sai nii palju tähelepanu, et kohe mõnus on. Miskipärast teeb kohe selliseks erilisemaks ja veel ägedamaks tunde, et kui meediasse jõuad oma tegemistega ning märgatakse ja avalikult esile tuuakse. Eks see üks esinejate värk ole, tahame esilehel olla ;-)

Pildid: E.Paidra
Kõige enam vahva oli lastele ja ka endale sai see eriliselt muhe tegemine - Jõulupesa Loomapesa :-D Vaarikese kitsed Liisu ja Pille :-) Part Peeter, kel tutid peas :-D Kanad, paks part ja kolm jänkut. Ning Londi Jaani kaks lammast, kes mahepõllu suurkarjamaalt otse meediakaamerate ja lastepaide alla sattusid. Loodame, et neil jõuluajal nüüd suuremat stressi pole ja söögiisu ikka säilis, sest head ja paremat said nad küllaga ;-)

Nüüd takkajärgi võib öelda, et kui ennem nii suurt koristamist ja ettevalmistamist külakeskuses poleks pidanud tegema, siis oleks see Jõulupesa kergemalt sündinud, kuid no üks pluss on ka ju juures - külakeskus sai muhe nüüd. Seal on nüüd soki-sussi alad ja lapsed saavad põrandal olla :-D Ning see teeb kohe koha lastesõbralikuks. Natuke vaipa ja kardinat ning asjade paigustust ning tunne kohe soojam. Ootame kõiki 7.01.2017 Lootvina Kolmekuningapäeva Järelpeole ;-)
Ja üks villane sokk leidis oma sõbra. Soki unistus sai teoks!

Panen siia ka lingid, kui meediakajastused tulevad ;-) Praegu veel pole.
Maalehe VIDEO ja PILDIGALERII leiad SIIT (NB! Täname fotograaf Argo INGVERIT, kes külas käis. Ekspress Meedia)
Palju ilusaid inglipiparkooke aga teilegi :-D


NB! Kokku käis meie Jõulupesas kahe päeva jooksul üle 80 lapse ja mõned kümned täiskasvanud ka :-D Nii tore! Ainult LUMI oli puudu!

...pikka ja tervet iga nüüd ;-)

Hipikajee ja hõissa! Meie pere Peremees tuhnis terve neti läbi ja uuris, otsis ja tuhlas ning pingutas ajusid. Ja siis nagu kohe peab või juhtub nii aga ilmus täitsa nagu meie auto Räpina linna müügile. Tore mees otsustas, et müüb oma pühapäevase kalalkäimise masina maha.
Probleem muidugi on, sest Poiss on harjunud garaažiga, kuid meil on välitingimused. Mis Poiss, küsite? No meie noorem Perepoeg ristis nii. Tundsime mõlemad, et tegu on "meessoost" autoga ning leidsime, et nimest Poiss piisab küll ;-)  Nb! Ette öeldes, ma ei  usu, et nimi külge jääb. Kutsume ikka teda Subaruks vaid :-)
Tore on ka see, et minusugusele oli meeles, et saan sinise Subaru. Plaanisin juba garderoobi ringi vahetamist ja otsisin sinised kõrvarõngadki välja ja .....soojast ex-kodust ehk siis loe: garaažist, sõitis sama ilus helehall iludus välja kui eelmine! Ma ei peagi mantlit vahetama!
Täitsa sama mõnus tunne on jälle Subaru roolis olla, kui mitte grammi võrra paremgi. Esiteks, peale Scorpaga möristamist (eiei, ma ei virise ja aitäh issile laenamise eest) ja teiseks, nüüdne on grammi võrra uuem mudel ja grammi võrra siis äkki mugavam :-)?

Igal juhul, täna on Palli talus autoliigud ;-) Kuid kuna auto numbri viimase numbri järgi peab pudeleid n-ö välja tegema, siis mul veab jälle (aru saamiseks vaatke pilti :-). Klaasike Astit siis seega kella 21 ajal Pallil;-) Olgu tal meie juures pikk ja terve elu ning ärgu tabagu teda eelkäija saatus (ega ka mind). Inglid hoidku meid.


...jõulujazzi jõuluvõlu

 Sain nädalavahetusel kinnitust, et üksi pilt ei suuda edasi anda seda võlu, atmosfääri ja tunnet, mis on kohapeal. Kui täna vaatan neid pilte, siis ma mäletan.....milline see oli seal olles.
Lootvina Naine margamarju transformeeris väheke Võnnu kultuurimaja. Eesmärgiks oli pidulik sündmus luua (NKK Tartumaa jõulu-tänu-üritus), kui jazzilik jõulukohvik. Tänu tublile meeskonnale saime kujunduse üles kella 17-22.30, seega siis 5,5 tundi :-) ja maha võtmine käis jälle tunniga ;-)


Mõnusaks tegid ja punkti panid muidugi noored muusikud: Anna-Lea Haamer ja sõbrad, kes õpivad alles Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemiast. Mõnus. Ma arvan, et me kuuleme neist veel.
Piltide autor Kersti Rüütli.

...Lootvina lapsed esitasid koduse jõulukontserdi!

Öö on, kell on kaks läbi kolmteist minutit. Saime nüüd lõpule vist oma homsete ettevalmistustega. Meile tulevad ju külalised Tartust, no teeme end soojaks siis meie enda omadele V-Kuustest :-)
Aga mina kirjutan praegu, sest emotsioon ei luba lihtsalt vaiki olla. Täna siis oli meie küla - Lootvina - väikelastega perede jõulukohvik ja -kontsert. Kella 15 olime valmis (loe: peaaegu, sest glögi polnud veel kuum) aga pannkoogid olid kuumad see-eest :-D Moosi a igat sorti, Tuuli tõi ka veel kõrvitsa-ingveri üllitist. Jõululaulud kõlasid taustaks, rahvas istus õmber laudade ja ajasid kuuma joogi kõrvale törtsu juttu ning sahistasid sussides, kaminas põles tuli ja küünlad särasid. Lapsed mürasid ja möllasid vaibal kotttoolide otsas. Selline muhe, soe ja vaba oli õhkkond. Ja söödi pannkooke.....Rahvast muudkui tuli. 
Kella viie ajal alustasime oma pisikese kodukontserdiga. Meil oli üheksa etteastet (kui mitte juurde liita, et Sten mängis lõõtsal kolm lugu järjest). Naaberkülast Kuristalt aga olid külalised, kes kitarril jõululugu esitasid :-D Loeti luuletusi ja lauldi a capella :-) Kokku vast 25 minutit kohe :-) Nii armas oli......meie vanimal Perepojal läks luuletus täitsa algul meelest, kui seisis ja mõmises miskit ning siis leidis üles selle lulla enda seest. Tubli oli see, et ta ei läinud närvi ega endast välja! Kõik tundsid end vabalt ja mõnusalt. Isegi Palli talu Peremees ei teinud teist nägu, kui Virga talu noorpreili tema noodipuldi uppi veerus-kukkus :-)
Pilt: M.Laansalu

Peale laule ja lulletusi läksime kõik välja, sest maja taga ootas üllatus. Me olime ehitanud sinna LAUDA - jah - jõululauda, kus ajutisele majutusele on tulnud Londi Jaani kaks lammast ning Vaarikese kaks kitse, kolm küülikut ja üks rahulik kana (teine viidi õhta koju, sest oli maru aktiivne, tahtis lendu tõusta), pluss peaehteis valge part koos sõbraga. Kirju seltskond, kes seedivad olukorda - otsest ja ülekantud tähenduses :-) No igal juhul, kui tundub huvitav, tulge läbi.....näitame teilegi. Teisipäeva pealelõunast lähevad loomad-linnud tagasi harjumuspärasesse pesasse.
Pilt: E.Paidra
Pildimaterjal saab ka mõne päevaga aga ma ei tahtnud seda emotsiooni lihtsalt lasta minna. Nii soe oli. Aitäh kõigile 19 täiskasvanule ja 17 lapsele, kes õhtut loodetavasti nautisid.
Vaata Jõulupesast pilte SIIT
Maalehe VIDEO ja FOTOREPORTAAžI leiad SIIT
Lootvina Külaseltsi kodulehel pikem Koduse Jõulukontserdi ülevaade SIIT

....mulle kaaniti külge!

Ja-jah. Kuidas nüüd öelda :-) Pildilt näha, et siis otseselt ;-) No ma olen alati uskunud ja pean tõhusaks ka muud ravi kui tablettide hunnikud. Ja üks ravi, mida olen juba pikemat aega mõelnud proovida, et parandada oma verevarustust ja verepilti on kaaniravi.
Ja mida sa ikka hing ihkad, kui on Lootvinas olemas Lootvina Naine, kes antud teraapiaga toimetab (kontakte saab minult) ja lausa Moskvast kohale lennanud kaanidega sulle koju tuleb ja need su vajalikule kohale meelitab.
Poisid olid lausa ehmund-erutunud korraga ja vaatasid hämmingus, et mida emme endale külge lubab panna?!? Kõhe oli küll, kui sügavaus olla.....ja kipitas nats, muud ei midagi aga pärast, n-ö paranemise ajal on kõvasti sügelenud.... Minu üllatuseks kestis see teraapia tõesti tunnikese pea. Härra ja Proua Kaan mõtlesid parasjagu kaua - terapeut seletas, et nad teevad nn vereproovi, et a-la kas veri on "söödav" ehk siis pole ohtlik neile. Ja seejärel hakkavad kaanid seda verd endale n-ö "söödavaks" tegema ehk siis neid meie jaoks kasulikke aineid sisestama. Läks ikka päris pikk aega (no nii 15 minutit), enne kui Proua ja Härra Kaan minu vere endale söödavaks tegid ja end kasvatama ehk siis täis sööma asusid! Lainetasid nagu iluvõimlejate lindid, enne kui neist said paksud vorstikesed :-D Lõpuks olid nad sellised täpilised - nagu purgi pildilt näha. Ja siis nad lasevad ennast ise lahti. Kõigepealt saba rippu ja siis oma 270 saehambaga kolmnurkse suu ....võehh, määne jälg jääb järgi! Äge oli aga, et nii Proua, kui
Härra Kaan eritasid söömise ajal mingit valget vedelikku, mis jättis tilga jooksmise jälje nahale ja see olevat ka väga kasulik - näiteks vistrikku peale panna või nii...

Siis teibiti need kohad ikka kolmekordselt kinni, et veri ei lahmaks. Sest kaan eritab palju verevedeldajat ning haavast tuleb veel 24h verd. Minu kogemus oli, et mitte nii väga, järgmine päeva sain juba need väiksed padjakesed peale panna. Ja mina olin reedel jala peal mõnuga, mul polnud rahulik päev. .....

Ja siis on järgi mini-sinikas, mis nädalaga on enam-vähem paranenud :-D Homme tuleb uuesti mul seda kogemust korrata, sest kasulik on ikka nii nagu öelda "kuur" teha. Hoiame kursis, et kuidas siis.....ja küpsetage piparkooke, jõulud tulevad mühinaga....oh, oleks vaid lumi maas, siis on vähem musta....


Huvitav ja lühike  esitlus kaaniteraapia olemusest ning kasudest SIIT
Lühike selgitus kaaniravist Telegrammi kodulehelt.

NB! Täna pesi perearsti õde mul kõrvad ka puhtaks survepesuga, nüüd ma kuulen jälle :-)

...kui väike asi tekitab suuri tundeid

Aknalaual on stabiilselt hunnik jalanõusid. Mingisugust esteetilisust on
sealt raske leida.
See kõik juhtus juba tegelikult laupäeval. Võtsin kätte ja läksin oma kolme mudilasega Tartu linna kondama. Autosse pakkisin Pesamuna, Preili ja Väikse Härra. Panin kõik viisakalt riidesse ning söötsin eelnevalt kõhud punni. Tegelikult suundusidki nad otse söögilauast autosse. Peremees ja noorem variant temast läksid jahile. Minu plaan oli selline: maandume minu ema värava taga, haarame ta kaasa, jalutame kuusteist sammu bussipeatusesse, kus tohutu vaimustusega siseneme linnaliinibussi, sõidame kesklinna, Raekojaplatsis kohtume minu pai vanaemaga, naudime linnailu-melu, joome teed-kakaod, vurame bussiga tagasi minu ema värava taha ja sealt autoga koju. Täiesti ootamatult läks kõik väga plaanipäraselt. Lapsed olid mõnusad. Pesamuna on tõesti väga muhedaks seltsiliseks kasvanud ja võtab uusi olukordi aina rahumeelsemalt. Einestasime Kapriisis. Kohe, kui meie suure seltskonna esiots kohvikusse (uksel oli kirjas restoran. kohvik, nii ütle, kuidas tahad) jõudis, tõi naerusuine teenindaja lauda topsi värvipliiatsitega ja pildid värvimiseks. See oli väga armas. 2/3 lastest sokutasime akna peale (seal oli väike mängunurk, kust siis lapsed piidlesid möödujaid ning vastupidi :D ). Ma ise olin söömata ja päris näljane, aga samas püüdsin arvestada sellega, et lapsed pole näljased, soovivad ehk vaid näksida. Õnneks oli mu portsjon korralik, sest vastasel korral oleks ma ise seda vaid nuusutada saanud. Nimelt haakisid need armsad äsjasöönud lapsed end minu makaronide külge ja ma ei suutnud neid sealt lahti raputada :O Õgardid, ma ütlen! Tegelikult oli tore ja pingevaba, sest ajalist plaani mul isiklikult polnud. Orienteerusin vaid lõunauinaku järgi, mis nii ehk naa pidi kojusõidul  autos algama. Enne Raekojaplatsile jõudmist põikasime ka Kalevi poodi sisse. Ja sealt see algas. Need minu tunded, noh. Lastele ostsin peotäie Komeedi komme. Mul pole kunagi õrna aimu ka, kui palju on nt 200g. Ma tean, kui suur on 200grammine võitükk, aga et mitu peotäit võib olla samas kaalus komme-no ei tea. Igatahes tundus olevat hea mõte võtta just 200 grammi neid maailmamõnusamaid Kommeedikaid. Kui müüja oli kommid kotti pistnud ja ära kaalunud ja koti sulgenud, siis ma pidin piltlikult pe...li kukkuma- seda oli ju niiiiiii vähe!!!! Pool peotäit ehk!. Ma pean ükskord juba meelde jätma, et alla poole kilo pole mõtet küsida. Aga no kui kommihull ma tundun, kui tellin pool kilo kommi!? See on ju...peaaegu et kilo. Ja kilo on vääääga palju. Oeh, raske. Ühes korvis olid aga minu kõige kõige lemmikumad- martsipanikommid. Ma armastan martsipani. Hävitasin täiesti kontrollimatult, näiteks, oma kodust ära viis batoonikest martsipani, millel oli sees rummi ja rosinaid. Ma poleks tohtinud seda teha, sest neli neist batoonidest polnud mõeldud mulle. Aga mu käed ei allunud mõistusele. Jälgisin nagu eemalt, kuidas näpud jälle järgmise batoonikese paberist lahti harutasid ja suu poole suunasid. (Mõnumõmin....10x) Aga tagasi Kalevisse. Igatahes olid need martsipanikompvekid pakendatud tavalisse kilekotikesse ja peale oli kirjutatud sõna ebastandardsed. Sain silmapilk aru, et minu ülesanne on need vaesekesed sealt korvist päästa ja endaga koju viia. Kui Kommedi kommid olid mõeldud lastele, siis oma martsipanikaid ei kavatsenud ma mitte kellegagi jagada. Õhtul, kui kõik magasid, tegin endale suure kruusitäie teed, pugesin voodisse, võtsin kätte raamatu ja avasin oma kommikoti. Kujutate te ette, et seal kotis polnud MITTE AINSATKI mittestandardset kommi!! Kuidas on üldse võimalik, et üks martsipanikomm on ebastandardne?! Pole üldse oluline, kas see komm on kandiline või ümmargune või lapik või löntis või...või...või mis iganes. Seni, kuni on olemas martsipan ja selle ümber glasuur, on kõik täiesti perfektne. Ma isegi , muide, mõõtsin neid komme omavahel. Jep, sest no mis sa ikka õhtuti muud teed. Need olid kõik samasuured. Ja kui keegi nüüd tuleb mulle rääkima mingitest kõrgemalt määratud standarditest, millele üks komm peab vastama, siis...ei, ma jään enda juurde. Pole olemas mittestandardset martsipanikommi!!! Mulle tegelikult väga meedlis, et kommid olid kõik koos paljalt ühes kiekotis, ei pidanud ega raiskama paberist harutamise peale, mis oleks võibolla ka mõne asjasse mittepuutuva isiku äratanud.

Vahepeal avasime ka piparkoogihooaja. Esimese hooga valmisid mõmmid, Muumid ja liiga tumedad Hatifnatid (pole aimugi, kuidas kirjutatakse ja ei viitsi hetkel ka järele vaadata). Piparkoogitamine on väga teraapiline- soovitan soojalt kõigile! Kahjuks ükski tegelane nii kaua elus ei püsinud, et glasuurimiseni jõuda.

Et on jõuluaeg, siis võtkem vähem ja andkem rohkem :)
Köögipõrand sai lõpuks valmis. Pesamunagi andis oma panuse.
Tegevust  jätkus päris pikaks ajaks ja peenmotoorika arenes
mühinal- ise kuulsin :)