tegutseb jälle draamateemal....

Üks Lootvina Naistest siis, no mina ehk margamarju, kes peab oluliseks draamaõpet noortele ja suurtele ning muidu naudib harrastusteatrit, on sel nädalal hoos siis Võnnu noorteteatriga järjekordse draamalise suvekooli korraldamise ning läbiviimisega (huvitav, kui pikaks võib ühe lause venitada:-).
Sel aastal olen kutsunud lavastama Janno Puusepa, keda Lootvina rahvas juba hästi teab ning lubanud ka ise mängida. No jah, süda väriseb siiani sest mõttest aga veenan end, et ma olen ju hingelt noor, võin seda ju ometi lubada endale! :-D Kui aga on huvilisi, kes tahavad mind näha koos noortega teatrit tegemas, siis 29.07 on läbimäng Lääniste linnamäel ning 30.07 on vahva külapäev Issakul (Võnnu vald), kell 15 algab külade vaheliste mängudega ja kell 16-18 on avatud taluõuede aeg: Pähkli talu taimeaed, Puistee talu kohvik, Mäepalgi talu rahustav pargijalutus, Pähna talu diskiosavuse katsed, Lepa talu käsitöö näitus ning järve ääres Alliku talu mobiilsann :-D Kell 18.00 aga Issaku Karjamõisa õuel esietendub meie suvelavastus, millel hetkel pole nime! Aga miks ma nii palju asjast tean? No ma juhin seda päeva päevajuhina :-D

VOL.2. LÄBI SEE NALI!
Ongi nii suvekool, kui ka leibkonnapäev, läbi. Oli ilus ilm. Saan rahul olla ja tunnistan, et emotsioon on hea. Noored olid "sillas" ning avaldasid lootust, et järgmine aasta kõik uue hooga :-D Septembris mängime seda nooruslikku nähemust ühe täiskasvanu naise elust veel....
Olen ka väga tänulik, et sain koos Janno Puusepaga need kolm pikka päeva koostööd teha, proovisin palju õppida ja meelde jätta. Kuid tegu on imelise inimesega, kes oskab teistesse süstida enesekindlust ja tunnet, et oled JUBA tubli ja teed õiget asja :-D  Noored olid fantastilised, ületasid ennast ja julgesid proovida. Ka Janno kiitis nende ühtsust, tugevust ning julgust olla laval. Oleme tublit tööd teinud.

armastus on ilus....

Pikk paus on viimase arvuti avamise järel olnud. Palju on juhtunud. Viimstel nädalatel on meie talus käimas remont ning uskuge, see on normaalse elukorralduse õudus, kui sinu koridor lammutub. Lootus on ju, et peale remonti on kõik veelgi parem ja mõnusam kui enne :-D mis on ka ju remondi mõte.....lihtsalt ootan, et see rõõmus (ja päriselt ka, sest sellise asja pärast päriselt keegi ei tohi nuriseda, et mees teeb tööd kodus) aeg mööda saab.

Kuid pildid! Pilt on romantikast Kristiina Tares :-D SOOVITAME SOOJALT, kui mitte lausa kuumalt. Väga minu maitsele vastav koht. Kuid egas siis ainult keskkond loo atmosfääri ja tunnet! Ikka need inimesed, kes Sinuga seal kokku puutuvad ja tegelevad!
 Lootvina Naine tähistas oma 11. pulmaaastapäeva ning tahtis vaikust, rahu ja armatust, koos suure annuse romantikaga....ning kõike seda mitte kaugel kodust. Kristiina Tare leiategi naabervalla (Ahja) piirilt Võnnu vallaga, kus Ibaste külla, metsade ja põldude vahele on loodud rom-romanti-romantiliseim kodumajutuskoht! Esmakordselt jõudsime meie sinna Liisi Koiksoni suveõhtu kontserdile ja see oli samuti romantikast nõretav.
Olime juba varalõunast alates Tudulinnast teel (Peipsi äär on meie abilelule selline romantika teema :-) ning õhtuks saabusime Kristiina juurde. Ootas meid aga värav sildiga "kuri koer" - no võtsime ettevaatlikumalt ja sõitsime ratastel kastis ehk siis autos õuele, et kui kuri murjam ründab, saame klaasi ja pleki taha varjuda. Tuligi, pruun ja niiske silm, koos sooja ninaotsaga, viie kuune Hugo! No oli alles murda! Südame murdis küll ära :-D
Ja tema taga tuli perenaine Svetlana :-D, kes mahedalt näitas meile kuuma sauna kätte ning sinna me kadusime.....ausalt, üks mõnusamaid soome saunu, mis üle pika aja me (suitsusauna omanikud) oleme väisand. Saunast tulles, nii umbes kaks tundi hiljem, ootas meid meie padu-romantilises toas romantiline õhtusöök ja no sellele oleks võinud kohe 5 tärni anda. Eelroog oli aedviljadega fetajuust - ja see fetajuust oli küpsetatud kahe valge südamena :-D! Pearoog oli super ja magustoit hõrk. Kõrvale kuulasime Liisit plaadilt, mille olime kontserdi ajal ostnud sealt samast ning küünlavalguses oli kõik vaimustav.....ja saate aru - toas, voodil, olid päris roosi kroonlehed :-D See on imeline, kui saad tunda, et Sinu pärast on pingutatud :-D See paneb heldima.
.....hommik, peale hilist õhtut ja pikka und, oli õhuline, sest päike paistis. Perenaine kattis laua õuele ja see oli maitsev....erilise kogemuse andis see mustaleedrikeedis, mis meenutas mulle küll apteeki, kuid abikaasale meeldis ;-D No kommentaariks võib öelda, et suutsin süüa uuesti alles õhtul kell 19 :-D
Prenaisega südamlikult hüvasti jätnud, sõitsime Maarja kogudusse ja ütlesime südamest tänupalve - aitäh Looja, et meil on nii - meil on kaks last, õnnistatud abielu ja oskus seda hinnata. Looja, hoia meid ikka ja las Su Inglid olla meie juures! Armastust kõigile, kes juhtuvad lugema :-D

16.07.2016

Palli tallu tulid ootamatud külalised...

Täna hommiku, see on siis kolmapäev 14.07.2016, koputas Palli talu peremees aknale ja mina, kui unine (ning superlaisk :-( ) perenaine pidin oma silmaluugid avama, sest peremehel oli vapustav uudis. Meie taluaia õunapuu otsa maabusid MESILINNUD :-D Terve sülem. Kui mina siis välja õunapuu alla jõudsin, olid külalised end juba sisse seadmas ....moodustati selline suure rippuva tagurpidi pooltühja õhupalli moodi kuju, mis ilusti meie õunapuus sumises. No, mina kui hobimesiniku tütar, tean natuke rohkem mesilinnust, kui päris tavaline inimloom ning kuna ma olen veel Lootvina Naine, siis asusin kohe tegutsema! Esimene kõne :-D issile. Kahjuks issi tööl ja pidi suurest kurvastusest peaaegu bussiringi katkestama, et saaks tulla aga kohusetunne võitis. Siis valisin ma poja klassijuhataja ehk Lootvina Naise LilloKersti numbri ning proovisin oma külalistele uut kodu leida. Eip õnnestunud. Kersti oli Tartuliinan. Aga ta arvas, et äkki kolmas Lootvina Naine Levia. Kiire kõne aga tuvastas, et tal on õnne olnud ja tarud täis elanikke. Ikka polnud minu mesilindudel uut kodu silmapiiril. No Levia oli nõus sülemikasti laenama, jne aga siis hakkas Palli talu peremees suure häälega rääkima miskist nagu koridoriremont, pööningupuhastus ja...., et tööd jagub nii palju ning meil polevat ka midagi olemas. No tal oli õigus. Kuna tegu oli neljanda sülemiga, mida ma sel suvel näinud olen üle lendamas, siis tundub olevat mesilindude rändeaasta :-D. Ootame uut :-D Need ilusad külalised aga puhkasid paar tundi ning siis lendasid üle maja Levia suunas edasi. Soovisime neile hääd teed minna ja loodame, et nad leiavad mõnusa ning mugava ja hea kodu :-D Meie jääme edasi oma mesilinde ootama :-D

Pärnade õitsemise aegu

Täna on selline õhtu, mil toas on vaikus ja õues on vaikus. 1/2 meie järelkasvust veedab aega maal linnavanaema juures (haa, päris huvitav kombo, eks ;) ) Pesamuna magab magusat und, Väike Peremees teeb õues suurte poiste tähtsaid toimetusi ja Peremees ajab metsa all oma Sokki taga. Sokku jah. Mul on tunne, et see loom väärib suurt algustähte, sest ma kuulen juba mitmendat nädalat temast jutte. Kuidas ta ikka alati vales kohas on ja kuidas TEGELIKULT peaksid ta sarved meil kodus seina peal olema. Juba ammu oleks pidanud olema. Õnneks ei ole. Õnneks saan ma seda siin kirjutada, sest Peremees külastab internetti harva ja kui siis ka vaid kindlaid aadresse. Meie blogi nende hulka ei kuulu. Täitsa arusaadav. Ma vestlen Peremehega kodus piisavalt tihti, nii et ta ikka on eluga kursis (tahab või mitte), kui miskit kuskil toimub :D
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Mul käisid eile pärnalised külas. Külas pole küll päris õige sõna, aga paremat ei tulnud hetkel pähe.

Ilus Merike Vaarikese taeva taustal

Kõik algas sellega, et olin laupäeval (rõhk on sõnal "päeval") valmis vastu võtma meie küla Külli (see on see, kes imelisi lavastusi valmis vorbib ja oma lõkerdava naeruga teiste inimeste neerupealised kõdi tundma paneb). Tahtsin kooki pakkuda ja puha. Ärkasin hommikul 7 ajal. Pesamuna alustab päeva kell 7 hingematva lõhnapahvakuga, mille ma likvideerima pean (eksju, te arvasite, et siin blogis on kõik esteetiline ja hästilõhnav :P ). Tegelesin asjaga ja seejärel pugesin Noore Peremehe kaissu hommikut pikendama. Pesamuna läks samal ajal teisi sugulasi üles patsutama. Ühel hetkel kuulsin auto häält. Hoovis seisis...AUTO , selle kõrval inimesed! Ja mitte lihtsalt inimesed...Külli kaa!! Õnneks suutsin ma selles ehmatuses siiski piisavalt asjalik olla ja endale midagi selga organiseerida (Külli kirjutab libauudiseid, nii, et tuleb ettevaatlik olla). Toimusid vestlused ja kokkulepped. Kell oli umbes pool 9. Auto koos inimeste ja Külliga eemaldusid, nimetatuist viimane pidi mõne aja pärast meile naasma. Vudisin ruttu tuppa, haarasin piima, poti, helbed. Süütasin, segasin, keetsin, maitsestasin, pistsin ühte suhu, teise suhu, pühkisin. Ja lõpuks kupatasin kogu oma täispoogitud armee õue. Saabusid Külli (seesama lõkerdav ja lavastav) ja Merike (see, kes elab augus ja näeb alati nii ilus välja, et võikski vaatama jääda, ja ükskord pakkus ta nii head ploomikooki, et ma siiani tunnen selle imelist maitset kuskil keeleotsal). Tulid, käes korvid, suud kõrvuni (mitte korvini, heh).

Vahepeal leiti aega hetkeks käed langetada ja pisut aru pidada

Ma olin seal puu all nii paikne ja kasutu,
 et üks noorpaar otsustas minu kampsiku peal hakata
  uut elu looma.

Järgmisel hetkel olid nad eikuskilt (või siiski kuskilt, maja kõrvalt ja

Mõtles Naine teha puhkepausi, aga kohe oli
ümbritsetud...pudinatest.

Kohalik tööohutusinspektsioon

eest ja tagant) välja otsinud redeli ja taburetid. Mängleva kergusega hüpati abivahenditele ja noppimine läks lahti. Mina kui töödejuhaja istusin puu all ja viipasin paremate okste suunas, et pärnalised need ikka üles leiaksid. Tublid pikad inimesed, ma ütlen. 

Preiligi otsustas, et õite korjamine
on piisavalt printsessilik tegevus, mida proovida

Väljateenitud puhkus arbuusi ja laste seltsis. Külli, muideks, mõmises ;)

...puhkus jätkub. Arutame, et ma võiks hakata töölisi värbama. Pakun sarnaselt maasikakasvatajatele
iga korjatud kilo eest 50 senti. Ja pärast toredamatele arbuusi.

Külli....kohe oma nakatavat lõkerdamist alustamas

Keset suurt pildistamistuhinat jõudis vändates kohale ka Läbimetsa Annika, kes lisas meie vesisele toiduvalikule (loe:arbuusile) ka oma kasvuhoonest pärit kurke (pidavat olema sama viimase vindi peal kui minu arbuuski, et tuleb ruttu ära süüa, neh). Väga mõnusad olid. Natuke lobisemist ja naeru ja pilte ja umbes 1,5 kg pärnaõisi (bruto). Ahjaa, Armsad pärnalised, kui saadate mulle oma panga parameetrid, siis saan töötasu üle kanda. Saatke paari tunni jooksul. Ja igaks juhuks lisan, et töötasust läheb maha sotsiaalmaks ja 16% õiglase kaubanduse maks, mille kulutan puu hüvanguks.
Järgmisel aastal jälle :D Siis teeme võistluse, kellel on kõige parem õiteni pääsemise abivahend kaasas.

Kuidas Pesamuna üleöö suureks sai

Ajajõgi voolab orus.
Voolab, kuhu vaja.
Sinka-vonka ajajõkke
voolab ajaoja.

Hirmsa hooga ajaratas
tuiskab allamäge.
Tema otsib ajavankrit
mitte ajajõge.

Ajavanker peatumata
liigub igal pool.
Seni puudub ajavankril
viies ratas-rool.

(I.Trull)


On ikka väga võõras ja kummaline, et ühel lapsel on prauhti- keset suve sünnipäev. Eriti, kui arvestada, et ülejäänutel on korraga keset talve. Niisiis olin ma juba päris harjunud, et kui pidupäeval tulid külalised, siis sooviti õnne korraga kolmele lapsele. Minu jaoks tähendas see aastas ÜKS kord sünnipäevaseid ettevalmistusi. Ülejäänud aasta oli rahu. Ja siis nüüd niimoodi. Naudime suve ja äkki hakkab üks mudilane vaiksel aastaseks saama. Kuna Pesamuna oli oma esimese eluaasta otseöeldes inimpõlgur (ausalt, talle tõesti ei meeldinud inimesed. Kohati tundus mulle, et ta seedib mind ka ainult seetõttu, et mul on talle pakkuda, mida seedida...), siis ei tulnud mulle mõttessegi korraldada suurt rahvarohket õuesuvepidu grilli ja basseini ja pallimängude ja miljoni lapsega. Pidin ka tõdema, et Pesamunal omaealisi sõpru polegi. Niisiis, pühapäeval käisid inimhakatise käppa surumas vanaemad-vanaisad, sellele trallile järgnes sügav uni. Ja õhtul kell kaheksa lubasime uksest sisse ka naabrid. Meil on väga mõistvad naabrid. Kui nad esimesel korral ukse taha ilmusid, siis meie neidude esindus magas. Ja ei olnud mul südant neid rampväsinud nööbikesi äratada. Seega saatsime külalised viisakalt koju tagasi ja palusime hiljem tagasi tulla. Tulidki :D  Ja tõid endaga kaasa  nii toreda kingi, et rõõmu jagub nüüd tükiks ajaks.

Pesamuna, mänguasi ja kingitus, kelle nimeks sai Manni.

Külaliste kostitamisel lähtusime Pesamuna toidueelistustest (tänu taevale, et ta pole enam rinnalaps, eks ;) ). Klassikaline kartulisalat ja kringel ja ebaõnnestunud toorjuustukook, mida suuremad lapsed taevani kiitsid. Täiesti ebapädevad hindajad. 

Seljas Preili valitud kleidike. Kingituste
avamise väike meister

Aga minnes tagasi sotsiaalse arengu teema juurde, siis umbes vähem kui nädala jagu enne sünnipäeva hakkas meie noor daam leebuma. Alustuseks lubas inimestel end vaadata, ilma, et nende peale kohe karjuma oleks hakanud. Seejärel tohtisid mõned valitud neiut ka puutuda (no pai teha või nii), ühel korral võttis ühe inimese käest isegi toidupala :O (olin tol korral hämmeldusest šokis). Ja kui siis külalised tilkuma (nii nimetatakse olukorda, kus kõik tulevad erinevatel, just neile sobivatel aegadel) hakkasid, näitas meie piiga üles ääretut inimsõbralikkust. Ta ei pahandanud kellegagi, ei klammerdunud minu külge nagu iminappadega märkmik, mida ma Soomes meenetepoes nägin (sellest millalgi hiljem), vaid käis ringi ja naeratas ! Ma ütleks, et paremat kingitust lapselt ei oskaksi tahta. Ja mul pole isegi sünnipäev ! Niisiis oli meil aasta otsa kodus väike armas toriseja, kes otsustas, et teise eluaasta võiks olla lustakas ja seltsiv ja paljastada oma imetoredaid hambaid naeratuseks mitumitumitu korda päevas. Esmaspäeva õhtul rõõmustasid meid (tegelikult küll vaid mind, sest neidude liiga oli juba unemaal) oma külaskäiguga siitnaaber ja sealtnaaber. Väga mõnus oli. Istuda laua taga ja juua  lõpuks ometi kuuma teed ja nosida lauale allesjäänut. Ja millised imetoredad vestluskaaslased. Hmmmm, aitäh neile veelkord. Oi kuri! Nüüd ma oleks küll ebaõiglaselt ebaviisakas olnud. Päeval käis meil külas ju minu Teatrisõber. Ta on meie laste kõige eeskujulikum sünnipäevade tähistaja. Ja seda juba 9 aastat. Väsimatu! Kiitus! Loomulikult suudab ta teha alati maailmatumatoredamaid ja hinge puudutavamaid kingitusi. Sel korral leidis sünnipäevalaps kotist....PADJA. Sellise väikse armsa täpilise. Ja raamatu. Loomulikult raamatu. ILMAR TRULLI. Kellele ei meeldiks Trulli luule?!?! Ma olen siiani rõõmuelevuses. Eile õhtusöögi lauas pidin sealt lausa ette lugema, sest ei suutnud end tagasi hoida.

Täpiline unepadi ja rõõmus omanik

Karu talu vanaisa viis suuremad lapsed enne sünnipäeva poodi ja kõik võisid oma väiksele õele midagi selgapanuks valida. Väike Härra valis jalgapanuks :) Mulle tundus, et see oli imearmas mõte. Ja lapsed ise olid ka elevil. kiitus vanaisale- kolme lapsega riidepoes-õhh :P

Kokkuvõttes võib öelda, et väga mõnusalt läks see sünnipäevatrall. Nüüd saab vahelduseks muud süüa kui kartulisalatit, jeeei!!

Ja Pesamuna peab end üleval nagu kõige mõnusam üheaastane. Ta sööb nagu viieaastane, uinub sõbralikumalt kui kolmeaastane, käitub viisakamalt kui kuueaastane ja teeb aeg-ajalt asjade korrastamisel (diivani puhastamine asjadest) kiiremaid liigutusi kui üheksa-aastane.

Ja neli sammu korraga on juba peaaegu et käkitegu, nii et nöps on tihti jalgadel :D

romantiline hommikusöök ja romantiline kontsert

Nüüd ongi siis olnud vahe, kus on nädal täis tiksunud ning pole ridagi siin bloginud :-D aga - kuna ma eelmine postitus ütlesin, et meie oma blogi - siis kui tahame ja siis kui jõuame - kuid mõnuga!

Mõnus nädalavahetus oli. Meie silmarõõmud rõõmustasid vanavanemate silmi ning meie saime silmi ainult üksteisele pühendada. Hommikuks keetis mu musi mulle kaerahelbeputru....ta oskab seda nii megahästi maitsvalt teha. Minul ei tule kunagi nii hea kaerahelbepudru :-D Pani hääd maasika-mustsõstra moosi peale ning kuuma vahuse piimakohvi kõrvale. Romantika oli alanud...

.....õhtul oli romantika jätkuv :-D Meie tee leidis üles Kristiina Tare, kus 2. juuli õhtul helises imeline ning nii ilus-ilusa häälega Liisi Koikson. Kuna õhtu sattus olema nii supermõnus - ma arvan, et üks paremaid suveõhtuid üldse meie suves võis see ära olla (kuigi loodan südamest, et mitte)....perenaine oli nii tubli olnud, et isegi sääski polnud aeda lubatud :-D Imetore, romantiline, soe ja kodune, nii hoolitsetud ning kaunis - on sõnad, mida saab Kristiina Tare kohta öelda. Rahvast oli sobilikult nii 80 ringis, mis minusugusele rahvakartlikule inimesele üliväga sobis (kui mõelda, kui palju rahvast Pühajärvel oli). 

Toolid ootamas muusikuid, kes terveks tunniks maagia lõid oma kunstiga....

Ja nii me siis olime......klaas külma valget veini, päike kuldamas aeda ja rahvast ning kogu maailma aeg meie käes. Käsi minu käes, silitus ja silmside. Tervitused tuttavatega ja naeratused. Helisev hääl, mis vaimustas. 

Kahjuks oli minu köha häiriv ja ma paukusin. Südamest loodan, et see polnud nii hull teiste kõrvadele kui mulle endale ning ma ei rikkunud kellegi teise kontsertelamust ära. Olin ju tagapool ning püüdsin kõigest väest :-( Aga köhaga on ju, et mida rohkem tagasi proovid hoida, seda hullemini kurku kõditab :-(

Aga õhtu oli SUUREPÄRANE. Suur tänu korraldajatele, et selline idee üldse tuli ning meie metsade ning soode vahele jõudis taoline vaimustav muusikaelamus - Liisi Koiksoni aiakontsert Kristiina Tares :-D Jään ootama uusi elamusi ning soovitan tuliselt :-D