maarahva käik saarerahva ex-presidendi nimelisse spa´sse

ooo jah, käisime Kuressaares lausa :-) Lootvina Naine armastab väga vett ja mullivanne ja saunasid, no ja vahel on hea minna mujale ning proovida, kuidas muud saunad ka on, peale enda eriliselt mõnusas ja üliheas suitsusaunast spatamist. Ja seda võib nüüd öelda küll, et mul Palli talus on ikka eriliselt eriline ja mõnus suistusanna spa, järgmise projektina orgunnin ikka selle tünnisuna ka oma sauna kõrvale, siis ongi 100% spa valmis. Lisaks minu spa´s võib kõigi möksidega end hõõruda, kasvõi juukseid värvida ja end rasseerida kasvõi ning igasugu ja kõiksugu vihtasid kasutada - kõike seda, mida aga ühes avalikus spa teha ei lubata. Lisaks on õudne õudus, kui pead kuuma soome elektrisauna trikooga sisse ronima, (egas aurusaunas parem pole olla sünteetilistes ujukates). Jälle põhjus rõõmustada, et enda spa on lausa õnnistus - ole nii paljas ja naturaalne kui vaid hing ihkab :-)
Aga kallihinnaliste spa-hotellide plussiks on muidugi SUUR PLUSS - ise ei pea koristama, sind teenindatatakse ja söök serveeritakse ning sa lahkud lauast, mustad nõud jäävad sinust maha. Voodipesu ei pea ise panema, ega pesema ja voodit ka  ei teinud üles pealekauba, vot nii mugav olin :-) suures kohevas hommikumantlis (ja tõesti jälle PLUSS Rüütli hotellile /sest Rüütlis olid väiksed tahvel-ruudulised mingid hommikumantlitaolised (nägime neid seljas neil seal)/) ja kohe-lagunevates 1X sussides lohistasime end veekeskusesse.
Nii, nüüd siis virisemise koht: kui nüüd aus olla, siis ma ei soovita. Olles väisanud muidki kohti, siis peab tunnistama, et Saaremaal Meri või Rüütli hotelli enam tagasi ei kustu. Ja mitte söögi, toa mugavuse või jälle need kohevad ja suured hommikumantlid, mis ei diskrimineerinud suuri inimesi :-), pärast, vaid just veekeskuse pärast. Spa Meri oli väike - üks tilluke bassein, kus kaks masseerivat juga ja üks väike kaskaad, siis oli dušširuumides eraldi elektrisaunad, mis olid väga mahedad (loe: soojaruumid vaid), siis oli väike aurusauna ja tilluke mullivann seal kõrval. Esimesel õhtul oli äge, kedagi nagu polnudki, me musiga olime nagu erapaketi tellinud ja tšillisime mõnuga privaat aurusaunas koos mullivanniga, vahepeal jahutasime end suures basseinis. Teisel õhtul aga pidime konkurentsi kogema ja see polnud enam nii õdus. Ja rahvast polnud veel palju! Mis siis oleks, kui tõesti rahvast oleks nii 30-50 lausa?!? Oli vaid heal juhul 15. võeh. No käisime ka Rüütlis (pakett lubas tasuta kasutada ka sealset veeparki). Peale 1.5h me tulime ruttu tagasi (riietumine sisse arvautud). Seal oli ainult üks toru, laste bassein ja nats suurem bassein. Lisaks kilked, kisa ja rahvamassi. Oi me kiirustaime tagasi vaiksesse Merisse.
Kahjuks sai ruttu see mõnus puhkus läbi ja mõnus oli see just oma musi pärast. Minnes olime vana laeva pardal, tagasi saime uue Tõlluga - lõhnas teine puhtalt ja nägi värske välja :-D


Kokkuvõttes soovitame kindlasti endale aega võtta ja puhata ning tõde on see, et ka kodus saab spa korraldada, kui natuke ette valmistada ja siis lubada endale õhtul hiljem laisk olla ning loobuda koristamisest.
minu musike  Humana "tugitoolis" :-)
NB! Jaago talu perenaine soovitas, et Kuressaares on väga head kaltsukad, kust saab soodsalt häid asju. Tal oli õigus, Humanas oli 30 sendi päeva, ma sain poistele kokku 7 riideeset, endale ühe kampsuni ja kaks villast kapmsi käsitööks :-) Veel oli Ingal rõõm öelda, et seal Humanas on tugitool ukse kõrval, kus "tüdinud" kaaslane (loeme: abikaasa) saab niikaua istuda ja oodata
 ....no tugitool oli kaudunud, alles oli taburetike jäänud, millel te "õnnelikku" minu musi istumas näete! :-D 

Söök, võrrratuu sööök (loe lauldes)

Peatset paranemist Palli tallu ja mujale pesadesse, kus haigeid leidub!

Väheke külma saanud pallid.
Valmis minema kappi pikaajalise
külma jahile
Voolisin frikadelle ja mõtlesin, et peaks täna kirjutama oma mõtetest (rõhk on sõnal- mõtetest, mitte-oma). Sellest, kuidas mul on vaja ruttu töö leida ja kuidas mul tegelikult pole õrna aimugi, mis tööd võiks teha, ja kuidas ma tegelikult vist ikka tahaks kooli või lasteaeda lastega trallitama, aga samas pole ma selleks piisavalt kvalifitseeritud, ja et tegelikult pole ma kunagi teenindustööd proovinud (kunagi ühe päeva proovisin, see oli väga meeldejääv ja piinlik ning ma pole veel valmis seda kogemust jagama :D :), aga tahaks, ja kuidas ma TEAN, et on olemas must miljon ametit, millest ma midagi ei tea, aga mis oleksid raudselt proovimist väärt, ja ja ja. Aga siis hakkas mulle tunduma, et selline postitus tuleks vististi liiga meeleheitlik  ja pikk. Seega, räägin hoopis frikadellidest. Jep. Aeg-ajalt tuleb peale kohutav (st väga väga talumatult suur) frikadellisupiisu. Kunagi, kui ma veel noor ja roheline olin, siis tegin kõnealust suppi sootuks teisiti kui praegu. Keetsin frikadellid ära, lisasin puljongikuubikud ja külmutatud köögiviljad. Ja noh, oli hea küll. Aga nüüd ma pole enam nii noor. Ja olen täheldanud, et vanuse kasvuga suureneb mul ...hmm ma ei teagi, kuidas seda ilusti öelda. Enda kohta ei taha ju nagu halvustavaid sõnu pruukida. Samas, olen aimanud sellekohast nurinat tutvusringkonnas...Okei, suureneb toidupirtsakus. Poest ostetud frikadellid ei maitse enam. Ja lisaks sisaldab üks frikadellipakk liiga palju lisaaineid, liiga vähe liha, ning ka liiga vähe frikadelle!! Õudne. Aga retsepti juurde siirdudes. Töötasin kunagi Haanja Koolis ja sealne kokk tegi frikadellisuppi, mis avas mu silmad (kõlas hästi, eks :) ). Supp koosnes peamiselt frikadellidest ja tillist. Päriselt. Lisaks oli kartul ja porgand. Ja rohkem polnudki vaja, sest see väike grupeering toimis lihtsalt võrratult. Ja sama valemi järgi teen ma suppi siiani. Ainult, et frikadellid veeretan ise valmis. Päris hakklihast. Ja parematel aegadel kasutan omatehtud puljongit (põdrast või küülikust või kukest või misiganes Peremees koju lohistab).


Frikadellide tegemine on tore! Ma mõtlen, et käivad ju koos igasugused käsitööringid. Minu arust oleks vahva teha aeg-ajalt frikadelliringe. Kõik frikadellimaiad tuleks oma liha ja töövahenditega kokku ja siis mööduks pool päeva palle veeretades ja lobisedes. Teate, kui IGAV on lihtsalt köögis seista ja tundide viisi sama liigutust teha..aaa..aa(haigutus). Salatit, näiteks, saab toas telekat vaadates ka hakkida, aga toores hakkliha...ja mul alati kukub midagi maha. Õnneks sattusin ma täna vahelduse mõttes uue raadiojaama peale. Unejutu järgi tuvastasin, et tegu oli vist Vikerraadioga. Sealt tuli huvitav saade Jaagup Kreemiga. Midagigi, onju. Varem tegin ma pallikesi nii, et mass oli kausis ja sealt ma siis teelusikaga üritasin ühesuuruseid portsjoneid võtta ning esteetilisemaks veeretada. Täitsa liialdamata- kahe toidukorra jao frikadellide tegemine võttis pool päeva. Siis avastasin ma enda jaoks kummikindad (need õhukesed, ühekordseks kasutamiseks). Võlu seisneb selles, et esiteks ei haagi frikadell end siis käe külge ja teiseks...ei saa käed mustaks. Päriselt! Ei mul pole mingit mustade käte foobiat, aga neeh, teate kui tüütu on, kui kaks kätt on otsast ääreni hakklihased ja siis kostub tagant toast kellegi hääl :" Eemmmee, Pesamuna kakas, vaheta ruttu ära! Me sureme haisu kätte!" , või tahab keegi kallistada, või tahab trobikond lapsi õue minna ja valguskiirusel, KOHE, just nüüd on vaja aidata kätte kinnas ja kinni lukk. Ja mõnikord juhtub, et kõik need olukorrad järgnevad üksteisele. See tähendaks, et ma ainult kraani vahet jooksekski (meil on kraanikauss ainult vannitoas, mitte köögis). Kinda aga naksan käest ja saan muud karjuvad asjad sipsti ära teha. Olgu tänatud Kindajumal! Kuhu ma jäin nüüd. Ahjaa. Igatahes leidsin, et kinnastega pallitada on tunduvalt mugavam. Aga aega kulus siiski väga palju. Aga nüüd nädalajagu tagasi nägin telekast üht kokka. Ta tegi küll rootslaste lihapalle, aga (nimi ei riku palli) põhimõtteliselt oli see ikkagi frikadell. Ja ta tegi neid pritskotiga. Ma ei saa aru, kuidas ma ise varem selle peale ei tulnud!!?! Igatahes oli tunne nagu keegi oleks toas tule põlema pannud. Peremees tõi eile poole kilo hakkliha asemel terve sea jagu hakkliha ( pisikese sea)  (merisea, ehk) (poolteist kilo vist). Ja täna läks frikadellitamiseks. Ja see pritskoti tehnika töötab nii hästi!! Ei saa küll öelda, et nüüd üldse aega ei kulu, aga oluliselt lihtsam on kogu protsess. Ja toredam :)
Margamarju nõudis, et ma tegevuskäigu üles ka pildistaks, niisiis sundisin Väikest Härrat telefoniga lihapilte tegema. Temal oli väga hea meel. Vahet pole, mis pildile jääb, peaasi, et klõpsida saab. Ja kõik olid õnnelikud :D

Frikadellitainast teen ma eriti lihtsalt. Vaja on hunnik head hakkliha, rohkelt peeneks hakitud mugulsibulat, maitse järgi soola ja pipart. Muna ma ei pane, pole näinud vajadust. Ja siis võib hakata pallitama. Panen pallid algul küpsetuspaberile ja siis nt ahjuplaadiga sügavkülma. Paariks tunniks või nii. Ja siis saab nad juba pakkida paraja suurusega kotikesse ning edasi külmutada.

 Mõned kuked pääsesid  eile elu kurnavast koormast, nii et ka nendega toimetasin täna. See tähendas muidugi, et lisaks lihasaagile sain ka puljongit :D juhuu!!. Päeval keetsin, öösel jahtub ja homme pakin kottidesse. Sealt edasi rändab väärt kraam külmkirstu, kus frikadellid ja kukekintsud juba ees ootavad. Mmmmm

Muideks, frikadellide meisterdamine on sama teraapiline kui triikimine. Igaks juhuks mainin, et kui keegi vajab vaheldust ;)







...asusime ilusaid kotte soetama ja teeme pai Kongo Naistele!

Hella-heia-hoi! Vaarikese Naine helistas (no siis, kui ta keeldus mulle leiba-piima toomast soome kelguga) aga see-eest linkis ja nakatas mind hoopis missiooniga! Nii hea idee ja nii ilus ja nii äge asi ja nii tublid Eesti inimesed, kes seda eest veavad (enamus on naised muide, vt järgi). Seega alustame aastat uhke teoga! Kutsume teid ka kampa, sest koos on toredam ;)  . Väike tegu päevas võib olla millegi suure ja ilusa algus.

Vaata MTÜ Mondo kodulehte SIIT. Seal on valik erinevaid kotte (juhin tähelepanu ka ägedatele  Afganistanis valmistatud kõrvarõngastele, mille sõnum on sõjavastane ;-) ning muidugi SHEAVÕI, mida kutsutakse Aafrika naiste kullaks (seda saab samuti osta, kaalukaubana, nagu vanasti jäätist :-)) Tahaks oma külast mõnedki huvilised-naised leida, eriti šeff oleks ju ühtemoodi stiilsete kottidega ringi käia ;). Ja mujalelanikud, teie tehke ka ära!  Eriti tore on, kui kommentaaridesse jätate meile, et seda tegite. See oleks nagu PAI meile, et mõtte teile "söötsime".
Vaata ka dokumentaalfilmi Kongo naistest ja MTÜ MONDO tegemistest seal SIIT ETV pealt.

Iga korviga on kaasas korvipunuja foto ja kui meie oleme korvid kätte saanud, siis teeme pilti ja saadame neile PAI (loe: aitähi), et nad nii ilusat käsitööd teevad seal 40 kraadises kuumuses :-)

...siis kui kõik on must ja valgus on hinnas!

No "see" pilt.
Allikas: FB
Kuidas nüüd kirjutada nendest möödunud kolmest ööst ja neljast päevast, millest viimane juba andis hingata.....võib kirjutada, kuna nüüd on juba enam-vähem ja suurem jama möödas, palavikud maas ning perepojad tervenemas. Ainult Peremees on pikali maas ja ohib nagu üks haige mees kunagi, lausa eeskujulikult. Siia tahaksin kindlasti jagada seda pilti, mis FB ringles, et kuidas siis emadel on ja nii ongi....ainult, et mina pole veel "langenud", vaid lõõtsutan niisama. Hull gripp on, vastik.....palavik läheb kõrgeks ja palavikualandaja ei mõju ka. Võeh. Ei soovi isegi vihavaenlasele, kui mõni oleks olemas... Ja tõde on, et mida vanem, seda raskem versioon haigusest vist. Peremees on palju hädisem, kui poisid olid. Nüüd tuleb siis taastuda ja end turgutada ja terveneda. Väike palavikuga olemine on veel talutav - peaasi, et enam üles ei läheks.
Ja nagu oleks vähe veel: tekivad ju tavalised küsimused: kes puud tassib tuppa, kui Peremees löötsakil?!? - Naine!  No kohe riidad ehitab üles :-D Igaks juhuks, et kui homme näiteks ei jõua enam :-( ja siis - kujutage ette nagu veel vähe oleks - nõudepesumasin läheb ka katki?!? Kuidas on see võimalik?!? Ja söögid teha ja eest ning tagant koristamised, kui kolm meest toodavad täisnuusatud tatilappe ning ....ning see mitu ööd ja päeva iga kolme tunni tagant veelappidega mehhaaniline jahutame, sest no ei lähe palavik alla.....vot siis avastad kurnatuse uue taseme :-) Mu elu on ikka muidu nii lill ;-)
Palli talu perepojad haigevoodis!
Vot sellised ekraanid organiseeritakse lastele :-)
Kui veel suurem hakkas häda tekkima (peale pesemata nõude), et külmkapp hakkas tühjaks saama (mehepojad ei ilmutanud söögiisu raugemise märkigi, haigusest hoolimata!). No lausa sõna otsess mõttes. Sealt vaatas vastu viimane jupp suitsuvorsti, millele enam leiba ega saia alla polnud panna. Paljast võid oleks veel jagunud ning jäätunud piimad eilse kuupäevaga kah olid veel kappi jäänud. No hommiku helistas Lootvina Naine Vaarikese talust - halasin ja anusin abi, aita - too piima-leiba poestki! No kus sa - tal pole autot ja lumi olevat vastik ning kleepub jalgade külge....võib öelda, et ligemesearmastus pole meie Lootvina põldudel veel väga juurduma hakanud :-( "Rõõmus ja kurvastuses" pole meid veel ühte liitnud :-( ning ettepanekut, et soome kelguga kuustes ära käia - mis see siis ka oleks - ei tulnud. Seega jäävad omad ja kallid ehk siis EMA. Jumal tänatud, et on Ema. Helistad ja siis ta õiendab, õpetab, näägutab, kurjustab, targutab, veel õpetab, teab kõike kõigest paremini ja üleüldse peale igat kõnet võid sa arvata, et kuidas see nii on juhtunud, et oled oma lapsed üldse nii suureks suutnud ise kasvatada ja pole neid veel ära näljutanud või muud hullemat aga vot, kui häda käes, siis helistad ja EMA TULEB APPI!
Sõidab poodi, ostab selle tühjaks, tuleb toob ukse taha kastiga ning siis etleb akna taga lastelastele nagu "Papades ja Mammades". ...ja tuligi valgus meie juurde tagasi :-D Olge terved ja püsige terved ja kui olete haiged - püsige kodus, pole vaja teistele seda "sõbralikult" jagada. Kõige nakkusohtlikum oleme me 1 päev enne sümptomite avaldumist ja esimesed päevad. Seega - kui peres juba haiged, siis pole enam vaja lapsi kooli saata. Need viivadki edasi, nii juhtus siin selgi korral....vot.
Papa ja Mamma toidu-häda-abi nälgivatele haigetele lastele! AITÄH! :-D Me armastame teid. 

Saba sirgu ja lestad laiali!!

Pilt on illustreeriv! Internetist

Alanud on järjekorde aasta, teate. Ja nagu meil juba kombeks (kui miski on toimunud kolmel aastal, siis selle kohta võib öelda- kombeks), tekivad jaanuari algul need....eemm...trennimõtted. Kunagi ammu tegime margamarjuga tema pool video järgi trenni. Cindy telekas juhendas ja meie siplesime, kuis oskasime.
Eelmisel aastal läksin ka ühel hommikul jaanuaris trenniplaanidega Palli tallu ja minu mäletamistmööda me köögist kohvitassist kaugemale ei jõudnudki. Õnneks pole aastad vennad. Eile idandasin margamarjule idee, et otsiks mõne linnas toimuva trenni välja ja lihtsalt läheks kohale. Leidsime!! Igasugused sprdiklubid ja värgid oma süsteemidega on ülemõistuse keerulised. Ja peab tunnistama, et kallid ka. Koostasime kahepeale lausa tabeli (vanale heale paberile....mitte küll vanapaberile), kuhu panime sobivaid aegu ja kohti ja hindu kirja. Esimeseks valisime Aura vesivõimlemise. Suuresti seetõttu, et kui meiesugused spordikauged (minu puhul ka
kohmakus ja kantjalgsus) inimesed end esmakordselt liigutama hakkavad, siis on seda ju kõige turvalisem teha vees. Krahmasime
Levia ka punti ja vurasime Palli talu uue neljarattalise sõbraga Tartu suunas. Lihtsalt eelinfoks, et meie kujutluses oli vesivõimlemine midagi kerget ja leebet (eeeeeh, amatöörid). Siit edasi saan rääkida ainult enda eest, eks margamarju täiendab :)
Lootvina Naised enne autost väjumist, siis kui nad ei teadnud veel, et vesi on MÄRG ja KÜLM!
Riietusruumis oli nii külm. Pesuruumis oli ka külm. Ja basseinivesi oli KA külm! Treener sai meie poolt hoiatatud, et oleme esimest korda. Valisin endale välja kõige edevamat värvi nuudli (treener nentis, et lapsed on pooled nuudlid auklikuks hammustanud...aga no kes see paneb siis asjale nii isuäratava nime, ah?) ja vahvad lestakindad- naerge terviseks, kui te teate neil asjadel olevat mingi õigem nimetus :) Treener oli nii vahva. Hilisem uurimistöö näitas, et nimeks Katrin Kungla. Ma sain ikka korraliku positiivsuselaksu. Muudkui säras seal basseini ääres ja kiitis ja säras ja ergutas ja turgutas ja. Väga lahe.
Harjutused meeldisid mulle samuti. Kohe täitsa sellised parajad. Sain hakkama, aga pidin samas korralikult pingutama. Leidsin ka vees võimlemise suurima plussi. Nimelt võib basseinis kogu hingest ohkida ja oiata, sest veeplartsatused summutavad kõik sellised helid. Ma ühel hetkel avastasin, et ohin ja puhin täiest hingest ja kõva häälega...Ja kui miljon harjutust oli tehtud ja bassein minu vuliseva higi tõttu poole täidetumaks saanud, kiikasin kella, ning selgus, et tunni algusest on möödunud SEITSE minutit!! Jätkasin meeleolukat rassimist. Ühel heal hetkel teatas treener, et nüüd asume päriselt tööle!! Ma olin hetkeks segaduses. Mismõttes päriselt?! Mesasi see eelnev siis nagu oli?! (jajaaa, soojendus- te ütlete. Ma tean seda nüüd ise ka). Aga kogu see väänlemine ja pladistamine oli väga väga nauditav. Ja kui paganama graatsiline ma endale vees tundusin !! No nagu oleks painduv ja
voolujooneline ja trimmis ja kõik jutud. Kõht oli ka tühi, nii et tundsin, kuidas naba vastu selgroogu puutus. Heeh- rahuloleva naeratuse koht. Paraku pidime mingil hetkel veest väljuma ja see polnud mõnus. Teate küll ju. Tõmbad end basseini äärele ja tunned, kuidas maa külgetõmbejõud mõjub umbes kümnekordselt. Õehh, tõeline vaalatunne tuli peale. Riietusruumis selgus, et meie kuldne kolmik on täies ulatuses söömata. Sabad puhtaks, seebid kotti ja jope selga, vurasime Aparaati supijahile. Kui te veel ei tea, siis vana Kauburi naabruses asub väga mõnus söögikoht nimega Aparaat. Seda tutvustas mulle mu Teatrisõber ja mul on selle üle ütlemata hea meel. Teenindus on seal ...vahva :) ja toidud minule väga meeltmööda. Ja vesi on selles kohas inimõigus! See tähendab, et ei pea silmi peites ja pobisedes kraanivett tellima ja pärast selle eest vahuveini hinda maksma. Tellisime tomatisupi. Algul tundus kirjelduse järgi küll, et
tegu on seenemaitselise ketšupiga. Aga õnneks tegi ettekandja (kelner? teenindaja? ma ei teagi, kuidas kõige heatahtlikum öelda oleks. Kui meid loeb keegi, kes sellise asjamehena töötab, siis palun nõu) väikest uurimistööd ja selgus, et supp sisaldab lisaks tomatile, seentele, soolale ja piprale (nagu algul öeldi) veel hulga head ja paremat.
Teate. Ma nautisin iga jumala suutäit sest supist. Tahaks retsepti, ausalt öeldes.
Kohe valmis supilusika suhu pistma...enne veel selfie-haigust vaja toita!
Kahjuks oli ettekandja informeerinud meid kogu lõunapakkumise valikust ning loomulikult jäi meile meeltesse mõlkuma ka kotletipraad. Ujumine teeb ju kõhu tühjaks. Plaan süüa trennijärgselt kerge eine
supi näol lendas vastu taevast. Õigemini lendas see praetaldrikusse. Palusime endale ette kanda ka poolikud kotletipraed. Ja taaskord pean kiitma. Prae kõik osad maitsesid väga hästi. Mmmmm. Ja siis tulime koju. 1/3 läks tööd tegema, 1/3 lösutas kogu ülejäänud päeva diivanil ja nautis vaikust ja 1/3 võttis ka ülejäänud päeva rahulikult. Ja et ennast suure trenni järgselt mitte liigselt koormata, siis otsustasin, et
täna oleks hea õhtu Metsatagusele naabrile külla minna ning tema valmistet õhtusööki pruukida. Seal oli sünnipäeva peetud, nii et oli nagu põhjust ka. Meisterdasin kaasa ühe jänku ja pakkisin lapsed kokku. Sai mõnus õhtu veedetud, kõhud täis ja sees hea tunne. Need siinsed külainimesed ikka oskavad seda head tunnet minu sisse tekitada :) Tunne oli kohe nii hea, et lugesin lastele Potteri raamatust ühe peatüki asemel kaks :D

Teatrisoovitust jagan ka. Vanemuisesse tuleb aprillis tükk "Uhkus ja eelarve". Tegu on kellegimillegi lõputööga (lisab marju: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus.). Käisin seda Teatrisõbraga kunagi vaatamas ja väga meelierutav oli. Nii et eile õhtul hankisin kaks piletit, et seda mõnusat etendust Peremehele ka näidata. Mõned piletid olid veel saada ;)

...suur eksperiment suurelt ja kodukohaarmastus!

No nii. Räägin nüüd teile pikalt ja laialt, kuidas mul oli juba Jõulupesa ajal tahtmine ja idee, et kui prooviks. Külakeskust koristades leidsin külmkapi otsast, 101 ajalehte pakitult ja sitsipaeltega kinni seotult mingi suure paki. Kui olin selle lahti harutanud, uudishimulik nagu ma olen, siis leidsin seal suurima ahjuvormi kui kunagi näinud olen! Kohe hakkas kujutlus tööle, et kui üli-lahe-vinge oleks nii pikk sai küpsetada :-) 
Kuna olen jõudnud juba mitu-setu korda keskuse ahjusid kütta, siis esimese hooga teadsin, et see vorm läheb punasesse ahju nagu valatult. Idee küpses (hea metafoor ju :-) mitu nädalat, sest no tegemist jagus. Nüüd siis esmaspäeval kütsin ahju, et sooja tuppa nats tuua, sest istusime õhtul külapeo korralduskomiteega ;-) ning otsustasin ära teha. Panin ahju küdele ja jooksin tainast tegema. Kaasa haarasin selle suure vormi. Ründasin seda traatharjaga ja kaapisin 1,2mg rauda ja tahma maha ning siis panin 1,1 mg kihi võid asmele. Kuna ma polnud kindel eskperimendi tulemuses, siis läks puhas tainas vormi (ei saa hakata head kraami nagu rosinaid, pähkleid, suhkrut ja kaneeli). Siis pakkisin oma töö käterätti ja villasesse pleedi ning lidusin külakasse tagasi. 
Ahi oli just paras. Tuulasin suhvlid läbi, et leida fooliumit, sest no ilma....kõrbeks ju kohe pealt ära, arutas minu loogika. Siis rünasin ahju. sain teada, et minu abikaasa puhastab meie ahjusid aga see polnud selle ahjuga juhtunud ja see oli tihedat peent tuhka põhjalt täis, aga kivi peaks väljas ikkagi olema ju, et ahjus küpsetada. no seda ma enam muuta kuumas ahjus ei saa, tuleb külma ahjuga tööd teha. Nii, proovisin ahju vormi saada, esimene foolium läks....ahjuuks nii kitsas, et tõmbas katki, ei oskand hoida...teine katse oli edukas. Uksed kinni ja asusin pliidi alla tuld tegema. No see on ka külakas terve tegemine ?!? Pean oma oskusi lihvima. 
Nii...aeg tiksus, juba nagu tuli lõhna, umbes 40 minutit oli sai ahjus küpsenud, panin tuled põlema, ja toppisin ahjukinda kätte.....no tundus nagu hea, et no natuke võiks pealt veel pruunim olla...panin veel 5 minutiks tagasi ja oligi - KÕRBEND! .....(piiks) no .......(piiks) :-)
Pakkisin oma saia jälle käterätti ja pleedi sisse ning punusin tagasi oma kööki. Haarasin suuremat sorti väitse ja lõikasin kõbenud osa maha nagu kaane. Raputasin suhkrut ja kaneeli peale rohkelt ning  - KÕIGILE maitses :-D No näete pildilt ju, et põhi polnud üldse tume ja kerkis hästi. Seega eksperiment tuleb kordamisele, see oli nii vahva NII suurt saia küpsetada. Ainult, et ahi puhtaks kaapida ning foolimit pealt ei tohi võtta. Huvitav kuidas vanasti  ahjus ilma vormita leiba küpsetati? Need koorikud olid  vist ikka megakõvad.... :-)

Minu käes oli külavanema võti, suure ketiga ja tuli välja, et Tõnu igatses oma ketiga võtit tagasi, no tegi mõned juurde, et aktivistidel oleks olemas. Ih.
No ja mina tulin väikse võtmega koju ja seedisin asja, et mis ma sinna taha siis riputan, et oleks nagu kohe noh päris....ja siis leidsin......Avi Puidu tehtud muide, seisis mul suhvlis jälle ja ootas oma õiget võtit. Ja külakeskuse võti sobib ju suurepäraselt kirjaga: MA ARMASTAN OMA KODUKOHTA, on ju?



Monoloog rõõmsalt haigelt

Head seda aastat kõik armsad !!! :D
Ma siiralt loodan, et see aasta tuleb vähemalt 14 korda parem kui eelmine, sest eelmine oli pehmelt öeldes...iik. Näiteks jäi detsembrikuust meelde torude ummistus. Siinkohal oleks paslik meenutada kellegi targa ütlust "Ole oma soovidega ettevaatlik, need võivad täituda". Meie Peremehega olime just hiljuti vastastikku kurtnud, et me miskit koos ei tee. No kõrgemad jõud võtsid sõnasabast kinni ja. Tegid meile torude ummistuse. Pärast seda, kui lapsed magama olid jäänud ronis Peremees....hmm, ma ei teagi selle nimetust. No sinna tünni või asja, kuhu koguneb peenemalt öeldes must vesi vannitoast ja kempsust. Khmm, te ei tahtnud teada, eks. Ma usun, et tal oli seal hirmus. Mul oli ka hirmus, mina olin ummistuse toapoolses otsas ja püüdsin toime tulla olukorras, kus vetsu-vannitoa erinevatest aukudest tuli välja valesid asju. Tegelikult pidid nendest aukudest asjad alla minema.... Õõh. Aga niimoodi me koos tegutsesime hea mitu tundi. Ja saime õppetunni, et edaspidi olema oma soovidega pisut ettevaatlikumad ja sõnastame neid ehk paremini :) Mõni päev tagasi oli jama vee saamisega. Jälle pidi Peremees auku ronima. Seekord oli tööpind puhtam, khmm. Midagi igatahes tuleb välja vahetada ja... Muid jamasid jäi ka eelmisesse aastasse maha, lisaks on mul hästi kahju, et meie suvetööde plaan täidetud ei saanud. Ja noh, lihtsalt, mulle ei meeldinud eelmine aasta. Mu ema ütles, et oli ahviaasta. See seletab nii mõndagi, vist :) Haa, ja ma sain teada, et mu ema on ahv!! Õigemini ahviaastal sündinud. Nii et ma võin tõsimeeli öelda, et pärinen ahvist , hiih :D
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
See on Preili, kes hetkeks meie embusest põrandale vajus ja
südamerahus edasi norskas.
Vana aasta läks väga armsasti. Olime kodused. Kui meeletult mõnus on igasugu pühi kodus mööda saata! Tööjaotus nägi ette, et Peremees tegeleb toiduga ja mina natuke koristan. Söök sai nii hea, et....ma ei mäleta, millal viimati midagi nii head sõin. Põdrafilee ja pohlamoos ja võis küpsetatud kaunviljad. Lihaleemest tehtud kaste oli samuti taevalik. Pugisime end traditsiooniliselt liiga täis ja panime väiksema naispere magama. Kuna ma viimasel korral käisin üksi poes ja sain Peremehelt korralduse ise lastele säraküünlad hankida, siis ehtminulikult jätsin kallima ja kõmisevama pürotehnika ostmata ja soetasin lisaks säraküünaldele mingeid väikseid tossupomme ja karbikese asju, mille nimi oli majakas. Etteruttavalt võin öelda, et olidki sellised väiksed ja mõnusad meelepaid, millest lapsed siiski täitsa sillas olid :D Aaaa, tahtsin poeskäigu osast veel seda jagada, et sattusin Rimis kassasse, kus teenindas kuulmispuudega müüja. Väga kiire ja meeldiv teenindus oli, jagasime naeratusi ja sisse jäi soe tunne :) Tagasi vana-aastaõhtu juurde. Kui neiud tuttu jäid, läks Peremees õue, et ette valmistada põlevad pakud, mis ääristasid meie ja naabritevahelist teed. Mina heitsin natukeseks pikuli....koos raamatuga. Ärkasin selle peale, et Peremees mind suskis ja uuris, et kas ma õue ei lähegi. Poisid olevat juab väljas. Otsustasime, et Pesamuna me äratama ei hakka, küll jõuab neid uusi aastaid vastu võtta. Aga Preilile sai lubatud, ja teda me siis äratama asusime. Ei, ta ei tahtnud ärgata. Ta oli nagu vedel pärmitainas, kui me Peremehega kahekesi teda riietada üritasime. See oli väga raske. Pea löperdas ühelt küljelt teisele ja näteks käte varrukasse ajamine oli mission impossible: mina lükkasin ja Peremees tõmbas ja sikutas ja. Laps lihtsalt magas püstijalu. Peremehel hakkas tast kahju ja arvas, et laseme ikka Preili tuttu tagasi. Aga mina olin ettenägelik. Ma kujutasin väga elavalt ette, kuidas Preili oleks järgmisel päeval ...mis päeval, tervel järgmisel aastal kriisanud ja karjunud ja olnud meie peale solvunud, et tema rakettidest ilma jäi ja säraküünlaid põletada ei saanud. Niisiis, pingutasime noorele daamile saapad jalga ja kindad kätte. Seks ajaks, kui uksest välja astusime, võttis ta endale jalad alla ja suutis ise õue kõndida, jeei !! Suundusime naabrite tiigi juurde lõkke ümber. Sellest on kujunenud aastavahetusel kohtumise koht. Naabrid koos sugulastega olid platsis ja nii sai alata säraküünalde säristamine :D Säraküünlaid pole vist kunagi piisavalt palju, isegi kui ostad neid liiga palju. Ja kohevarsti alustati raketimaratoni. Oi, see oli ilus. Iga künka tagant paistis meieni midagi ilusat. Naabritel oli endil ka silmailu varutud. Ja see oli tõeline nautimus :D Palju uusaasta tervitusi ja pokaalikõlkse. Lastele olime sel aastal varunud punase sõstra limonaadi, sest mulle on see lastešampusevärk kuidagi väga vastumeelseks muutunud. Siis tulime tuppa ja olime maainimeselikult väsinud. Suunasin lapsed voodisse, ise lugesin mõned leheküljed raamatut ja jäin tuttu. Peremees oli seltskonnaga veel hommikuni lõkke ääres istunud. Mind vaevas ja vaevab praegugi vastik köha, nii et mul pole väga kahju, et ma nendega ei ühinenud. Uue aasta esimene päev möödus mõnusalt rahulikult. Sõime, pikutasime, sõime, vaatasime telekat, tegime nalja. Peremees hellitas mind jalavanni ja korraliku õlamudiga, sest ma tõesti tundsin, et minust on kohe saamas esimene inimene, kes köha kätte ära sureb. Läks paremini, elan :D Aga köha on jätkuvalt kole.
Kõige vahvama asja oleks ikka rääkimata jätnud! Aasta viimasel päeval käisid poisid kanakuudis ja tulid sealt tagasi 18 munaga!!! Pluss hanemuna. Daamid on tegudele asunud :D Juhheiuii! Me pole ju pool aastat ühtki munapoegagi saanud. Loomulikult olin ma pühadeajaks poest hulga mune kokku ostnud. Nii et järgneva kuu vältel sööme me praemuna, keedumuna, munaputru, omletti, munakooki, munavõid ja ehk peame ka munadepühad ette ära :D Rõõmu kui palju.
Mu Teatrisõber kinkis mulle jõuludeks värviraamatu ja ma kavatsen seda täna värvima hakata. Kui kodu korda saab. Preemiaks või nii ;)
Isegi kui teie eelmine aasta oli superhea, soovin ma, et see mis nüüd just algas, see tutikas kukeaasta (see kukevärk algab küll alles veebruaris, aga mis siis, onju) tuleks veel parem. Et oleks rohkem mõistmist ja vähem vääritimõistmist, et omavahel suhtlemine toimuks rohkem silmast-silma, et andmisrõõm täidaks kogu põue ja et ..... et jaanipäeval oleks päikseline ilm.


Laste sõiduvahendid on meil aastaläbi õues. Mitte sellepärast,
et me oleme laisad ja ei viitsi neid katuse alla viia. Hoopis
sellepärast, et ka Härra Hani saaks vahepeal lustida. Tal on, mida
tähistada- tema Proua hakkas ju munele ;)