24.09 sai alguse esimene Eesti Ukulele rahvaklubi!

Imeline Piret seisab ja mõtleb....mmmm, kuidas siia tahvlile küll kaunilt ukulele maalida... :-D - tänu tema asjatamisele Virkoga ja orgunnile Papa Carloga on nüüd see idee elusaks saanud.
Nii tore oli. Väsinud ka olime, kui koju jõudsime aga kuidas annab oma pühapäeva kvaliteetse pereajana veeta ;-) kõik koos ukulelelt mängides.
Pean tunnistama, et meie kaks kitarri on nukrana nurgas, sest terve pere tinistab ukulelelet ja see on suurepärane pill, mida ise harjutada (vaata siia) ja palju muud on YouTubis.
Siis kiidan suure suuga ja maitsva meelega kohta - PapaCarlose restoran Võru tänaval, Sõbrakeskuse vastas. Hubane, stiilne ja maitsev söök kah veel. Hind keskmine. Tugitoolid - super.
Lõpuks särisen vaimustusest ühe mehe entusiasmist, tahtest, särast ja energiast nagu VIRKO. Suur energia-kalli ja tänu Sulle, et oled ja tuled ja jagad.
Järgmine kord kohtume Papa Carlose restos 29.10 kell 14

...meenutus soojast ja erilisest teatriõhtust Lootvinas!

Aitäh Kanepi Harrastusteatrile, et külla tulite. Minu abikaasa ütles kolmele naisele komplimendi - see oli parim lavastus, mida tema on Lootvinas harrastajate esitluses näinud. Ta jäi uskuma ja kuulama naisi laval, kui just nad oleksidki need, keda "mängisid". See oli nii usutav ja eluline. Näitlejad aga kiitsid meie publikult - vastukõlav ja kaasa elav ning toetav, energiaga. Aitäh kõigile, kes tulid kodust välja ja toetasid meie korraldamist juba kohaloluga, see on ülimalt oluline eestvedajatele. Jube piinlik on korraldajana karta, et kas saal on teatrimängul pea tühi, et vaatab vaid kaheksa inimest heal juhul ja ma ise olen koos abikaasaga kaks neist :-/ Meie saali mahub 30-40 vaatajat ja meie küla peaks selle hulga välja andma koos külalistega mujalt. Reaalne tulemus on lihtsalt paratamatu, et kui pole huvilisi, ei hakka ka korraldama. Piinlikust ei taha üle elada. 20.09 ei olnud piinlik. Aitäh tulijatele, tänu kellele ei olnud seda :-)
Mängust endast on ka minul rääkida ainult häid, ülevaid ja paitavaid emotsioone. See oli nauditav teatritegemine. See andis hingele ja südamele. See on ka minu arust siiras, lähedal ja puudutas. Loomulik. Fantastiline harrastusnäitlejad, suurepärane ja braavo :-D

Tuuliki Mölder, Astrid Alles ja Helje Põvvat Lootvinas 20.09.2017

...kõrtsimeeleolu meie teatriõhtul tuli välja rahuldustpakkuv. Rahvast oli parasjagu, kõik lauad täis ;-), kuid putru jäi liialt üle, nad olid vist liig kõvasti kodus söönud või siis terviseedendajad on superhead tööd teinud, rahvas ei söö enam peale kella 18 :-D Kuid kõlas meie Lootvina meeste kõrtsimeeste laulujorin ja naised ka toetasid. Voolas mitte nii lõbus kali ning natuke isegi kahju oli, et vaheaeg läbi sai :-) 

Järgmine sündmus külamajas on 8.10 kell 19, kui toimub traditsiooniline valimisteemaline KOV kandidaatide kohtumine rahvaga. Vaata www.lootvina.ee

Öiseid mõtteid

Isegi hea fantaasia korral ei õnnestu meie lauaküürimist
sellisena ette kujutada :) Aga internetis on ilusaid pilte.

Ühtäkki selgus, et teater tuleb! Selge oli see juba muidugi ammu, aga kuna vahepeal juhtus...september ja kõik muu sellega seonduv, siis umbes mõni päev tagasi jõudis mulle ka kohale, et .....varsti ta meil siin on. Jeeii!! Eksole :) Teater on lahe. Virgad inimesed soetavad endale pileti linna suurde uhkesse majja, otsivad kuu aega varem välja oma teatrikleidid ja külastavad enne kauaoodatud õhtut isegi juuksurisalongi. Mitte nii virgad inimesed (nagu näiteks meie) ei taha oma kodukohast sugugi välja minna ja meelitavad teatri endale koju. Ja usuvad, et nii lihtne kogu see asi ongi. Pfff. Kuni tuleb margamarju ja vuristab ülihelikiirusel ette kõik need kolm miljonit asja, mis teha on vaja ja millest ta enamasti lahkelt 2,5 miljonit ise ära teeb :) ...sest mõni lihtsalt on võimekam...kui mõni teine :P Kuna kõik mu järglased pesitsesid sel nädalavahetusel oma vanaema juures (ma päriselt ei tea, kuidas see juhtus, aga kahtlustan, et mängus on maagia!), siis pärast pikka hommikust voodis vedelemist läksin lihtsalt koduuksest välja (ilma, et keegi oleks sabas rippunud või midagi vajanud või kaasa tahtnud tulla või veel kümme muud asja) ja võtsin suuna külakeskuse poole. Et mis ma seal tegin? No minu 0,25 miljonine panus oli laua küürimine. Kulus vett ja pesuvahendit ja närvirakke ja kõik tundus lootusetu, sest kui üks laud on otsustanud must olla, siis on teda raske ümber veenda. Aga tundus, et lõpuks sai asja. Mõtlesime, et laseme nende ülipuhaste laudade taha edaspidi vaid kätepesukontrolli läbinud inimesi....:) Mina pidin keskusest enneaegselt põgenema, aga nagu pärast selgus, siis alles pärast minu lahkumist läks elu põnevaks. Loodi kõrtsiõhk ja veedeti lõbusalt aega. Nii, et on põhjust kolmapäeva oodata. Teeme jälle midagi toredat süüa, et taastada jõudu, mis etendusele kaasaelamisest väheneda võib :) Ahjaa, üks kuni mitu meest pidid ka muusikat tegema!! Juba ette tundub, et sel nädalal me ei maga ;D. Samas, uni ongi ületähtsustatud.
Uudiseid linnast: ma ei tea, kas see ka vanasti nii oli, aga viimasel ajal tundub, et keset tipptundi on nagu kuidagi raskem liigelda. Ruumi pole, autosid on palju ja parkimiskohti vähe :P
Tühja kõhu korral saab maitsvat ja natuke erilisemat suppi restoranist Vilde ja Vine. Mereannisupi sees lõid lulli krevetid, karbid ja mõned kalad, viisid keele alla.
Vahepeal on läinud....hästi vist. Pooled lastest läksid kooli. Neist omakorda pooled tegid seda esimest korda ja praeguseks hetkeks pole enam sugugi vaimustuses, sest vaja on lugeda ning kirjutada. See pool, kes kooli ei läinud, on väga õnnelik. Kokkuvõtvalt võib öelda, et keskmiselt on kõik rahul. Mina eriti, sest noh...mul on maailma kõige mõnusam töö :) Isegi praegune ilm on nauditav... Seda rikub veidi vaid asjaolu, et auto ja koduukse vahele jääb palju porist ala.
Elu teeb põnevaks ka tõsiasi, et mul on nüüd peaaegu poliitikust sõber!! Varem pole vist olnud. Või on olnud, aga ma pole aru saanud. Igatahes toob iga nädal midagi toredat.

I do believe in fairies ;)

Päikest Vaarikeselt!

...karjääriseelik ja naabrinaise ubinaaid.

Juba mitu päeva tagasi tuli tahtmine kirjutada oma seelikust. Jah sellest, juuresoleval pildil, pikk maani roheline undruk, mis on minu seljas juba 2010 alates. Selle seeliku sain ma Muuga Ellelt, kellele see .....oh mälu....no kindlasti suureks oli jäänud ja andis selle lihtsalt ära kultrasse n-ö kostüümilattu (sealt ma olen endale nii mõnegi teise riideeseme meisterdanud - nii minu tikitud must-punane esindusjakk ja minu must mantel, halli tikandiga, samuti sealt kostüümilaost, ma olen ikka jube öko-inimene, selline taaskasutus...)....mina korjasin selle välja, sain heameelesööstu, et see läheb mu tagumenti ümber ja haarasin nõela-niidi ja hakkasin pihta. Tikkisin oma lemmikud peale ning selga. See seelik on universaal! Sellega ma olen visanud sitta, teinud trenni, koormusega südamefilmi, väisanud vastuvõtte ja jooksnud marti. Selle seelikuga võib kõike teha, sest see on pikk, mugav, seda saab üles keerutada, seda saab sabaots vöövahele toppida ja mida kõike veel - aa sellele saab ka uhke alusseeliku alla panna ja seda edevust siis....:-)
Ja siis - mis materjal - ei kortsu, tundub naturaalne, pehme. Fantast. Jutu mõte on see, et keegi siin hiljuti tegi jälle komplimendi mulle, et vau, milline seelik, nii omapärane (no tikandeid mõtles) ja ilus - ja mul tuli naer peale, et issake, no mida selle seelikuga tehtud kõik on ja kui vana see ürp juba on ja ikka saab komplimente:-D Aga nii ta on, minu niipalju kantud undruk, nii armas ja vastupidav ja nii tubli teine. See ongi minu n-ö karjääriseelik - Võnnu kultuurimaja juhataja vormiriietus: palju pidusid, vastuvõtte, tööpäevi.....varasügisest hilise kevadeni ning nüüd vastse poliitiku kohtumisvorm valijatega :-) Tegemist on sooja riideesemega. Suvel olen hädas ;-)

VOL2....naabrinaise ubinaaid.

Mulle minu n-ö uued, no nad pole värsked aga tundma õppimise klassifikatsioonis ikkagi uued naabrid väga meeldivad. Naabrinaine, Pikkajärve talu perenaine Margit, on nüüd siis omandanud ju vana Saarepuu Helju ülirikkaliku viljapuuaia ning mis te arvate, püsti hädas - no loe: püsti mädas - selle õunauputusega, mis maapinda katab. Aga selle-eest mina, Palli talu perenaine, kelle viimane mahlaõunapuu (loe: suislepp) 3 aastat tagasi kõik kolm haru langetas, olen õunapuuduses ;-) Meil on aias alles kolm suuremat puud, tegelt 2,5, sest see suvine on selline poolik. Suvise küljest sain küll kaks kotti õunu aga talvised õunad sel aastal jäävadki vist väikseks ja roheliseks sinna....aga pere tahab õunamahla, selle järgi on igatsus juba tekkinud ja see lunimine ämmalt ja emalt, et kas nad tooks mõne purgi :-/......mhm, on ju?!
........no siit tuleb ju teile loogiline järeldus, miks mulle siis Pikkajärve perenaine nii meeldib. Ikka suure omakasu pärast :-D Ta lubab mul oma viljapuuaeda raksu minna. Täna siis veeretasin end kohale, kartulikotid kaasas ja passisin peale, et kunas see 101 vihmahoogude paus nüüd tuleb ja korjele! Täna oli ikka jube ilm, üks vihmahoog teise otsas ja ausalt, sellised kohinaga tulid ikka kohe... Selline, et pidi varju end toimetama, mitte et "ah mis see väike sabin". Nüüd on mul kokku kuus kotti õunu, homme pesen need ära ja lähevad teenusesse ja vastu saan loodetavasti 60l õunamahla. Pihlapuu talu perenaine õpetas juba ka, kuidas see mahl kõik mugavalt ära realiseerida, kotid on ostetud :-) ja homme algab mahlategu ;-) Aitäh Margit, sa tubli Lootvina Naine ja hea lahke naabrinaine :-D

VOL3: noh, kohe saab viimane potitäis kuumutatud. Kell 9 alustas mu Musike õunte pesemist ja umbes 11 ajal jõudsime teenusesse. No heal juhul 45 minutit hiljem tulime juba kodu poole ja sain 100L!!!! Mitte 60, vaid 100!
Nüüd oleme siis kella 12 peale mahla kahe suure potiga kuumutanud ja seda kottidesse niristanud - JUBE MUGAV on töödelda ja ma usun, et veelgi mugavam on tarbida. Peale seda kui Külade käest veel hoidiku ka laenasime, on lausa lust (thanks Levia!). Oleme varustunud end õunamahalaga no ilusa järgmise aasta :-D Ma arvan, et see on mu kõige kergem mahlategu üldse kogu  mu 38 aasta juures. Vanemate juures käis selline tringel alati, korja, pese, aja läbi, pressi ja siis pese 100 purki (mul ei lähe enam käsigi sisse kolmelisse), kuumuta, kaaneta ja tassi purke ...praegusega võrreldes - jah, kallim aga oi kui palju lihtsam ning mugavam ja nüüd jõuame veel õhtul Tairole sünnipäevapittu kah!

See unustamatu Venemaa

Kõik sai alguse sellest, et õpetajate toa lauale ilmus posu pabereid reisikirjeldusega. Piilusin tasakesi. Aga vaid väga tasakesi. Pole ma ju eriline reisisell ega miskit. Aga samal päeval töölt koju sõites tõstis minus pead mingi väike mina-tahan-ja-nii-peab-olema-mehike, ning natuke aega hiljem oli reisijate nimekirjas ka minu nimi :D

Ja jätkuvalt poseerin....millegi kuulsa läheduses

Järjekord Ermitaaži KAKS JA POOL TUNDI

Suvi läks ruttu ruttu ja kauaoodatud reisinädala algus jõudis kätte. Saadeti veel täpsustav kiri selle kohta, mis kaasa tuleks võtta. Pidin pehmelt öeldes pepuli kukkuma. Täielikus paanikas helistasin oma emale, kes vastupidiselt minule on suur reisisell. Lugesin talle ette kõik asjad, mis nimekirjas olid, mille peale küsis mu armas ema:" Oled kindel, et te ööbite hotellis? Äkki lähete matkama." Ei, see ei lohutanud mind, mu paanika kasvas. Kaasa oli vaja võtta keeduspiraal. Ma olin vääksuv titepiuks, kui inimesed keeduspiraale kasutasid, ma ise pole sellist asja kunagi kasutanud. Samuti oli vaja korralikus koguses kuivtoitu, st pakisupid jms. Mul oli kindel plaan einestada päeval kuskil restoranis ja saada osa ehtsast vene köögist. Etteruttavalt võin öelda, et mitte midagi sellist polnud üldse võimalikki!!!!
Keeduspiraali jätsin koju. Samuti pakisupid. Otsustasin, et olen enne söömata, kui piinan oma kõhtu selliste asjadega. Küll aga hakkisin reisile eelneval ööl valmis kausitäie kartulisalatit, millest ma karbitäie kaasa võtsin. Taaskord etteruttavalt saan öelda, et kui seda ühel hetkel sööma tahtsin hakata, oli salat juba.....kõlbmatu. Villaseid sokke kaasa ei võtnud.

Selle sinise bussi taga on Smolnaja katedraal, 
see imelise õhustikuga

Reisihommikuks panin vist neli erinevat äratust ja olin ikkagi terve öö poolenisti ärkvel, sest kui mingil tähtsal puhul on võimalik sisse magada, siis minuga enamasti nii ka juhtub. Lapsed olid mööda ilma laiali saadetud, nii et varahommikul sain tegeleda vaid enda asjadega. Uus ja väga mõnus kogemus :D Täitsa viperusteta jõudsin bussi peale, mis meie toreda reisiseltskonna natuke maad edasi päris reisibussi peale transportis. Kõik oli tore :) Ümberistumine päris reisibussi ja.....tutvumine GIIDIGA. Võimsamad emotsioonid seoses meie giidiga on õnneks lahtunud. Tundub mõtetu kogu meie kava siia ümber kirjutada. Käisime siin ja käisime seal. Ikka nii, et varahommikul üles, bussi, mitu tundi sõitu ja kummalist juttu giidi poolt ning siis mikroskoopiline aeg sihtpunktis.
See oli väga väga häiriv. Kõige eredamalt jäi meelde Smolnõi katedraal. Seal toimusid küll mingisugused ehitustööd, aga hoone oli siiski imearmas ja mõnusa ...õhustikuga (?) . Süütasime mõned küünlad ja ühel hetkel hakkas papp (parandage, kui eksin) lugema palvust. Ei, ta ei lugenud. Ta tegi seda lauldes. Või isegi pigem lauleldes, mis siis, et sellist sõna pole.

Veetsime ses kohas hulga aega ja panime oma teadmisi proovilemütoloogia vallas. Mis koht on?

 Ja see oli nii võimas. Mina ja kirik pole elus eriti kokku puutunud (kui mõned imeilusad pulmad välja arvata), uskudesse ja uskujatesse suhtun lugupidavalt, aga ise asjast midagi ei tea. Papi selja taga seisis perekond: ema, isa ja poeg. Ja see ema mingil hetkel ühines papi lauluga. Tekkis midagi duetilaadset ja see tekitas külmavärinaid. Olgugi, et me oleksime pidanud sel ajal juba bussis olema, tundus täiesti võimatu sealt sel hetkel lihtsalt minema kõndida. Ja nii me (mina ja veel keegi :) )
 seisime lummatult ja ahmisime endasse seda miskit, mis oli meist suurem ja mille mina võtsin endaga sealt katedraalist  kaasagi.

Tundub, et jälle ainult mina pildil. Ei, eksite, seekord on mu vahva Ermitaaži-kaaslane ka pildil, täitsa tahtmatult :D

Linnas lõunasööki polnud meile ette nähtud, sööma pidi seda, mis bussis kaasas oli. Mul ei olnud, ma ei söönud. Ja olin kuri. Väga kuri. Mitte selle peale, et mul näksimist kaasas polnud. Vaid selle giidi peale, kes viis meid Vene võrratusse kultuuriruumi ja ei lubanud meil osa saada selle köögist.
Tegelikult tundub praegu siunamine tobe, neid möödapankuid oli igal sammul ja nad kõik jätsin suhu kibeda maigu.

Üritasin teha eriti kavala pildi, kus ma nagu oleks selle suursuguse söögilaua taga. Näete? 
See kõver roosa asi seal peeglis :P

Aga võibolla just tänu neile olen ma kindel, et tahan samadesse kohtadesse peagi tagasi minna. ILMA SELLISE GIIDITA. Meie ööbimiskoht asus kõigest väga kaugel, mis tähendas, et linnadest tagasisõit algas enam-vähem kella viie ajal õhtuti. Ja need olid imelised õhtud. Täpselt sellised kauni ilmaga, et oleks mõnusasti kuskil kohvikus linnapilti nautinud, kohalikku toitu mekkinud ja lobisenud. Aga "hotellis" pakuti ka süüa. Ja et asi liiga kirjuks ei läheks, siis kõigil õhtutel sama toitu :) Kogu teenindav personal oli väga sõbralik ja armas ja ma suutsin isegi endast mõne venekeelse sõna välja pigistada. Mulle väga meeldib vene keele kõla, aga nagu ikka, ega kõneleda ei julge. Ühe mölakliku (haa, jälle uus sõna :D ) sammu tegin ka. Nimelt ostsin endale juba suhteliselt reisi alguses kõrvaklapid. Tegu oli Lux Expressi bussiga, mis tähendab, et seal oli võimalik väikselt ekraanilt filme vaadata. Ja seda ma tegin. Sest giidi juttu ma kuulata ei suutnud. Mitu väga head filmi vaatasin sõitude ajal ära. Jagan lahkesti :) "The theory of everything", "The Danish girl" ja "Steve Jobs". Hästi kulutatud aeg:)

Jänestega samal tänaval oli ka üks mees, kes valvas vahakujude muuseumi ust, aga sinna me ei pääsenud. .

Niisiis, tuleb hakata planeerima uut Venemaareisi ;)

Püüdsin olla neljas graatsia...

Leidsin ühelt väikselt armsalt tänavalt jänese. Ja ta oli sõbralikult nõus minuga miljon sõbrapilti tegema. Kasutasin võimalust :)

...rabaäärne vaikusetund koos seentega.

Eile oli nii mõnus päev. Head sõbrad tulid sauna ja õhtu läks pikaks ning meeleolukaks. Sai naerda, sai kõik jutud ära rääkida, mis südamel ja nii mõnegi asja üle pikalt-laialt arutatud. Hommikul oli selline natuke väsinud olemine. Aga selle vastu aitab alati, kui lähed ja sorteerid nii tunnikese kartuleid - no söögikartul, seemnekartul ja siis seasöögikartul :-) (nüüd on siis pakkuda "seasöögikartult" ehk siis loomatoitu, kes hoolib, see skoorib ja ruttu mulle taskusse kõlistab...) 

Ja siis tuli tunne, et tahaks vaikust ja rahu ja METSA. Ma pole nii ammu metsas käinud iseendaga. Nii, et lihtsalt olen ja hingan ning lasen minna kõigel, sest silm ja mõte otsib vaid seent. Ise siis pobised juttu nende nöpsikestega ja kiidad ning tänad, et nad nii kenasti sinu korvi end lasevad leida. Ma pole kaua nii mõnusal seenel käigul olnud, sest seeni ON! Ma ei saa ju öelda, kus ma käisin, siis ei mahu ära äkki ;-) aga ...... kaugele ei läinud. Kokkuvõttes teen homme mitu purki marineerituid seeni, sest ma leidsin nii puhtaid, tugevaid ja nunnusid nöpse terve korvi :-) Väga rahustav, väga. Huvitav, mis nende seentega küll tegema hakata, kui ma nüüd metsas käin homme, ülehomme ja üleülehomme ja  .....:-) 

...minu seenerahu tulemus.....