Nimepäeva puhul suuremat sorti pidu!


Ma tean, miks paastumaarjapäev nii õige päev mulle on - ma ei taha üksi tähitada kunagi. Armastan seltskonda ja head sõbranjed on alati superlahe seltskond, kellega naistepidu teha. Ausalt, kõikaeg ei ole mehi vaja - eilne tõestas seda 100%
Sellist lusti ja tralli ja mõnusat seltskonda, no aasta tagasi - sai viimati nautida! Nii kahju kohe nendest, kes mõtlesid, et tulevad (või kes haigeks jäid - Kertu :-(....) aga te jäite ikka nii lahedast paastumaarjapäevast ilma!
Setomaa naised oli sellise aktiivkontserdi meile ette valmistanud, et no.....selline tunne jäi hetki, et tollest suitsusannatamisest küll kasu polnud ;-) tuleb peale pidu uuesti minna pessu, selline trenn käis seto-tantse saatel.
Kuid päeval oli samuti super tore - päiksetõusul....ma ei mäletagi, kas on Potimäel nii palju naisi olnud.....päikest seekord küll polnud ;-) ja võibolla jäi loomislaul seetõttu natuke meeleolutumaks, kui eelmisel aastal.....kuid meie kased on jälle ehitumad ja väelisemad :-D Meist paljudel on juba oma puu, oma oksaharu kuhu oma lähedastele tervise ja õnne nimel linte seome.....ja vanad üle vaatame, et kuidas on vastu pidanud....
Pankoogid olid ka see aasta kuumad ja maarjapuna oli kangem kui eelmine aasta ;-) tänu Setomaa kraamile! Hää, et Inara oma hääd sõira oli teinud, mida päälevõtuks sai mekutada. Ta lubas meile sõirategemise koolituse teha! Lubadus on antud, vaatame - vast sõidame talle külla sellele koolitusele, ah?

Parim osa ses päevas oll viil, et me saime toda sitamaagiat nii ainut teta, et igaüts võtte väikse tükikese, mis sai sitahunnikust, kuna tuu oll nii külmunu ja siis põlluviirde jõudes viskasid kõik naased kõrraga, ma tahtse pilti ju ja siis ma saigi sitagasaoga pihta. Aga tuu ju tuus õnne, om ju? Seega ma saa sel uuel ringil viil rohkem õnne tunda.....aituma, aituma naase!



Saun oli imehea, üheksa vägist naist katsus jõudu Leiliga. Leili võitis. Tuli kümnes, PaloPiret säält SIILIlt ja väsitas Leili är ;-) Aga ütsteist sai vihutud ja hädasid ära loitsutud. Palju parem on olla, ausalt.
Kuuste naised tõid õhtusele peole särtsu veelgi juurde ja vahel oli tunne, et ruumist jäi nagu puudus isegi ;-) Ma tahan öelda, et selle aastane, (11.-nes) paastumaarjapäev oli nii äge, et kohe oli ;-)
Aga eks paremini jutust ütleb pilt. Panin mõne taskutelefoniga tettu video kah kokku ja no saab väikse mulje, et mis meil siis kah toimus......pilti saab aga kaeda siit

LN Külli loodusvaatlused vol.5


PÜHAPÄEV, 18. märtsil

Kaob väljult valge surilina.
Puilt pudenenud härmakard.
Ja veidi-veidi tõstab nina
ka kellukene lume alt.

Talv tundus jäik ja igavene.
Näis: alatiseks uinub nurm.
Ent sama habras kui on elu,
niisama habras on ka surm.

See on Leili Andre. Mina pakin end keskpäeval riidesse ja lähen. Vaatamata päikesepaistele ja paarile soojakraadile on tuul viluvinge, seega talvejope tuleb endiselt käiku lasta. Meie õu ja metsaalune on veel üksjagu lumised. Lumi on oluliselt muutunud, nüüd on see sula ja külma vahelduvkarastuse läbi teinud kõva, kohrune märtsilumi. Kirjeldamatu heli, mis saapaaste ja kõva lume kokkupuutel tekib, on selle jalgealuse olemuse üks peegeldusi. Krobin? Igal juhul minna võib otse üle lume, sest kõvadus kannab. Lähengi. Üle tiigijää, voolukraavi metsa.
Kuused vahetavad karva. See tähendab, et metsaalune lumi on täis pruune okkaid. Tagasiteel vaatlen maantee ääres enne selle lootvinapoolset tõusu kasvavat käbikuuske. Seemnepuiste on alanud, aga ikka targu, mitte kõike korraga tuulde paisates. On avanenud, poolavanenud ja ikka veel siivsalt kinnisi käbisid, vaigupisaratega kokkugi liimituid. Lumekiht on tagasitõmbumise faasis – nii rohukõrte kui taimetuttide, rääkimata puudest, ümber on tekkinud lumevaba ring. Suusajäljed on veel aimatavad, aga mitte väga kasutatavad. Kohati on välja tulnud oksi, kohati okkalist või samblalist pinnast. Puudeladvus kohiseb-mühiseb läänetuul.

Lootvina põld. Ka sealne lumi kannab, aga – aegajalt vajub samm siiski läbi. Seda seal, kus kaarduvajunud linapihkude alla palju vaba ruumi jäänud. Astumine nagu elu: ei tea ju samuti ette, kas järgmine samm kannab ... Õnneks ei vaju sügavale. Lõunapoolne põlluveer künka harjani on üsna lumine. Edasi poollumine ja mida põhja poole – aga lõunapäike paistab sinna rohkem! – seda lumetum. Põllu keskele on veetud suur sõnnikulaam. 
Image result for sitt põllul
Pildi allikas Google.

Tore, ka tänavu läheb maaharimiseks! Peale sõnnikuvaalu pööran paremale maantee poole. Saan minna ka üle küntud naaberpõllu, kus suusaretkede piir oli, suured küntud mullakamakad olid siis läbi lume tunda. Nüüd on need kõvad kamakad poolpaljad. Võibolla viimane varakevadine retk otse üle põldude, enne suurt sula.
Maantee on külmakõva ja tolmune, läänetuul lõõskav. Hoian minnes tee vasakusse, tulles paremasse serva. Et autode tolmupilv mind ei mataks. Autosid sõidab maanteeretke jooksul mööda kaks. Maantee ääred on pisut jäised, parempoolne kraav on üleni jääga täitunud. Raps, mis pooleldi välja sulanud, pooleldi jää ja lume all, näeb välja räsitud, kurnatud ja tolmune. Kolm kopikat surmale võlgu. Ilmselt on elujuur siiski tugev ja vähegi soodsamad tingimused lasevad rosetikeste keskelt uued lehed kerkima. Kui rahvajutus lina räägib oma kohutavast elust ja üheksast katsumusest, siis taliraps võiks küll samaga vastata.
Taevas on selge, üksikute kiudpilvedega, horisondile lähemal pleekinudsinine. Tuule eest varjun kapuutsi sisse. Savi talu puudest ümbritsetud krunt pakub niipalju tuulevarju, et lükkan kapuutsi jälle maha. Maanteed mööda edasi rühin üksnes sellepärast, et pärast mõnusalt nina vastu päikest tagasi sammuda. Liigun Rässa peatuseni. Sinna, kust buss kaks korda päevas läbi sõidab. Siis ümberpöörd. Tuttava putke tee ääres tunnen ära ainult härmamälestuse põhjal, muidu ta mu tähelepanu ilmselt ei pälviks, on oma kahvatuses muu loodusega ühte sulanud ja üha pleekjamaks kuhtunud. Umber 30-pealine vareseparv kerkib kõrrepõllult ja loovib valjuhäälselt vastutuult vanade lautade suunas.
Nina-vastu-päikest õiget tunnet saan nautida alles siis, kui maanteekünkast alla metsa vahele laskun ja tuulel enam voli pole. Päike on soe. Pööran metsa vahele ja tulen tagurdpidi mööda tiigi voolukraavi ja tiigijääd tagasi. Tiigi põhjaservas, kuhu päike juba tunde siranud, märkan esimesi sulanud kohti. Kerge lumekihiga jää, millest üle libistan, on endiselt külm ja kõva. Majatagune lumi on samuti kergete sulamärkidega ega tee enam seda krobisevat külmahäält. Jõuan koju, silmad ja meeled päikest täis.

Meie külanaise uhke luulelend ja kõrge tiitel. Ooo Koidula....

Oh teie poeedid, poeedikesed,
parem tuleks siduda ette
üle kulunud pükste
lai sinine poll,
osta saapamääret ja hari,
seada end käidavalle kohale
puhastama preilidelle kingi,
lahkete sõnade nõrgudes,
harja tuuseldes südame taktis.
Selle asemel,
et ühtsoodu
teha pediküüri värsijalgadelle.
(lõik Underi luuletusest "Kevadeutoopia")

Alustuseks pean muidugi kirjutama vürtsika loo sellest, kuidas see kõik minuni jõudis ja teatavaks sai: ei keegi muu, kui auhinnalise esikoha omaniku MEES (jah, Tõnu ise, meie külavanem Lumi) helistas sel ilusal õhtupoolikul või pärastlõunal õigemini, et tema kallis Külli on sellise saavutusega maha saanud. Õigem jälle öelda - "lendu lasknud!" ?!? Oh, kes teab, kuidas öelda aga tahaks ka kohe luulelisem olla, kui siin naabrinaise sõnaseadmis (ei ikka  - sõnaütlemise) oskust kiidan.
No igal juhul helistas Tõnu ja ütles uudise. Ohkisin ja kuulasin, kuidas Tõnu Sassiga arutas, et mis luuletused need ikka olid, neid lausa lausuti mulle läbi juhtmeta telefoni (loe - mobiili) ja erutus, ärevus ja rõõm pulbitses toetavas kaasas ning kunstilises musikaalses pojas. Kõne lõppes minupoolse teadmisega, et tuleb küsida ka asjaosalise ja süüdlase enda kommentaari. (Vahele öeldes, kommentaar saabus vahepeal ja asub loo lõpus!)
Kuid, peasüüdlane ja elevuse tekitaja ISE helistas mulle õhtal. Teadmata ja süüta häälega, olles üllatunud süüdistuste ja elevuse peale, mida Palli talu perenaine valjuhäälselt kisendas telefoni, selle au ja kuulsuse suure koorma all, mille Riidma Külli on nüüd Lootvina külale ja Põlvamaale ja Rosmale kaela lausunud :-) Sõnaööbik lihtsalt polnud kursis nii kiire info leviku võimalusega. Ja üllatus tõigast, et selle "pressiteate" Lootvina küla valjuhääldile, oli edastanud tema enda tasane ja aeglane Tõnuke. Tagasihoidlikul mehel on ka tagasihoidlikum naine, kes ei helistanud mulle ometigi mitte enda au ja kuulsuse kuulutamiseks, vaid hoopis vürtsika ja erutava infokillu-kokkusattumuse pärast.
Vaat selline lugu, et see Romet, kes sai Külli taga II koha, tunneb Lootvina küla ja teadis lausa Potimäe varjukülge ning külamaja maakive ja lauget laskuvat teekest küngaste vahemikus kirjeldada, mille peale Riidma Naine jäi uskumatuna Rometi suhu vahtima, sest kas tõesti on Lootvina küla juba nii kuulus ja enneolematult eriline, et kõik nagu teadvad seda imelist külakest Põlvamaa äärel?!? (Kuigi ma ei saa aru, mis siin imestada oli?!?) Imestuse tagajärjel, peale selgitavaid vihjeid ja maamajade värvi, olude ja paiknemise ning osaliselt osaliste nimede meenutamise tulemusel, selgus luulelugejatel, et Romet on Lootvinas üht pulma pulmaisana juhtinud! Ja kuna luulelemb Lootvina Naine Külli viis kaks+kolm kokku ja sai viis nigu naksti, siis oli selge (peale vihjet, et pulm marurahvuslik oli), et see ometi Palli talus pidi toimuma ja margamarju see ühine komponent on, mis Rometit - Lootvinat- luulehuvi- ja pulmavärki seob.
Siis sai luulevõitja jagada Palli talu edu ja olu tollase pruutpaari pulmaisale: et edukalt paari pandud noorpaaril sündis kaks last ja enam pole nad noorpaar, vaid just tähistasid oma tinapulmi edukalt. Et õuel jookseb kutsa, ahjud köevad, soe on tubades ja pere elab ilusti. Rõõmupisar olevat läikinud mehel silmas - ikkagi esmane pulmaisa tööots ja tore ikka, kui on hästi tehtud töö. Seega tervitused Rometile, meie mõõgaisale ja veel ning kord õnnitlused Küllile, et ta endale nüüd uhke Liidia Koidula maali sai. Eks Tõnu pea nüüd uhkema ja uuema seina ehitama Riidmale selle maali tarbeks?



KUST MA LAULU ÕPPINUD?
Kust ma laulu luikama,
regivärssi riimima
hakand, küsid, armuke?
Pane, piiga, tähele!

Ammu laulud hingasid
põues, rinnus rääkisid:
tuule hoog ja laine lend
lauluks meelest muutis end.

Kõnet kõrgel kandsivad
tähed, ammu andsivad
sõlmisõna linnuksed
kõrvu kuulda, väikesed.

Siiski suu mul sõnata
seisis, huuled õnneta,
enne kui s i n d õnnis silm
näind - seal lauluks muutus ilm!
(Liidia Koidula)

Refereerime Pärnu Postimeest:
Pärnus Koidula muuseumis täna toimunud neljanda üleriigilise Koidula etluskonkursi finaali parimaks tunnistati žürii üksmeelse otsusega Külli Volmer Rosmalt Põlvamaalt.

Etluskonkursi finaalis osales 14 luulelugejat Eesti mitmest paigast. Nad esitasid Lydia Koidula luuletuse kõrval ühe vabalt valitud Eesti luuletaja teose. Volmer, kes pälvis ka Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna auhinna, esitas professionaalselt Koidula luuletuse "Kust ma laulud õppinud" ja Marie Underi ” Kevadeutoopia”. Võitja auhind oli Vello Paluoja loodud Koidula pastell-portreemaal.

Žürii, millesse kuulusid luuletajad Triin Soomets ja Kaupo Meiel ning näitleja Jaak Johanson, otsustas, et hõbedase autasu pälvib Romet Koser Tarvastust ja pronksi Emilie Kirsi Audrust.

Finaalvõistlusele olid kutsutud parimad vähemalt 18aastased etlejad, kes osalesid piirkondlikel konkurssidel Tallinnas, Tartus, Võrus, Kuressaares ja Pärnus – kokku üle 60 luulehuvilise.

Tänavu möödub 175 aastat Koidula sünnist ja etluskonkurss on ellu kutsutud tema pärandi väärtustamiseks ning täiskasvanud inimeste luulehuvi aktiviseerimiseks.

Allikas: https://parnu.postimees.ee/4435417/parnus-selgitati-tanavune-riigi-parim-luulelugeja?gallery=120543&image=7676453

Tuli peategelase kommentaar just minu postkasti: "jepp...Kõigepealt käisin Võru eelvoorus. Ilmselt hakkas mu peastlugemine enamiku raamatust-lugemise taustal silma (või kõrva) ja mind saadeti koos kahe Võru naisega edasi. Tänu Võru naisele Erele ja tema autojuhist abikaasale ma Pärnusse välja jõudsingi, sest tee sinna on ikka üüüüratult pikk. Peale mitmetunnist loksumist olin täiesti kange ja imetillukese Koidula-muuseumi ruumid ei pakkunud ka soojendusjooksuks suurt võimalust. Kuum tee oli hea. Võistluse korraldaja Elmar proovis pinget kruvida pöördumisega, et vabariigi parimad lugejad on koos. Mida üks õige eestlane selle peale mõtleb? - "Näh, siin ma siis, pisike harrastaja, vabariigi parimate keskele kogemata sattunud olengi..." Žürii liige Jaak Johanson püüdis pinget alandada väitega, et kõik see on üks mäng ja et muidugi ei saa luulet ei meetri ega kiloga mõõta. Ja siis läks lahti. Oli palju väga häid etteasteid. Õnneks olin juba neljas, nii et peale mind lugejaid sain pingevabalt nautida. Edasist te juba teate. Nüüd on probleem majas - uhke Koidula pastellmaal küll kodus, aga sama uhket seina pole.... Tuleb vist uue maja peale mõtlema hakata. Vaat kui palju inspiratsiooni saab ühelt luulekonkursilt! Aga Elmarit tahan selle ettevõtmise eest südamest tänada küll. Seda, et luulelugemist ja -lugejaid kuidagigi väärtustatakse."

LN Külli loodusvaatlused vol.4


PÜHAPÄEV, 4.märts
Olen taas suuskadel. Ja et vahepeal on kaks nädalat ja Eesti 100 lennates möödunud, siis mõned tähelepanekud ka nädalataguse aja kohta. Laupäev, Eesti Vabariigi sünnipäev. Lipu heiskamine Lootvinas. Päike tõuseb just nii selgelt ja pidulikult, nagu tähtpäevale kohane. Edasi sõidan autoga läbi Lõuna-Eesti maastiku isa poole. Ilm on üksainus valge sära ja helendus. Pisut külmaudu. Ja siiski päike. Aeg-ajalt langeb puudelt kergeid lumeloore, mis päikesekiirtes lummavalt sillerdavad. Loodus on ÜLENI ILU ISE.

Image result for päiksetõus

Aga täna suuskadel. Kevadkuu on käes! Veebruarilõpu pakane on mahenenud mõnusaks miinus viieks ja taevas on täiseti selge! Ausõna, ei pilveraasugi. Üleni helesinine, päikese ümber pleekinud olekuga. Katsu sa sellise sära kõrval oma värviga mõjule pääseda! Tuuled on metsa tema lumekoormast vabastanud. Üksikud tordid püsivad veel okstel. Metsaalune lumi on erineva suurusega auke täis, olenevalt langenud lumelahmaka või –tüki suurusest. Natuke nagu valge augulise juustu pind. Palumänniku ja raba üleminekukoht on kitsedel korralikult läbi kraabitud. Vastu vaatavad paljakssöödud kanarbikuraod. Kõrvalasuvaid sookailu- ja pohlavarsi pole keegi puutunud.
Lootvina väli. Jälgi paksult täis, igati läbi trallerdatud. Minu kahe nädala tagused suusajäljed on näha. Mõni loom pole seda võimalust ära põlanud ning on traavinud otse mu suusajälgedes. Ei tea, kuidas tema loomapsüühika nii sirgjoonelisele liikumisele vastu pidas? Suusklen kolm korda välja lõunaservast põhjaserva ja tagasi. Tuul on põhjakaarest, aga välja lõppu jõudes tuleb lodumetsa serv ette ja selles päiksenurgas on tõeline mõnus varakevade paradiis. Seisan, nina vastu päikest. Lumel on on ohtrasti varju ja valgust. Kergus on säilinud, pealiskihil on palju õhukesi poolläbipaistvaid lumeliistakuid. Suuskadel libisedes vaheldub sätendus vastavalt valguse nurga muutustele. Kui tiirutamise väljal lõpetan ja tagasiteele metsaaluse varju sukeldun, kogen, et just nüüd, hetk tagasi olingi oma tänase päeva PARADIISIS. Märtsikuises varakevades.

Image result for suusaväli
Pilt Googel.