"Nüüd vali Lootvina ;-)" - ehk algas valmiskampaania teatrirahvale....

Ja meie, Lootvina Naised, kutsume sind valima 20. septembrit, teatriõhtut siin Lootvinas! No hea küll, kui sulle kuupäev sobib ja sa ei saa 20.09 tulla, siis kindlasti käi vaata kuskil mujal teatrit aga...
.....Lootvinas on veel mõnusam :-) (ma kiidaks isegi siis, kui siin ei elaks...:-)

Meil 20.09 etendus on meil vaheajaga ning siis
avatakse merekõrts ja pakume kohe toekamata toitu, nagu kõrtsile kohane. Lubame, et kõhu saab täis! Lõbus kali voolab meie kõrtsis lausa niisama (loe: tasuta) ;-) Juba kütame kaminat iga päev, et rõskus kaoks ja mõnus oleks meie külamajas. 

Menüüs on ühes merekõrstsis:
TASUTA laual - Muuga talu soolaoad, Pikkajärve talu õunad, Palli talu lõbus kali
SOODSALT sulas saab - toekat mulgiputru sibula-suitsupeki möginaga, mõnusaid küüslauguleibasid, ahjusooje pirukaid. Värskeid porgandeid tipikastmega. Magusaks pakume Vaarikese talu kuulsat sefiiritorti ja hooajale kohalselt õunakooki. Ei puudu ka Lootvina Naise "firmamärk" angervaksatee ja loomulikult ka kohvirüübet saab. Tule kõrtsi!

                                                     täisvalgus versus kõrtsivalguse meeleolu!
Ja ERILINE ROSIN on:
Lootvina Mehed laulavad meremeeste laule ukulele saatel
(no meil ju oli suvekool, õppisid siin mehed).

Seega, kui saad valida, vali Lootvina!
(NB! Ikkagi valimiskampaaniate aeg on aktiivselt käimas ;-)


NB! Arveldamine meie koduses kõrtsis ja teatrikassas ainult sularahas.

NB! Ka Lootvina Naine margamarju kandideerib kohalikku volikokku. Kuulun sotsiaaldemokraatide nimekirja (erakonda pole astunud aga väärtused ja põhimõtted sobivad) ja number anti ka - 266 ;-) Minu kohta rohkem lugeda saad minu mõtteveerust.

.....järelhüüe Marile.

Matsime Mari krundi piirile, vana kase alla,
kus ta tihti istus ja taha aasale metsloomi vahtis.... 
Ma pole õnneks kaua pidanud ühtki järelhüüet kirjutama.

Kuid täna, kui möödas on ööpäev ja istun köögis ning mõtlen, siis tahan seda teha.

Kirjutada järelhüüde tublile, targale, soliidsele ning mõistlikule koerale, kes meie juures oma viimased aastad elas.

Ma räägin teile Mari loo....

Keegi ei tea, kui vana Mari oli ja keegi ei tea, kust ta tuli. Keegi ei tea tema loo algust, kuid ühel aastal (pakun 2008, enne meie siia kolimist) oli kena, suur ja klassikalise hundikoera välimusega emane koer, keset külateed ja ootas otsivalt autosid. Ta ootas kaua peremeest, kes ta tõenõoliselt siia, Lootvina vahele, maha jättis ning oma tagasitulematut teed sõitis. Kollases majas elas tollal Miia, kõhn ja pikk naisterahvas, kes oli lahke olemisega ning loomaarmastaja. Miia hakkas koerale süüa andma ning koer läks tema juurde elama...Miia hakkas teda nimetama Mariks, miks - ei tea.
Ax ütles, et Marile tuleb head kaasa panna ja sokutas peotäie
koerakrõbinaid ning kolm lihapallikest Mari nina ette viimsele teele....
Meie kolisime siia 2009 ja ma imetlesin alati kui väärikas on üks koer. Ta oli väga tark elukas. Tema oli nagu terve küla koer, külakeskuse koer, käis nii öelda külas. Vaatas elamise-olemise üle, tervitas-tervistas ja võis ka olla, et magas Sinu juures mingi aja ja läks koju.
Miia võeti ära meie hulgast nii mõnedki aastad tagasi. Miia asemele kolis kollasesse majja kohevarsti uus perenaine, räägitakse, et Miia sõbranna. Tühja kohta ilmas pole ja ega Loodus ka salli ;-) Kuid uue perenaisega tulid kaasa uued loomad ja Mari kuuti kolis bernhardiini ja millegi ristand, õuel klähvis väike krnatsi moodi elukas ning liialt kitsas oli .......vist.

Mari tütre võtsime endale juba siis kui Miia elas. Koertel tundeid küll ei täheldanud, kuid külas käis Mari ikka oma tütrel siin, Palli talus ja Palli (nii panime koeratütrele nimeks) kostitas ikka oma söögikausist ema. Põlvkondlik side, naersime meie.
Kuid siis, peale Miia lahkumist, hakkas Mari järjest enam Palli õuele jääma. Algul saabus täpselt kella kuueks õhtul, teades, et Palli peremees saabub ja temal oli kombeks koerte söögikauss kuurist täis kallata puid otsides. Nii siis Mari õhtusöögile kiirustas. Siis jäi juba päevaks ja õhtuti kadus kuni vastu talve avastasime, et tütar on oma kuudi ka emale loovutanud ning ise kohevates karvades mähkunult trepi ees magab ning Mari kuudis soojas. Vahel ikka Mari jalutas veel keskuse juurde ja võibolla ka mujale, kuid sujuvalt valis ta koduks Palli talu.

Kõik, mida ihkame, võib ükskord meieni jõuda. Olin mitu korda õhanud, et küll tahaks ka sellist suurt ja väärikat koera ja siis ta ise tuligi. Tütrest on küll väärikus mööda läinud, tema osaks on saanud vist isapoolsed geenid ;-)

Ja eile ning täna, kui tulin koju, siis oli kuidagi imelik, et suur ja väärikas, aeglane Mari ei tulegi üle õue vastu, auto juurde, et koonuga sind tasakesi tervitada.
Maril oli kombeks, et ta tuli sinu juurde ja pani oma nina õrnalt sulle vastu ning seejärel läks jälle mõnda oma kohta magama. Mari viimased aastad, olles nähtavalt NII vana, et......liikus ühest kohast teise ning magas - küll mu roosipõõsastes, küll mu peenratel ja igas muus kohas kus sobis talle! Kui nädalavahetuseti miski töö või tegemine, siis ta vedas end magama sinna lähedale......

Juba eelmine sügis, vastu talve, me kartsime, et ta ei pea vastu, kuid suve algul oli jälle vanaproual puus all ja kepsutas isegi. Vorstisu oli viimase hetkeni. Ja mina veel mõtlesin reedel, et peaks Marist mõne ilusa pildi tegema, et .......ja need jäidki tegemata, küll järgmine nädal jõuab mõttest. Ei jõua, vahel me lihtsalt ei jõua. Jääme hiljaks ja ongi liiga hilja, enam lihtsalt ei saa.

Puhka rahus, koer Mari, kes sa valisid ise endale peremehi.

....midagi mõnusat, tasast ja hingele mõeldut!




Jahtunud kohv.
Aita Kivi.

Kui kaua see vana naine
täna seal kohvikus lauani tuli,
hoides, et tass püsti taldrikul püsiks!
Ma tahtsin ju appi minna,
ma istusin kõrvallauas, aga...
mul oli kuidagi piinlik -
ootasin, et ta küsiks.
Ta istus ja suhkrut segas,
hammustas juna saia, kui varrukas
tassi riivas ja lauale voolas sisu.
Tõusin ja astusin ligi:
"Tohib, ma toon teile uue?"
Ta naeratas nukralt: "Tänan,
mul polegi enam isu!"
Hoolikalt paberisse
keeras pooliku saia,
haaras koti ja lahkus...
Ma istusin pärast veel kaua
ja tajusin, kuidas mu tassis
kohv jahtus.

Kolmapäeva õhtu, kella seitsme ajal, panin külmaja kaminas tule praksuma. Akna taga oli selle suve kõige sitem (vabandused väljenduse pärast aga...) ilm. Tõmbasin värske vee kaevust ning vajutasin kiirveekeetja nuppu. Kolistasin kapinurgas, et leida angervaksa teekott. Kaks minutit enne kaheksat jõudsid Tuuli, Heili ja Merike. Peale minu tulikuuma koogi saabumist, jõudsid Triin ja kohe - Aeg tema ees - Külli.



 Meil oli nii palju jagada, me polnud kaua trehvanud. Kes kus käinud, kuidas valla "matused" olid, kes miskit teinud ja mis ees ootamas. Kuid Riidma Külli ei lase meil lihtsalt niisama olla, et kui on ikkagi lemmikluuletuste luuleõhtu, siis me tegeleme luulega ;-)
Küllil olid kaasas imekenad ja naiselikud postkaardid, mida me igaüks endale valis ja mille kohta me luuletusi tegime ning teineteisele teise tehtu ette lugesime. Need said imekenad, nagu me naised isegi.
Siis hakkasime jagama oma kaasatoodut. Naised olidki igaüks kedagi kaasa toonud - meiega olid Juhan Liiv, Ellen Niit, Aita Kivi, Marie Under ja tundmatud autorid  - üks nõukaaegne poeet, kelle nimi meelde ei jäänud mulle, kuid kelle teoselõik teieni jõuab.....:-) sest ühisel otsusel, see lihtsalt sobib nii hästi:

Õhtu lõppes imelise ettekandega Küllilt, kes andis meile kogeda osa oma sõnakunsti kõrgharidusest.......ta esitas meile Under ballaadi "Merilehmad"........aitäh selle elamuse eest!
Nii ongi, et sellised väiksed kokkusaamised, mõnus side teise inimesega, vihmases-tuulises-porises õhtus, on nii hea-oluline-vajalik ja see annab Hingele nii palju juurde. Ja ma tean, et need head naised on mulle lähedal - siin samas mõne kilomeetri kaugusel oma und seadmas. Head ööd ja rahu teie unenägudesse.....

kirjutatud 23.08.2017 23:26

Kättemaks ja tähed

Nentisin ühel hetkel iseendale, et pole sel suvel sugugi muusika- ega teatriüritustel käinud. Ja nüüd, paar hetke hiljem, on mul kuuldud üht ja nähtud teist. Esiteks sattusin ma segastel asjaoludel Lenna ja Estonian Voices´i kontserdile Varbuse muusikamõisas. Boonusena lasti rahva ette ka Euroopa Eesti segakoor. Ja oh, mis rõõm oli näha selle suure seltskonna keskel tuttavat nägu. Seest läks soojaks ja meel rõõmsaks. Aga Lenna fänn ma pole. Pole mul ka ta vastu miskit ja mõned lood isegi meeldivad. Aga... Aga enne Lennat lendas lavale Estonian Voices. Ja see, mis nad tegid oli ...müstiline. Ma olin etendusest (sest see polnud pelgalt laul) nii lummatud, et unustasin füsioloogilisest vajadusest isegi silmi pilgutada. Lihtsalt jõllitasin ja kuulasin. Iga silpi.. Ja iga hetke. Ja püüdsin kõik endasse neelata. Talletada. Aga siis meenus, et ma pole mälupulk. Leppisin emotsiooni säilitamisega. Aga no tõesti, see oli lihtsalt niii hea. Eriti suurelt mõjus nende versioon laulust "Kättemäks", mul tõusid vist kuklakarvad ka püsti. Grupp laulis mitu mitu lugu ja mina olin nii lummatud. Siis tuli lavale Lenna. Selline väike ja armas ja laulis neli laulu. Lihtsalt laulis need ära. Kiirelt ja valutult. Ja lõpetuseks lasti veel natuke Estonian Voices´t nautida. Selline siis muusikaelamus. Päeva paar tagasi sattusin vähem segastel asjaoludel Tartusse teatrietendusele. Ühel heal päeval helistas mu Teatrisõber ja meenutas, et meie minu-arust-oktoobris-toimuma-pidav-teatriõhtu on kohekohe ukse ees. Täpsemini juba paari päeva pärast. Ja sugugi mitte oktoobris. Andsin ohjad Noorele Peremehele üle, panin linnapüksid jalga ja seadsin rooli linna suunale. Viimasel ajal on mul kalduvus kohtumistele õigeaegselt jõuda. Astusime Teatrisõbraga Wernerist läbi, maiustasime, ja tegime mäkketõusu tähetorni külje alla, kus etendus aset pidi leidma. No need Verneri koogid...mmmm. Proovisin sellist hõrgutist nagu Green Velvet (tegelikult oleks natuke tahtnud Red Velvetit, aga see saadanas sisaldab hulga toiduvärvi, ja punane toiduvärv pidavat laste käitumisele halvasti mõjuma. Mina aga tahtsin õhtul hästi käituda : ) Minu suur tükk torti maitses oivalisest, lauanaabri šokolaaditort samuti. Ma nii väga tahaks edasi anda seda positiivset ja rõõmsat tunnet, mis mind pärast etendust valdas, aga näed, eneseväljendusoskus jätab soovida. Näitlejaid oli kuus. Ja uskumatu küll, aga kõik olid mullegi tuttavad näod. Nii palju nalja, lihtsat ja ILUSAT nalja, õrnkirglikku romantikat, ootust, nauditavat näitlejatööd, meelipaitavat miljööd, elavust ja elusust. Nagu ma oma Teatrisõbrale ka ütlesin, see oli kõige TOREDAM etendust, mida ma eales näinud olen. Kõik tegelased olid head, lugu piisavalt lihtne, naljad ilusad, kostüümid kaunid ja...oehh. Ahjaa. Jutt käib tükist "Julie ja tähed".

Juba viie tunni pärast alustan ma koos toreda seltskonnaga reisi Venemaale. Ja tegelikult peaksin asju pakkima. Aga ma ei saa seda teha, sest pole veel nimekirjagi koostanud. Olen sõnuseletamatult elevil. Emme käest sain kohvri ja kleite ja sussid. Midagi tuleks ehk veel võtta...

Nii nunnu, et söö või ära
Poisid sõitsid täna täitsa iseseisvalt Võrust Tallinnasse oma tädile külla ja päälinnaelu nuusutama. Vapper tädi lohistas oma karvased vennapojad kohe juuksurisse ja saatis mullegi tulemusest pilte teemal ".....ja nii saigi ahvist inimene" :P Ei no nii hull pole, aga igatahes on mul maailma kõige nunnumad klutid. Loomulikult tegid nad sada muud toredust ka (poole päeva jooksul rohkem kui siiani kogu suvega kokku vist). Preilid viisin hommikul vanaema juurde. Ja päeval üksi kodus olla oli esimest korda väga imelik. Kui keegi oleks pakkunud, siis ma oleks oma pudinad vist siia tagasi lohistanud. Aga ei pakutud. Nii et magasin, toimetasin ja nüüd hakkan siis nimekirja tegema. Ja olen ikka veel elevuses. Pühapäeval tulen tagasi. Ja esmaspäeval on preilid ka juba minuga kodus. Jeerum. Ma vist pean tunnistama, et mulle meeldib lastega koos kodus olla :O Hakkan vanaks jääma.

Igatahes, olge hoiatatud! Kui ma reisult naasen, siis tahan jagada miljonit pilti ja muljet, sest...ma pole ju varem sellisel reisil käinud :D


Tervitusi Vaarikeselt, püüdke päikest ;)