See vägev veebruar :D

Pesamuna, kes hindas minu koorevahustamise
oskust kõrgemalt kui kukliküpsetamise oma
Huuh, nii ammu pole siin plärisenud, et ei teagi kohe millest alustada. Aasta algas toredasti. Ja täiesti veidral kombel see ka jätkub samas vaimus. Hetkel on hästi põnev...aga sellest hiljem.
Selja taha jäänud tegemistest tuleb esimesena meelde tõukekelgumatk. Loomulikult ei ühtki pilti, sest...me ju kelgutasime, polnud aega teha. Nimelt leidsin ühel heal päeval oma postkastist kirja loodusretkede kohta. Ja absoluutselt mitteminulikult lugesin selle ka läbi, huvitusin ja tõstatasin teema perekoosolekul (milles osalesime Peremehega kahekesi). Mõeldud-tehtud. Broneerisin meid ära. Ennast ja Peremeest. Kirjas lubati, et retk sobib algajatele ja peredele (ehk siis mulle, kes ma olen kõige vähem liikuvam inimene küla peal). Vurasime Pangodi juurde, kuhu kogunes ...mitmepealine seltskond igas mõõdus ja vanuses inimesi, jagati kätte kelgud, juhtnöörid, papu alla naelad (ma ei tea, mis nende asjade pärisnimi on) ja kaela...need asjad, mille abil end jääaugust välja saab aidata (nende vajalikkus tekitas natuke kõhedust, sest lubati ju, et jää on paks, ja ma läksin sinna siiski kelgutama, mitte ...ujuma või nii). Ja siis alustasime tõukamist. Ja kelgutamist. Ja see oli ülivinge. Marumegasuperäge. Ma ei kukkunud kordagi. Peremees kukkus. Õnneks mitte jääauku. Retke lõpuks, päris viimaste meetrite juures sain ma ka aru, kuidas tegelikult on õige ja mõistlik lükata- jeeii! No, et ei pea lükkamisjalaga kogu jõust lükkama vaid tuleb vaid õrnalt varbaga jääd puudutada ja sellest piisab. Nüüd siis tean. Lähme kindlasti tuleval talvel uuesti. Äkki ma vahepeal olen liikuvamaks saanud ja siis saab juba pikema retke ette võtta.
Midagi toredat toimus vahepeal kindlasti veel. No ma käisin lasteaias tööl nädalakese ja see oli väga tore :D Sest lapsed on toredad.
Ja üks kahest suurest uudisest on see, et me lõpuks leidsime oma perre sobiva sõiduvahendi!! See rõõm saabus möödunud neljapäeval ja pole siiani päris lahtunud. Eriti meeldiv on loo juures see, et mingeid laene või asju juurde ei tulnud. Võibolla pole mainimistväärt, aga meie jaoks tähtis nüanss. Sõiduk ise aga on suur ja tumesinine. Nagu pilvega vuraks ringi :D Pilti pole. Peremees tõi masina Paidest kohale, torti tõi ka, sõin selle peaaegu üksi ära (sest lapsed seks ajaks magasid ja neid ei sobinud äratada ja ma kartsin, et tort võib järgmiseks päevaks pahaks minna :P ) Auto eest on kenasti hoolt kantud ja ta on muldvana, peaaegu sama vana kui mina. Ja tegelikult on ta hoopis buss. Või ei ole. Paberite järgi pole, aga mõistus mul keeldub teda autoks nimetamast. Sinna mahub kogu meie neljaliikmeline varandus ja me ise...ja veel kolm sõpra ..ja see pole veel kõik !! Sinna mahuvad ka poekotid! Uskumatu, eks! Mina ei suuda siiani uskuda. Ja rõõm on suur, ausõna :)
Teine suur uudis on see, et kuna ma tuludeklaratsiooniga mitte ühte senti tagasi ei saanud, siis suurest meelehärmist otsustasin tööle minna (sest siis saab tulu ja värki :D ). Peaaegu selle pärast. Tegelikult sai Peremehel emapalk otsa. Ja pere sissetulek vähenes. Poole võrra. Aga pereliikmete arv jäi samaks. Mõned liikmed hakkasid isegi rohkem sööma. Ja mõni otsustas hakata jalanumbrit kasvatama, mistõttu tuli talle uued jalanõud osta. Igatahes leidsin ma ( sugugi mitte Peremehe survel), et aeg on ka pere hoiupõrsasse panustada. Tööotsingud olid kurnavad. Sellest oleks pidanud küll jooksvalt postitusi tegema, aga aega polnud. Avastasin, et töökohad jaotusid suurel määral kahte. Ühed olid sellised ametinimetused, mida ma isegi välja ei suutnud hääldada, aga mis lõhnasid kahtlaselt kontoritöö järele (ja olid ahvatlevad, sest ma pole kunagi midagi sellist teinud!) ja teised kohad, tööd, töökohad nägid ette, et miski pole püha. No teate küll, need kohad, mis on lahti A L A T I !!! Mõned neist eriti nädalavahetuseti ja pühade ajal. Sest miski pole ju püha. Mul paraku on kodus neli mudilast, keda ma aeg-ajalt ikka väga näha soovin (võtan õiguse arvata, et meie tunded nendega on vastastikused) ja seetõttuma selliseid töökohti piiluma ei hakanud. Nii et...kuigi pakkumisi tuli läbi töötukassa paalju paaalju, siis reaalselt sellist kohta, kuhu tööle asuda...nagu põlnd. AGA, ei ma ei hakka päevahaaval kogu minevikku kirja panema :D aga kolm päeva sain proovida tööd liistudega tegelevas ettevõttes, kus oli väga vinge. Ma arvan, et praeguseks olen ma juba kõigile tuttavatele plökutanud, kui lahe seal oli. Ma polnud kunagi varem sellist kätega tööd teinud, mis õhtuks füüsiliselt väsitaks ja mis lõppekski siis, kui ukse enda taga sulged. Inimesed olid ka toredad. Aga see on vist selle aasta värk, sest minu arust on sel aastal inimesed igal pool kuidagi eriti toredad :D Et siis liistukas. Olin juba vaimu selle koha jaoks valmis pannud ja milligrammi võrra nukrutsenud, et terve suvi läheb nüüd töötähe all. Aga siis,ooo, kuulge meelde tuli, mis vahepeal veel toiminud on!!! Meil sai suurem osa lastest ju vanemaks. 8nda veebruari õhtul läksime Lõunakasse lastele kinki ostma, kui helises mu telefon ja teiselt poolt tuli pakkumine, mis mul peaaegu päriselt jalad alt lõi. EEiii, presidendikoht on juba võetud- seda mulle ei pakutud :P Aga midagi hoopis paremat. Ma küll olin vahepeal kindel, et erialast tööd ei soovi ja vahelduseks võiks midagi muud teha, aga hetkel olen täitsa oma eriala peal ja marumuhedalt rahul. Õieti öeldes, ega ma vist mäletagi, millal viimati nii õnnelik ja rahul oleks olnud. Kaks töönädalat on selja taga, ja ikka on tore :D Täna sõitsin teist hommikut tööle meie sinise bussiga ja täitsa inimese tunne oli. Ei, ma pole väga kindel ja kogenud bussijuht( st autojuht suure masina roolis ), aga kuna masin on mulle tõesti sümpaatne, siis ma meeleldi harjutan ja kohanen. Nii, et kui ma teist kellestki mööda peaks sõitma (suur sinine masin, prillidega ja enamasti roosa, rooli külge klammerdunud naisisik nina vastu klaasi), siis võib julgustavalt lehvitada :D ... või siiski mitte. Või noh, lehvitage, aga ma vastu ei lehvita, sest muidu...pean ju roolist lahti laskma:) . Muide, lisaks sellele, et tööl lihtsalt on väga mõnus käia ja seal olla ja seda teha, makstakse kuu lõpus ka palka! Kes oleks võinud arvata, ahh!! Oleks mulle seda varem räägitud :D !
Nii, laste sünnipäevad. 7ndal sai Noor Peremees kümneseks, kutsus oma sõbrantsid (sest sõbrad olid kõik haigeks jäänud) külla ja trallis kodus nendega mitu tundi. Peremees valvas. Pesamuna oli lihtsalt armas. Mina kaunite keskmistega läksin linna oma sõbrantsi lapse sünnale. Teate küll, sest üks kümnene ei taha ju väikseid pudinaid oma peole segama. Meil oli vahva ja neil oli vahva. Peremees säilitas ka kõik oma närvirakud- win-win! 9ndal sai Preili neljaseks ja Väike Härra seitsmeseks. Korraga, just nii. Peo tegi meie präänikutele kingiks minu ema (aitäh jälle, emme!) ja see toimus Tartu Liikluslinnakus. See oli kõige lahedam koht üldse.Ma arvan, et nad peaks sinna suurte inimeste masinad ka juurde soetama, siis ma teeks oma juubeli ka seal :P Lastel oli lõbus. Suurte kohta ma ei tea. Toit söödi ära- see on alati tore asi, mida nentida :) Ja kuna pidu oli õõõhtul, siis kohe pärast pidu tulime koju ja kupatasime oma vananenud  lapsed magama- huuh! Kõik olid õnnelikud.

Kohustuslik kuklipilt. Eriti on see pühendatud Annikale, kes meie
tolleõhtusele õhtusöögikutsele korvi andis :D
Ja täna olid vastlad. Nädalavahetusel tegin kukleid, sest ma kartsin, et õigel päeval ma selleks aega ei leia. Nii, et isu sai korralikult täis söödud. Oasuppi saime täna kõik kodust väljas süüa, kes koolis, kes lasteaias. Ainult Peremees niutsus õhtul, et ta pole saand ja tahtsid ka. Aga ei saand :P
Ma siiralt loodan, et vähemalt enamikul on see aasta siiani samuti väga hästi läinud.

Päikest meile ja teile (nii sombune on pidevalt, et uni tuleb peale) ja võib pöialt hoida (et uuel tööl hästi ikka läheks :D )

Tervitusi Vaarikeselt (siin on nii ropult mudane, et....pole sõnugi)



24.02 on Madisepäev ja EV 99 sünnipäev

Image result for uss ahju all
Ussikuningas, Oskar Kallis 1915
24.02. on rahvakalendris pühendatud ussidele ja kõikvõimalikele putukatele-mutukatele ehk matsidele-matakatele ja silakatele. Vabariigi aastapäeva tähistamise kõrval tasub meeles hoida ka vanarahva päevakohaseid tarkusi.
Vanarahvas on nimetanud päeva ussi äratamise päevaks, silakapööramise päevaks ning kasutusel on olnud ka madisepäev, madisepäe, madisõpäe, madisepäiv, madisepääv, madissepäev madissapäev, madiksepäev, matsabä, matsapäev, matsepää , matsebä, madsebe, matsapäev, matjuksepäiv jms.
Sel päeval tulevat ussil hing sisse ja ta pööravat teist külge. Kui matsapäeval paistab niigi palju päikest, et mees jõuab hobuse selga hüpata ehk uss üle tee roomata, tuleb päikseline ja kuldne suvi. Viljasaagile ei mõjuvat see aga hästi.
Madisepäeva ilmal ja samuti inimeste tegemistel on väga suur mõju eeloleva aasta ussi- ja putukarohkusele. Seetõttu on siis kasulik hoolega tube ja lautasid pühkida, pesu pesta ja õue piirata. Hoidutakse aga puude ja okste kojutoomisest, kudumisest ja nõelumisest.
Madisepäev oli rikas töökeeldude poolest. Eriti kardeti putukate ja usside pärast. Madisepäeval pidi putukatele ja maamardikatele elu sisse loodama ning kui sel päeval lund sajab, tuleb suvel palju parmusid. Ohtlikuks peeti nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtumist. Samuti ei tohtinud sel päeval kapsaid, ube ega herneid keeta - need minevat kasvuajal ussitama. Keedeti peamiselt kartuli- ja tangusööke.
Lootvinalaste pidulik hetk päiksetõusul EV 99
Apostel Mattias on üldiselt lihunike ja ehitajate kaitsepühak. Madisepäev oli vanarahva talviste tegemiste juures tähtpäevaks, mil rannarahvas kogunes veelahvandikele hülgeid püüdma. Et aga looduses on sel ajal näha juba kevademärke, polnud see rüsijääs enam sugugi ohutu.
Madisepäevast algas ka talve jooksul kootud, tuhavees leotatud ja jõevees puhtaks pestud linaste kangaste pleegitamine.
Noorem rahvas oli madisepäevast alates elevil, sest siitpeale algas kosjahooaeg. Viimased kaks asja olid omavahel ka seotud – kosjakuulutajad soovitasid tulevasi noorikuid just valgete linade järgi. Perest, kus linad olid valged, võis julgesti naise võtta.(Allikas: Maalehe delfi).
Lootvina rahvas heiskas EV 99 puhul sinimustvalge päiksetõusul ja võttis pitsi viina pidupäevapuhul koos sakuskaga. Naersime, viskasime tuhka põllule ja lõime pitsid kokku ning loodame parimat nagu Lootvinas ikka. Lootvinas on lootust. 

BERTAst Madisepäeva kohta loed siit
Maavalla Koda kodulehel leiab ka huvitavat materjali

...puhas piin ja ahatust...lootusega, et see saab mööda....

Tulin teisel sunnil arvutisse ja sain aru, et meie elustiiliblogis on nii kaua vaikus olnud, et ....harjumatu. Ei tea ma isegi, mida naabrinaine teeb, et ei kirjuta?!? Ise küll tean mida teen....olen nii haige, et ropp on olla. Sain peale oppi veel viiruse ka, kõrge palavikuga maas. juba kolmas päev. Nafu poleks sest opi taastumisest veel vähe?!?
Mida antakse, see tuleb ära kanda. Nii ongi....
Eks siis kribame, kui elu ilusamaks läheb. Paistab, et me pole negatiivsete asjade kajastajad.....
Mõni hea palve meie pere suunas? Tänan :-)

NB! Valenitinipäev oli nunnu! :-D Muska tõi roose ja šokolaadi, mis voodi kõrval seisab ;-) Oh Mina olen see teine "sort" naisi, kes oma roose ja šokolaade pildistavad ;-) No kes FB jälgib, see saad vihjest aru ;-) Oh :-D Olge tublid ja püsige terved.
Seega tahtsingi soovida takkajärgi meie Lootvina Naiste SÕPRADELE - sõbrapäevasoove ja meenutada, et iga teine päev võib olla Sõbrapäev! Su sõber on ka ülejäänud 364 päeva aastas olemas ;-)
..........ootame taastumist......

...müsteerium bussipeatuste postidega?!? Mis toimub?

Nii. Lootvina Naine kuulis juba paar päeva tagasi, et Mudaku bussipeatuse post on pikali sõidetud ja lausa nagu pooleks ja vedeleb maas. Täna tulin selle supiga ja mis ma näen - Lootvina bussipeatuse Lootvina peatuse post ka kahtlaselt ja tugevasti VILTU! Mis toimub? Kas keegi teab midagi????
Läksin ja kontrollisin ka seda Mudaku peatust - seda posti pole üldse enam seal?!?
Õnneks on veel külakeskuse postid sirged ja omal kohal.

Kas keegi teab midagi?
Mis toimub?
Kes või mis tegutseb? Salapärased jõud?
Anname au ja kuulsuse müsteeriumi lahendajale!



Kõik info kommentaaridesse teretulnud või FB-i gruppi. Mina tahan teada, MIS TOIMUB?
Lootvina külas niimoodi ei möllata! Meie kogukonnas niimoodi ei tohi. Uurigem välja ja ajagem asjad korda.

...kuidas ma pere õhtusööki päästsin...



:-D

Tulin täna Võnnust, käisin Issakul saunaralli koosolekul. Ning siis vaatasin, et noh....mis see Ah-Ja Pubi kaudu siis koju minna pole, et lähen söön seal ühe supi. Täna on menüüs koorene lõhesupp. Neil on letis seal üks tore noormees, kes on väga hea suhtleja ja saab oma tööga suurepäraselt hakkama. Nii meeldiv kohe ja naeratatakse laialt, sest no juba pikemaajaline klient, eks ikka nats nägu tuttav. Läksin siis lauda ja suts hiljem saabus supp. Nalja sai muidugi tõsiasjaga, et mulle olid prae söögiriistad toodud. Kaalusin isegi proovimist kahvliga supisöögitegu aga noh :-) noormees lausa jooksuga (loe: kiirema sammuga) tõi mulle lusika ikkagi mu lõhesupi jaoks. Aa, enne oli veel, et ma pole kunagi saanud osaks sellist isuäratavat pirukamüüki, nagu see noormees teostas minu peal. Märksõnad nagu "veel soojad", "suus sulavad", "palju täidist", jne....mul peaaegu ila tilkus nende uuele letile aga ma olin tugev! Me siin proovime vähemaga nats läbi ajada, et kergem hakkaks.....no ja supp.....OOOOOOOO, see oli nii hea, et....MA TAHTSIN SEDA KAASA! Mul tuli briljantne mõte, et siit saab minu lastele suurepärane õhtusöök ja no ise ka heal meelel luristaks seda mõnusat supikest veel. Jooksin leti juurde ja küsisin, et kas neil on millega suppi kaasa müütada? On, ikka on aga ......nüüd vahele öeldes, siis tahtsin poistele ka pirukaid kaasa võtta ja pidin siis nutuga äraütlemist kuulama :-( Keegi jõudis viimased pirukad minu nina eest pihta panna, kui mina koorese lõhesupi naudingus, silmad kinni, mõmisesin :-D Aga kaasa suppi sai: need on need ühekordsed kausikesed ja plastikust kaaneke peale, kuid teenindaja pani need üksteise peale mulle ja poole tee peal vaatan - oh õudust, viltu kuidagi mu esiistme ees põrandal?!? See pealmine ja kuumus ja...need olid alumise kaane ära sulatanud - katki sulanud. Maitsev supileen kõik kilekotis veel. Aga kus oli kõva kilekott! Ei andnud järgi, tilkagi polnud autos. Pidasin kinni, kargasin autost välja ja teisele poole. Mul suur kohvitass autos, see sai pestud joogiveega puhtaks, kilekotid katki, pealmised päästetud ja supivedelik kilekotist tassi, siis paigutasin need niimoodi nagu pildil näha uuesti põrandale ja lahtise supiga, auto lõhnas nagu ....koorene lõhesupp, ma nii 30-50km/h kodu jõudsin....ise hingeldasin erutusest ja hirmust samaaegselt, sest kartsin supi loksumist ja selle õndsa koorese supivedeliku minu automatile imendumist...mis siin rääkida koristamisest ja et auto oleks lõhnanud veel pikalt mitte siis enam värske kooresupi järgi KALAGA!.... vaid ma kartsin, et jään sest vedelikust ilma, et seda süüa!!!! See maitseb mulle endale kõige rohkem....supileem...mmmmmm...nagu te näete, siis sai päästetud :-D
Siit õppetund  - tuleb supipurki, vms sellist sobivat kankut, kaasas kanda. Et no kui juhuslikult satud Ah-Ja´le, siis sa saad oma supi turvaliselt koju viia, sest uskuge - seda koju tuua oli väga VÄGA mõtekas: 8€ eest saad neli suurt megaportsu suppi, millega toidab terve pere ja ....ma ei saaks vist selle raha eest lõhetki poest ja toit on eht nagu "home made"! Rääkimata tegemisvaevast ja muudest komponentidest ja ......ok, ma lähen otsin nüüd oma supikanistri üles, järgmiseks korraks auto peale ja söön ühe portsu jumalikult lõhnavat koorest lõhesuppi!

...Lootvina Naiste kunstiline kohtumine

Lootvina Naised läbi naeru probleeme lahti harutamas....
......kujutage nüüd ette aga Lootvina Naised on hädavajaduse põhiselt (mille üle me ainult rõõmsad oleme) tihedamalt kokku käimas. Viimane kamara-jura oli selle müüriprojekti aruandlusega. Nüüd kohe tahan avalikult tänada Põlvamaa Kohaliku omaalagatuse programmi koordinaatorit, kes aitas meil selle finantsosa korda teha. Seal olid mingid vanad mitteklappivused aga tänu maavalitususe mõistvale abile, on nüüd korras. Muud surra-murrad saime ka lahendatud.....:-D Ja nagu Merike ütles: "Näeh, mitu pead on ikka mitu pead!"