Purnauhh, ei saandki tantsida ja hüpata ja trallida. Täiskasvanute värk oli hoopis. Aga hea. Minu maitse. Nagu, kui sulle meeldib kartul ja meeldib muna, siis sa armastad kartulisalatit. No ja kui sulle meeldib teater ja sümpatiseerib Janno, siis ... see tänane oligi lihtsalt õige komplekt. Ma ei saa öelda, et sain, mis tahtsin. Aga kuna ma täpselt ei teadnud, mida ma tahan, siis tagantjärele võib ju sõnastada, et jaa, ma väga tahtsin seda. Ilmselgelt on kell liigpalju, et end filosoofiliselt väljendada.
Lühikese sissejuhatuse lühikeseks kokkuvõtteks: mul oli täna õhtul tore, huvitav, oma, ja hetkel on ikka veel hea tunne sees. Tänud, Janno!
Aga selle täiskasvamisega on mingi asi. Nagu ma millalgi juba mainisin, siis tean ise ka, et ma pole hea näide täiskasvanust. Mind ennast see eriti ei häiri. Mõnikord harva tundub, et teisi küll. Õnneks väga harva. Et veel olukorda võimendada, tulid eile külla kaks põhikooliaegset tüdruksõpsi (taaskord, ma ju tead, jeebum, et nad on sama vanad kui mina! Ja see vanus pole enam- tüdruk, aga vanasti me ju olime tüdrukud). See oli nagu mingi Tagasi tulevikku film. Igatahes tuvastasin, et mu eneseteadlik vanus jäi stoppama kuskil 15 juures. Jep, peaaegu dinosauruste ajal. Niisiis olenemata dokumendil olevast vanusest, näonaha vajadusest kasutada juba varsti 30+ tootesarju ja asjaolust, et mu ema on digimuutunud neljakordseks vanaemaks käitun ma mingites olukordades täiesti süüdimatult nagu 15-aastane. Ahaa, aga õnneks pole ma ainus. Mul on paar peotäit klassiõdesid, kes on sama ogarad. Veidraks (kõrvalseisjate jaoks) läheb olukord siis, kui ma mõnega neist avalikus kohas trehvama peaks. Jumal tänatud, et ise ennast kõrvalt ei näe, võibolla oleks piinlikki või miskit. Peremees on olukorraga leppinud ja aastate möödudes esineb temapoolset silmade pööritamist aina vähem (või on ta silmad paranenud....). Ta tegelikult on ise ka natuke mitte täiskasvanu. Näiteks osaleb ta vahepeal söögilauahullustes ja lüristab lastega võidu suppi....ja võidab. Tema kasuks räägib see, et avalikkuse ees suudab ta täiskasvanuna ka käituda. Teeskleb, ma ütlen.
Aga ma hirmsasti tahaks pärast tänaõhtust koosolengut, et keegi küsiks mu käest : kelleks sa suurena saada tahad? (aga kuna ma juba olen suur, siis loomulikult keegi ei küsi) ja nii väga tahaks varbaga vaibaäärt urgitsedes ja suukõrvuni näoga peenikesel häälel iitsatada, et NÄITLEJAKS. Aga taaskord, ma ei saa seda ju öelda, sest nooo, niimoodi ju asjad ei käi, et hakkad lihtsalt lambist näitlejaks (kui sa just Anu Lamp pole või siis mõni teine üliandekas tegelane). Variant on end kuhugi lavale sokutada ja siis avastada hiljem videosalvestust vaadates, et oohh jumal, sa näed ja ei mürista. Avastada andetust noh. Sest mõni aeg tagasi tegin ma näiteks kohutava avastuse, et mu kere ei suuda muusika rütmis mitte midagi teha. Ja ma vaeseke käisin teismeeas diskodel ja puha ja arvasin, et olen vähemalt sama hea tantsija kui kõik teised.....Ääääh, eip. Käisin isegi poetantsu kursustel. Tasulistel. Palun vabandust, emps, see oli küll tõeline raharasikamine. Igatahes, olles nentinud fakti, et minu väline fassaad ei allu musikaalsele distsipliinile, olen ma end rõõmuga tantsuhetkedest eemal hoidnud. No kui pole antud, siis pole antud. Ma mõtlen, et kui teatriga sama kogemuse saaks, siis äkki ma ei peaks õhkama ja unistama, kuidas minust saab suurena näitleja. Janno, muide, teatas täna, et kõõõõik oskavad näidelda. No las ta usub :D
Muidugi on olemas ka teine variant. See, et ma vaikselt unistan edasi. Ja kui lapsed on suuremad, siis astun Peremehega koos rõõmsa näoga Viiskude seltskonda (eeldusel, et V-K Tantsutädi on tänase jutu unustanud) ja ei tee väljagi, et mul on Peremehega kahepeale kokku oma 5-6 vasakut jalga; ja liitun mõne hullumeelse näitetrupiga (normaalsed ei võta vast mingeid suvalisi võõraid vastu) ja tuuritan mööda Eestit vähemalt sama intensiivselt kui Minejad. Ja kõige selle juures usun ise, et ma olen niiiiii hea :D
Vaarikeselt
Draamatunni pildid ja Palli talu perenaise mõtte leiad SIIT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar