suvelõpureis loomaia ja küpsisetordiga ning käes on sügis...

Palli talurahvas otsustas suht spontaanselt, et ei saa see suvi nüüd läbi ikka küll, ilma loomaaia, jäätise ja kohvikuta :-D Ja kuna head sõbrad kutsusid ammu juba pealinna külla, siis nii saigi! Pakkisime jälle terve elu kaasa (nagu Mallorcale kolmeks nädalaks :-) ja ajasime Noormehed üles kella seitsme ajal hommikul (sissejuhatuseks koolile), toppisime unised Kutid autosse ja Peremees hakkas roolima Tallinna poole. Ausõna see oli pikk maa. Suur kaastunne kõigile, kes seda vahemaad pidevalt vurama peavad. Kohale jõudes, vaatas Peremees oma töökoha üle ning meie käisime Kuttidega hommikusi pikki makarone söömas :-D
Seejärel viidi meid loomaaeda ja sinna jõudsime nii poole kaheteist paiku. Imeline ilm oli - õrn briis ja päike paistis ning rahvast oli massides loomaaias, sest oli loomaaia 125. sünnipäev ning selle puhul lasti kõik isikud 2€ väravast sisse. Nagu Paabeli torn oli, kõiki rahvuskeeli kuulis :-D Selline lõimumine toimub loomaaia sees ;-)
Tegelt oli väga tore nüüd juba siis 8 ja 10 aastasega loomaaias ringi jalutada. Lõpuks ometi oli stendidel ka mõte, neid loeti meie Kuttide poolt (kes küll nimetust ja kes rohkem). Ja sai puuri juures ikka vahtida ka, mitte ei kraaksunud põlve juures mingi põnn, kes tahtis juba uue puuri juurde joosta ja tegelt üldse ainult jäätist saada (no see oli eelmine loomaias käimise mälestus).
Nüüd saime elevante vahtida ja arutada, miks ja kuidas......võtsime väga tšillilt ja kulgesime omas tempos. Nõme on see jooksime, et kõike näha. Neid elukaid on nii palju, et lihtsalt ei jõua neid kõiki vahtida....parem juba nautida mõnda looma :-)

Tegin eelmine õhtul FB õpetuse järgi küpsisetordi sõprade juurde kaasa :-D

Küll on tore see näoraamat, kus saab vahel ka vahvaid nupukaid ideid, et mis ja kuidas - seega proovisin tordivormi tehtava ideega küpsisetorti ja oli küll lihtne, kiire ja tulemus oli äge! Soovitan proovida ning pean tunnistama, et see šoko-glasuur seal peal oli ka oma osa andev....ning marjadega priiskamine pole norm....no neid oli nii palju lihtsalt ja me sõime neid kõrvalt, kuigi väga kerge see lõikamine ja serveering polnud tänu sellele uhkele uputusele :-) Jube rikkalik kaloripomm ja loomulikult tänu sellele ka supermaitsev :-D Ma arvan, et tõusin sõprade silmis 12 punkti võrra kui kokk :-)irw....

...aga sügis on tulnud....on veel viimane tahtmine olla õues iga päikseline hetk, et D-vitamiin kätte saada. Homme silkavad lapsed kooli...meie peres on ees 2. ja 4. klass - püksid, pluusid ja lipsud valmis, kampsid olemas. Isegi sisejalanõud sai leitud. Noormehed küll sest kuulda eriti ei taha ;-) Kahjuks pole meie peres kooliarmastus eriti suures hinnas....vanemat Perepoega "hirmutan" ma aktiivse korvpalli trenniga ning noored on kurb, et tema jälle ei saa korvpalli trenni (on ikka Kutid, üks tahab kõike ja teine ei taha mitte midagi?!?) ...seega naised - jälle hakkab aeg, kus hommikul on järelkasv kodust läinud ja kodustel emmedel aeg iseendale, et koos kohvi juua :-D ning kodus põhjalikku inventuuri ning koristust teha :-D (no mina ei suuda koristada, kui teisi (loe - mehi) kodus on!) 

Kuid kohvi teemal - ootan Lootvina Naised - Palli talu sügisene -romantiline - sume ja vaikne (kuna lapsed on koolis :-) - terrassilava ootab Teid :-)

küll mul on tark naabrinaine

Vaevlen kõrvitsa uputuses, kuna ei oska seda nagu teha. Vingun siis Vaarikese perenaisele, et oh.., et no kas tahad, mul uputab....aiakäruga transpordin ühest aiaotsast teise :-) tädi veab juba Räpina poole....tuli välja, et Vaarikese rahvas kiskleb suvikõrvitsa praetud nämma järgi ja neil lausa kriis majas, et ühtki poega pole enam taime küljes ja mõõdetakse sentimeetriga, et oleks nagu mingi natukegi korralikum pikkus kõrvitsal, enne kui ta pannile visata! No saame abiks olla, palun tulge ja otsige üks aiakärutäis ära! 

Aga tarkusesse see nüüd ei puutund, vaid see lihtne õpetus, et praegi niisama. Lihtsalt soolaga. No mina vürtsikama persoonina viskasin ikka tšillit ja pipart ka :-D No ja mina olin vaimustuses - röstsaiale panin suts majoneesi ja viskasin kuuma kõrvitsaviilu peale ning oh kui hea, juustuga proovisin ka aga see läks liiaks! Mulle meeldib just tekstuuri erinevus - krõmps röstsai ja ...no suvikõrvits, mingi vedelam ollus:-D Kiire ja hõrgutav amps olemas. Nii tore, kui sul on toredad naabrianaised :-D PS: minu poisid muidugi ei läinud kisklema, õigemini noorem lausa loobus....:-/

minu esimene tammepärg...

...jah :-D See oli minu esimene tammepärg, mis minu kaelaümber on pandud! See n-ö kardetud ja samas ka erutusega oodatud päev on nüüd siis läbi. Laupäeval, 20.08.2016, toimus Kiidjärve pargis Vastse-Kuuste III laulu- ja tantsupidu "Meie küla pidu!"

Juba olen jõudnud siinses interaktiivses päevaraamatus ahastada, et taevaks ja arm, et kuidas Kati küll julges mulle sellise vastutuse usaldad?!? Aga nad tegid seda ja no see mis kokku sai, see jääb nüüd publiku hinnata ja tagasisidestada ja vastukõlastada :-)  Kuid loodan, et ollakse leebed mu konaruste suhtes, sest päike paistis, ilm oli imeline ja see teeb üritusest 75% vähemalt! Kontsert-etendus sai ideaalse pikkusega, nii poolteist tundi, vast keegi väga ära ei väsinud :-D Ja suuremaid nähtavaid soperdusi ei juhtunud :-D Ma tegin sellist kuntsi - nagu kunstiline juhtimine - küll esimest korda ja egas mul pole aimugi, kas tegin ikka seda, mida peab üks kunstiline juht tegema :-) Küsisin küll Kati käest ette ja taha, et mis ja kas veel miskit....katsin seda, et jätan midagi tegemata, mida selline tegija just tegema peab :-D

Täna võin öelda, et paljud asjad ikka jäidki tegemata ja üks asi, mis jäi üle kontrollimata, lõppes lausa halvasti, kuid loodan, et Inglid tervendavad ja kõik saab korda ning andestatakse...:-( Igal juhul õpin sellest jälle, et kõik tuleb ise üle vaadata ja kontrollida. Mul lihtsalt väga kahju, et nii valus see õppetund peab olema.

Täna ripub mu tammepärg magamistoas riidepuu abil laelambi küljes ja terve tuba on erilist väekat tammelõhna täis. Kuivatan selle ära ja naudin selle väge. (Pärjad tegi Kati minia, Kätlin, kes ütles, et ühele kulus 40 minutit umbes!)


:-D fotograaf on tabanud hetke, kui mina kontserdi ajal helipuldis kaasa elan kontserdi käigule. Ma loodan, et mind vähesed vahtisid, mitte et poolele publikule  jäi silma hasartne kunstiline juht, kes vehkis ja ilmestas etendust. NB, draamaõpetaja lööb siin ka välja, kuna sõnadega ei saa enam sekkuda tantsija-laulja olemisse, siis näitlikustad oma kehakeelega, et kuidas ja mis olla või.....mis tulemas on, et tuleb liikuda, vms :-D

 :-D no ausõna härra vallavanem ei teinud mulle peapesu ega mina talle ka. Vallavanem hoopis tänas ja kiitis mind :-) Ju ei oska ma ikka kiitust vastu võtta, pean siis kohe sellise tõsise näo tegema?! Igal juhul hea hetketabamine fotograafilt.

Imeline valgusesära Kiidjärve raamatukogu-seltsimaja tagant. Õhtu oli erakorne ja sume ja soe. Paremat poleks osanud tahta. Tänan Sind Looja.
Lõpetuseks on tahtmine öelda, et aitäh
 - Katile ja Annele ja kõigile teistele, kes usaldasid mind
 - publikule, kes olid
 - lauljatele ja tantsijatele, kes kuulasid ja tegid
 - juhendajatele, kes südamega tööd on teinud - õpetanud ja vaeva ning vastutuse võtnud
 - minu eriline tänu aga naisrühmadele (+juhendaja Urmole), kes "Meie  küla peo!" stsenaariumis erilist rolli mängisid ja nii tublid "mänguemmed" olid!
 - aitäh esipaarile, kes oma rollidega fantastiliselt hakkama said - Kai ja Lauri - te olete NII ilusad :-D
 - tänu Irkale ja folknaistele ja juhendaja Kerstile, kes maanaise väekuse tõid platsile ja olid põhjaks peokavale....
 - tänu kõigile, kes võtsid aja ja tahtmise öelda oma arvamus peo kohta! Tagasiside on nii oluline.
FOTOGRAAF Külli KOLINA, rohkem pilte leiad siit

kolmepäevane hullumeelne dramaatiline karglemine

oooo rahvas ja inimesed :-) Mina, suur Lootvina Naine (loe sõna otses mõttes, eks ju?) veetsin kolme päeva Pikakannu koolis. Võrumaal, kus toimus draamaõpetajate treeninglaager ning kohale oli sõitnud nende sügavate metsade ja laiade laane vahele ligi 15 inimest. Elu on kiire ja tempo ülim kõigil ja seega jäi meid järjest vähemaks....kuid jääjad olid parimad :-)
Mina toppisin oma nime eelkõige seepärast osalejana kirja, et tahtsin teada, kas olen "maailmas üksi?!?" :-D No tuli välja, et EI OLE! Mis on ju rõõmustav uudis, sest saan aru, et sattusin suht õigel ajal õigesse kohta :-) Draamaõpetajate organisatsiooni, kui sellist, veel pole siiani olnudki ja nüüd siis on tegijamad - nagu Katrin Nielsen (ainuke ametlik draamaõpetuse õppejõud üldse Eestis, õpetab Viljandi Kultuuriakadeemias. Lisaks on mõned noored Katrini õpilased, kes on juba välismaa kõrgkoolides teinud magistrid antud teemal) ja ka tartukad (Auli Lille majast, Külli Tartu Waldorfist, jne) loonud MTÜ Draama- ja Teatrihariduse Seltsi, kuhu kutsutakse kuuluma kõiki õpetajaid, kes teadvustavad draamaõpetuse vajalikkust ja tõhusust oma aine edasi andmisel õpilastele. Jaanuaris korraldub suurem ja avalikum draamaõpetajate kokkusaamine Tartus, kust saab rohkem infot ja pannakse õlad kokku, et kellegil poleks tunnet, et on "maailmas üksi :-D", kui kasutab tunnis draamaõpetuse meetodeid :-D....draamaõpetajana nähakse enamasti kooliteatri juhendajat, kuid see ei pea ega pruugi nii olla. Ka eesti keele või kunstiajaloo, jne õpetaja võib olla vabalt KA draamaõpetaja, eriti kui ta lõimib oma aine paremaks draamaõppe elementidega. Kooliteatris on aga eesmärk jõuda tulemuseni ehk lavastuseni ja seega on siis draamaõpe just lavastusliku, rohkem näitlejatöö kaldega.
N-ö "puhast" draamaõppet, kus tunni eesmärk ongi vaid laste arendamine - nende julguse, avatuse, tolerantsuse (kokkuvõtlikult sotsiaalsete oskuste), aktiivsuse, ettevõtlikuse ja LOOVUSE avamine läbi draamaõppe meetodite ehk siis lavastuslike mängude - taolist võimalust on meie koolides praegu väga vähe. Ja nagu ütles ka üleeile mulle kohaliku kooli direktor, kui pakkusin ennast omavalda tööle draamaõpetajana koolis (kohe ikka  tunde andma) siis et - ei mahu tunniplaani ja pole ka raha. Seega jätkan oma tegemist huviringina ning loodan, et lapsevanemad näevad vajalikkust draamaõppe järele oma lastel. Kahjuks ei tule see küll kellegile....no vot selline ekstaatiline jutt draamaõpetuse teemal.
Igal juhul treeninglaagris oli väga tore. Sain palju uut, kasulikku ja samuti ka teadmist, et olen õigesti tööd teinud, et teen õiget ja kasulikku asja meie lastele. Sarnaste kooskäimiste, kogemuste vahetamine ja koolituste korraldamine annab ainult julgust ning paremat oskust oma tegemisi teha. Aitäh korraldajatele ning tore on see, et saan ka Tartu Ülikooli VKA ametliku koolituspaberi :-)  Jälle CV täienes, kuigi tööd ei pakuta selle CV peale eriti ;-) oh ja puhh :-D


Loominguline liikumine, et vabastada oma selgroog pingetest. Loovliikumise õpituba - Kaja Lindal. (Pilt on nimelt kunstiline, et mitte olla äratuntav :-)
Ja Hedvy - Sulle laulan ma ainult üht: "Ai-jeee.. suur pepu, Ai-jee.. suur pepu...."...mu lapsed itsistavad ennast herneks juba selle mänguga :-D

16.-18.08.2016 Pikakannu
draamaõpetajate treeninglaagrist

...ja korraga läks huvitavaks

Leidsime poest pisikestele lastele mõeldud ajakirjad ja oleme täitsa vaimustuses. Kolmeaastasele väga huvitavad ja parajad ülesanded, üheaastane tõmbas ka jooni, mis siis, et valesse kohta, kuuene sai lihtsalt kätt harjutada. Soovitame soojalt!

Viimati valgustasin maailma oma paha tuju teemal. Õhtuni mul seda tuju säilitada ei õnnestunud. Ja eilne läks hoopis tegusaks kätte. Juba paar nädalat tuksleb mu peas plaan minna piduriiete jahile. Poistel on viigipüksid ja särgid väiksed. Ja kahepeale üks lips- seegi liiga väike. Ja meenutustväärt presidendipeol lagunes Väiksel Härral king ära (päriselt laguneski koost). Kooli ja lasteaia algus kisab juba nurga taga, nii et viimane aeg piduriideid hankida. Minu mõte  oli selline, et poetaks tüdrukud Naabriproua juurde ja läheks kogu meesteväega linna jahile. Vahepeal plaan veel täienes, sest hea sõber soovitas kodumaist rõivatootjat. Ja see oli mulle meeltmööda. Niisiis, minu plaan: plikad naaritele, poisid autosse, linna, Sangarisse triiksärke hankima, Kaubamajja viigipükse proovima (just ainult proovima) ja siis tagasi koju, et netist oluliselt odavamalt sobivad viigikad ära tellida (tegija on Emma &Theo, Kaupsis pidid tooted müügil olema, aga neti kaudu olevat odavam. Väga lahedad püksid!). Kui Peremees aga eile õhtul koju jõudis, suutis Preili oma moosinäoga ikka mu plaani peapeale keerata ja kleepis end meiega kaasa. Tegelikult Peremehega, sest mina ütlesin kohe "EI", aga Peremees....noh, ta on neil väikestel piigadel lihtsalt nii ümber sõrme keeratud, et enam pole miskit parata. Oehh. Pakkisime pere autosse ja kiirustasime linna poole. Esialgu Sangarisse. Mul pole selle poega varem kokkupuudet olnud. Jõudsime umbes veerand tundi enne sulgemist. Esiti pidin ma kurja vaeva nägema, et poisid autos üles äratada. Kogu tagaistujaskond oli konteväänavatesse poosidesse magama jäänud. Noor Peremees virgus pärast mitmekordset patsutamist, Väike Härra aga pööritas ainult silmi ja põõnas edasi. Aga kuna magavad tüdrukud oli väga mugav variant, siis jätkasin ma oma kõval sosinal äratamist ja lõpuks tõstsin pooluimase lapse autost välja ning nügisin poe ukse suunas. Mõni hetk hiljem seisime laste triiksärkide riiuli ees ja palusin poistel meelepärast värvi särgid välja valida. Müüja tegeles suurustega sobitamisega ise. Noor Peremees tegi valiku. Nurisesin, aga leppisin. Väike Härra aga, ma olen enam kui kindel, ei saanud isegi aru, kus me oleme või mida temalt oodatakse. Jeei, minu õnn!! Sain ise värvi valida. Kampaania korras olid lipsud tasuta särgi juurde :D Ja need särk-lips komplektid kokku said nii kenad, et heeee :D Väga meeldiv teenindus oli. Ja kodus lähemalt uurides veendusin, et väga ilusad särgid-lipsud. JA etteruttavalt ütlen, et leidsin täna oma veebipostkastist kirja, mis oli umbes sellise sõnastusega :" tere, mina olen Peeter Pikkkõrv (loomulikult mitte, aga ma ei mäleta õiget nime). Te käisite eile meie poes" Nagu wauu!! Mind jälgitakse. See oli ühtaegu nii ootamatu kui naljakas. Aga igatahes soovis see Pikkkõrv tagasisidet ja viisaka kliendina ma seda ka loomulikult andsin. Tüdrukud magasid. Ja siis otsustasin ma plaani muuta. Mõtlesin, et põikaks hoopis Eedenisse. Seal ju ka igasugu riidepoode. Ehk leidub viigipükse. Peremees jäi taas ikka-veel-magavate piigadega autosse ja mina kepsutasin oma poistega poodi. Väike Härra sai nüüd juba aru, mis toimub. Läks raskeks. Siin ilmas on kolm asja, mida see inimhakatis sugugi ei salli. Üks neist on poest riiete ostmine. Pigem küll sellega kaasnev proovimise kohustus. Marssisime sisse N Trendi. Kui terve ukseesine ala ja keskmine ala ja kõik muud alad olid täis tüdrukute satse, siis poiste viikaritele oli pühendatud tervelt meetripikkune stange :D Aga saatus soosis meid ja Väike Härra sai endale viigipüksid ning Noor Peremees lisaks pükstele ka vesti. See oli lihtsalt paratamatult komplektis. Pükste omanik püüdis vahepeal küll muuseas märku anda, et tema proovib oma pükse kodus, mitte poes. Hahaa, naersin keset poodi ja lükkasin ta sujuvalt kabiini, kus vaene mees pidi nelja erinevat püksipaari jalga proovima. Kõik lõppes hästi. Olin väga rahul. Väga :) Okei, materjali üle võib nuriseda...ja noh, aga nagu Peremees lohutas, siis ei pea poisid neid pükse iga päev kandma. Kui kassasse astusime, sisenesid poodi meie ülejäänud kambajõmmid. Oleks te vaid näinud Preili nägu. Ta oli paradiisi sattunud. Ta päriselt õgis pilguga pooled sitsid-satsid ära. Ja see polnud kõik. Ka Pesamuna kõndis poes ringi ja paitas hellalt igasugu kleite ja karvajopesid. Väga huvitav vaatepilt. Müüjatele pakkus see nalja. Meile ka :) Jäänud olid veel kingad. Hargnesime taas, Peremees suundus Preiliga kuhugi asju ajama ja mulle jäi kaks juba tõrksaks muutunud noormeest ning väike kehvasti lõhnav ...laps. Ja me leidsime ka sobivad kingad. Väike Härra näitas küll üles teatud otsustusvõimetust, aga ma ähvardasin, et kui ta õiget valikut ei tee, siis tuleme enne jõulupidu tagasi!!! See mõjus :P  Nii tulemusrikast poeskäiku pole meil vist kogu ajaloo vältel olnud. Sõitsime rõõmukilgete saatel eskalaatoriga allakorrusele (nii vähe on rõõmuks vaja, kui lapsed harva linna pääsevad), pistsin absoluutselt mitteminulikult Noorele Peremehele mündid pihku, istutasin Väikse Härra tema lähedusse ja ässitasin nad pontsikuid ostma. Ooo, seda rõõmu jätku. Ise suundusin Pesamuna ja tema kohutava haisuga tualettruumi, et eelnimetatutest teine sinna maha jätta. Puhta lapse võtsin pärast endaga. Peremees oli sel ajal palju toredamate asjadega tegelenud. Astus korraks sisse Teliasse, sai sealt kõigekindla telefoni, kolm kuud arvutist teleka vaatamise võimalust, kiirema interneti (kuigi ma ei saa aru, kuhu tal kiiret. Või noh, meil on niigi väga hea internet) ja väiksema kuutasu. Siis mingil põhjusel said lapsed mängida mingis keskkonnabussis mingit keskkonnamängu. Jälle rõõmu kui palju. Väike stressitekitav toidupoeretk ja KOJU!!! Tee peal hakkas tagantpoolt kostuma: "Emmmeeee, mul on kõht tühi!" (????MIKS?- Kuhu nad need sada tuhat pontsikut pistsid?), "Mul kaaaa!" "Ma olen niiiiii näljaneee!" Vot, mu kallid sõbrad, sellepärast ongi ilma leiutatud lasteaiad! Seal antakse lastele kaks korda päevas väga korralik kõhutäis ja üks kord veel väike linnupete lisaks. Aga need lapsed sel päeval olid paraku kodused. Nii et mis siis, et kell oli juba peaaegu öö, hakkasin ma putru valmistama. Ja nad kõik neli sõid nagu väiksed hobused. Kui lõpuks saabus rahuhetk, mil need neli väikest hobukest oma põhu sees norksasid ja ma Peremehele saaki tahtsin näidata, avastasime, et olime poiste kingad poodi jätnud. Noh, tunduski natuke liiiga ilus olevat kõik. Õnneks on Eedenis infolett ja täna hommikul sinna helistades selgus, et kott on täitsa alles ja ootab meid. Tänane päev kulges Telia lehelt MinuTV-d lahti muukides. Muukides seepärast....et kogu värk on ju Peremehe nimel :) Ei saanudki hakkama, keerasin palju asju tuksi hoopis, aga teate küll, kes tahab, leiab lahenduse. Tellisin hoopis enda nimele kuuajalise tasuta kasutamise samale asjale. Lapsed said kolm multikat järjest vaadata. Oh seda rõõmu TAAS! Ahjaa, esimesena vaatas Preili seda ponimultikat. Ma pole seda varem näinud (keegi meist pole). Mingil hetkel leidsin poisid ka õhinal kaasa elamast. See hetk oli tegelikult jäädvustamist väärt, aga polnud võimalust. Mis ma tahtsin aga öelda on see, et võrreldes etv multikatega, oli see hoopis teisest puust. Minu arust oli kogu sealne tegelaste omavaheline suhtlus nii ...üleolev ja....fafafa. Noh teate, selline nagu neil pubekatel tänapäeval kombeks. Väga emabeeldiv oli kuulata. Samuti oli sisu täiesti mittelapselik. Aga tegu on ju lastele mõeldud multikaga.. Või mitte? Ega ma väga kõvasti ei julge targutada, ei tea, kes täpselt sihtrühm on. Rohkem me seda ei vaata :D Õnneks valikut on.
Tänases päevas oli toredaid hetki: Pesamuna üritas puuhalule rinnahoidjat selga ajada, Preili käis ringi ja hädaldas, et "Ei suuda enam seda Tarretise filmi vaadata!"- vaadati Tarzanit, poisid avasid oma kookospähklid ja tegid pähklikoortest endale...mhmh, just, rinnahoidjad ja tantsisid mööda tuba, lauldes mingit papageena laulu. Väga huvitav päev.

Õmblen Preilile printsessi mängimise kleidikest.
Samas, ta suutis endale ka jääkidest väga uhke kostüümi ümber siduda.

"Emme, võta sina see õun- see on lihtsalt võrrrratuu!"

Mul on hingesugulasi. See sokk näikse
olevat sama kehvas tujus kui mina.

Pitskardin sai paika, jeei!

....ütles mu kolmeaastane mulle täna hommikul....kell 7!!! Täiesti ogar hommik on. Ja see sai alguse juba eile õhtul kell 8. Ootuspäraselt olin ma päeval arvestatavalt usin. Lastetuba on eeskujulikult korras, põrandad läigivad, pesu on kapis, aknad helgivad kristalselt, pääsukesed sädistavad puuoksal, lapsed mängivad naeratades malet ja mina istun siidkleiti riietatuna terrassil võrkkiiges....või noh, peaaegu. Pooled lapsed on ula pääl. Eile õhtul jõudsid mu kõrvu jutud, et Noor Peremees tahab naabrite juurde ööbima minna (kui ma alles eile ise laps poleks olnud, siis ma seda ööbimise asja ei mõistaks, aga kuna ma ju olin, siis saan aru, kui oluline on vahepeal kellegi teise pool pesas magada, sest...jumal seda teab, miks). Õhtul kuueks olin ma omadega täitsa toss ja suutsin vaevu silmi lahti hoida. Kuidagi õnnestus 8-ni ärkvel vegeteerida. Tean, et lapsed said toidetud- meisterdasin suure potitäie kalasuppi. Pesamuna keeldus kalast. Lürpis vaid leent ja pugis leiba. Olin liiga väsinud, et seletada sellele üheaastasele, kui kasulikud on kalas leiduvad oomega-3 rasvhapped. Kühveldasin noorele daamile mõned lusikatäied kohupiimavahtu ka sisse ja vinnasin meid mõlemaid voodisse. Kell oli täpselt 20.06. Minust jäi Preili suppi sööma ja poisid õue trifaatama. Kunagi öösel tajusin, et saabus Peremees. Olin kogemata liiga vara ööunne jäänud. See tähendas, et uni oli kehv, kere kange ja tigedus saabus, kui ma tundsin, et mul on külm, aga Peremees ei suvatsenudki teist tekki meile peale võtta. Miks küll ?!? Ööga mu pahameel kasvas...ja kasvas...ja siis läbis mu kere kohutav, õõvastav, hingemattev värin- Peremehe äratuskell vibreeris ja röökis tagasihoidlikult. Tahtsin oma paha tuju kuskil välja elada, aga voodis pikali olles oli seda ebamugav teha. Ärkasin..kell 6. 15, vaatamata sellele, et ilm akna taga soosis vähemalt üheksani põõnamist. "Uni on nõrkadele," kinnitasin endale. Voodist väljumine oli viga. Laual olid eilsed nõud, supipott vaatas igatsevalt külmiku poole, juuksed andsid märku, et nad tegelikut pidid juba eile õhtul duši alla pääsema ja ja ja. Üritasin Peremehega toriseda, aga ta ei võtnud vedu. Mossitasin siis omaette kohvitassi taga. Kohvitassis oli kohv, milles oli ilmselgelt liiga vähe vahukoort. Ärkamisest oli möödas umbes veerand tundi. Ja kuna küll küllale liiga ei tee, siis oli juba kosta Preili hommikust vigisemist (seesama Preili, kes muidu viisakalt kella no vähemalt poole 9-ni magab) Niisiis kell pool kaheksa hommikul istusin ma nõusid täis köögilaua taga, lürpisin liigvähe vahukoort sisaldavat kohvi, ühel põlvel Preili, teisel Pesamuna, köögis oli külm ja Peremees musitas mind täiesti valesse kohta enne, kui uksest välja astus, et jälle tööle minna. Ja mul oli paha tuju. Praeguseks olen ma juba unustanud, millest tegelikult rääkida tahtsin. Poisid on vahepeal koju saabunud...hunnikute viisi voodiriideid kaasas (väidavad, et kõik on meie kodust pärit!). Hmmikusöögiks pakkusin tüdrukutele juustusaia ja banaani. Ilmselgelt tuleb mul peagi end liigutama hakata ja neile midagi ehtsat valmistada. Putru. Putru. Kes oli see hull, kes harjutas mu lapsed hommikupudruga, ahh!!! Õnneks lõunaks ja õhtuks ja kogu järgnevaks nädalaks jätkub kalasuppi.
AAAaa. Muidugi, ma tahtsin rääkida imeilusast Küllist ju. Jaa!! Ma tahtsin temast rääkida juba laupäeva õhtul, aga ei jõudnud. Eile hommikul tegime Margamarjuga kiire kolmetunnise kõne ja siis tuli mulle uuesti Külli meelde. Niisiis. Külapäeval tegutsesid Kõrtsis kaks imeilusat piigat. Merike ja Külli. Merikesel ma sel korral pikalt ei peatu, sest ma lihtsalt ei jõua enam ära imestada, kuidas üks inimene suudab kogu aeg hea välja näha (sügan oma pulstis juukseid ja kohendan banaanist hommikumantlihõlma). Aga Küllit näen ma harvem. Säras ta siis seal Kõrtsileti taga. Nägu nigu ladvaõunal, peas rätike, mille all RULLID!! Selline imesoe tunne tuli sisse. Nimelt kandis mu Põlva vanaema (keda nüüdseks enam meie seas pole) kogu aeg oma pead niimoodi. Ja minul oli tihtipeale au neid rulle tema lühikestesse juustesse keerata. See oli maailma lahedaim töö. Rätti ma sinna peale siduda ei osanud. Aga järgmisel päeval võisin rullid peast lahti ka harutada :D Ja ma olin selle osa lapsepõlvest vahepeal täitsa unustanud. Nii, et kui Külli seal seisis niimoodi, rullid ja rätt peas ja kaunilt meigitud ja rõõmus, siis oli selline mõnus kodune tunne kohe. No midagi taolist, nagu tekib pannkoogi- või kaneelisaialõhnaga. Või sülditegemise lõhnaga. Või kuidas kellelgi. Ja missugust imelist müügitööd see tubli naine tegi! Peenelt varjas ta käega enda pugimistööd tegevat suud. Väga läbinähtav varjatud reklaam :D Kokkuvõtvalt võin rõõmuga tunnistada, et need naised sobisid sinna leti taha imehästi

Pildil on lastetoa üks nurk. Nurgas on tumba.
Tumba peal magas kass. Pildistamise hetkel
otsustas ta, et on aeg...end sealt pesta. 

Pildil on putukas. Suur...ilane putukas.
Sest kui lapsel ei saa juustusaiast ja baanist kõht täis,
siis ta läheb ja otsib endale midagi
valgurikast. Väääkk.
Aga kala ei kõlba ....

Ei mingeid uudiseid, lobisen niisama

Pesamuna, kes saab juba täitsa iseseis-
valt toitumisega hakkama :D
Imeline aja kokkuhoid!

Mõtlesin täna päeval, et tulen siia hädaldama Peremehe suurte pidustuste teemal. No et kuidas ta terve interneti rõõmsalt oma sünnipäevale kutsus. Aga tundub, et ma olen vanaks ja pehmeks jäänud, sest pärast natukest omaette torisemist ja pisuke Peremehe noomimist läks pahameel üle. No kuidas sa oled pahane, kui inimene tahab kogu internetis leiduva inimkonnaga oma sünnipäevarõõmu jagada. Rumal oleks seda pahaks panna. Eriti kui ta nüüd nii usinalt ettevalmistustele kaasa aitab. Lausa nii usinalt, et me nädalavahetusel vaevu kohtusime. Eile asjatas ta õues mingeid asju, mida ma hetkel meenutada ei suuda. Olin võime(u)kas ja meelitasin ta õhtusöögiks tuppa. Ja enne, kui ta viimase ampsu suhu läkitas, lajatasin ta pihta fakti, et me läheme nüüd ja kohe kohalike külapeole :D Ta oli ra-ba-tud. Loomulikult oli ta selle juba kolmsada korda jõudnud ära unustada ja loomulikult paiskas see segi tema kõik õhtused plaanid. Õnneks kõiki nelja sõrga vastu ei ajanud ja loobus isegi oma algsest ähvardusest tulla peole töötunkedes. Jeei ! Panin naispere (sh enda) piduriietesse (meespere...no mu jaks sai enne otsa), haarasime Naabriproua ja 2/3 tema järglastest ka pera pääle ning kimasime külakeskusesse. Margamarju tegi seal lastega tsiki-prikitoredusi. Täitsime Peremehega kahasse Jääaja viktoriini....ja olime selles nii kehvad, et füüsiliselt häbi hakkas...mõlemal. Paugutati püssi, söödi kommi, joonistati vuntse ja Noor Peremees tegi minuga paar tantsu. Samuti maitsesin esimest korda elus lambašašlõkki- oli hea ! Ja ühe maailmatuma ilusa külanaise tehtud tort viis mu keele ja sõnad- taevalik, ma ütlen! Pesamuna toimis kellaajast hoolimata ootamatult tublisti, aga 9 ajal õhtul vurasime siiski koju, sest no missa ikka väsinud preilisid väntsutad. Mina panin lapsed magama ja plaanisin Peremehega koos enne öö saabumist telekat vaadata. Jaa, just. Vahepeal on nii mõnus lihtsalt televiisori ees istuda, midagi mõtetut vaadata ja nagu muuseas oma koivad või mõned muud jäsemed Peremehe suunas sirutada, et ta neid mudida saaks (puhas omakasu). Aga ma ei mäletagi, millal me seda viimati tegime. Igatahes andis Peremees mulle pehmelt öeldes korvi ja teatas, et "Leemetil tuli hoog peale!" See tähendab, et mehel on tohutu töötuhin ja seda ei peata miski. Muutsin plaani ja mõtlesin, et teen köögilaua ühe nurga puhtaks ja feissbuukitan siis natuke...üksinduses. Lihtsalt infoks, et elamises valitses kaos (jaa, aitab peenutsemisest, räägime nii nagu asjad on. Pool ajast valitseb elamises kaos, sest kuus inimest omavad palju asju ja liiga vähe kohti nende asjade hoiustamiseks...või siis peitmiseks. Ja ma olen valinud stressivaba elu, mis tähendab, et ma koristan ainult ja ainult siis, kui tuleb tuhin...või keegi külla :P. Elus on palju tähtsamaid ja toredamaid asju kui läikiv toapõrand- uhh, välja ütlesin!). Aga ka minu logelemisplaani keeras Peremees tuksi, sest ma vahepeal käisin teda aida all kõnetamas. Seda aita koristas ta peo tarbeks. Ja seal ta siis rassis. Üksi. Trampsin tuppa ja...õõõõh, hakkasin kööki koristama. südametunnistus.. või kohusetunne või mis paganas see on- hakkas tööle. Kell üks langesin väsinult voodisse....üksi. Peremees ilmus alles kell KOLM!!. Vara üles, hilja voodi....nõnda ait korda saadi. See-eest oli mul täna tuhin ja võtsin korralikult ette vannitoa. Nii korralikult, et otsisin välja oma sõber-tolmuimeja erinevad otsikud ja ludisin puhtaks kõik seinapraod ja laeääred. Ämblikuvõrgud imesin tolmuimejasse, ämblikud jätsin alles-loodan, et nad pikka viha ei pea. 3/4 lastest hoidsid 1/4 lastest. Ja nii terve päev. See tähendas, et ma saingi päriselt toimetada :D Tuleb tunnistada, et see on meie majas minu jaoks midagi uut. Üleüldse on kuidagi lihtsamaks läinud. Beebi kasvas suureks vist. Udupeene mašinaga sai puhtaks vuristatud ka köögipõrand. Homne plaan näeb ette tubasid- mõlemaid. Ja kardinatevahetust. Mu maailma-kõige-parem Vanaema (haaa, muide, mulle meenus, et mu Vanaema luges ka ükskord seda blogi :D Tervitused, Vanaema!) andis mulle posu pitsilisi kardinad ja mul on sees just pitskardina-tunne. Ja juba mitu nädalat olen unistanud õmblemisest. Absoluutselt ei oska, aga see mind ei takista! Keskmised nööbid lähevad homme lasteaeda, nii et kui Noor Peremees Pesamuna valvab, siis tõotab tulla taas tegus päev. Kui muidugi tuhin on :D
Siuh-sauh Vaarikeselt ;)

tulemas on kohalik laulu- ja tantsupidu!

minu tänane töö (õigemini juba kaks ööpäeva)......on aktiivne rahmeldamine ja ajutegevus, et meie valla kolmas laulu- ja tantsupidu saaks häste ja kõikseparempidi peetud :-D Olen võtnud endale suure tüki haugata ja lubanud, et teen selle väikse aga armsa peo kunstilise kujunduse ning juhtimise. Kes ei tea täpselt, siis see tähendab, et sobitan kokku ja loon luguloo tantsujuhi ja muusikajuhi valitud lugudest....ehk siis minu nägemusest ja oskustest sõltub, kas sest saab hea meeleoluga ja hingesoojendav kontsert-etendus või mitte :-)
Kui aus olla, siis on Lootvina Naisel "jänes püksis" ja juba vähemalt 809 korda kahetsenud, et selle vastustuse julgesin vastu võtta. Kuid nüüd on trall käimas ja pidu loodud ning tulema ta peab.
Ootan teidki kõiki 20. augustil Kiidjärve parki. Luban, et tantsijad tantsivad häste ja lauljad laulavad ilusti ning loodetavasti vahepealne ka sujub märkamatult (see ka superõige, sest kui logiseb ja märkad mingit viivitust, jne, siis on jama) ning ärge väga siis vaheosasid ka kartke, küll kogemustega põhitegijad (Katrin ja Anne) mind ree peal hoiavad :-D

..ning pärast on puhveti ja kantri-rokk-sült-bändi ÖBÖDÖSiga tantsulka :-D TASUTA! :-D Hea bänd (mängib üks minu lemmikuid - Toomas Ojasaar - siine suur Lõõtsakuningas) ja Looja loal ka ilus ilm, on ju?

Aga vaatke ka siis näoraamatusse, selle ürituse lehele ja siit näete minu tänase päeva suuremat tegu - plakatit :-D

minu tänane rõõm...

...oli see imeline kaunis roosa-lillega roosihõnguline aadlipreili peen pissuaar (loe - vajalik ööpotike) :-D, mille sisse minu kaasaegses kodus käivad roosad ja valged lilled........

Kohting Naabriprouaga.

Ikka veel Tartuffituhinas. Laupäevasel ja ühtlasi ka viimasel festivali filmiõhtul käisin koos Naabriprouaga (sellesamaga, kes lahkelt sinepiseemneid jagab :) ). Plaan oli küll minna varem linna, et saaks kuskil väikse koogi ja kohvi teha. Aga läks nii nagu alati. Kogenud välikino külastajana pakkisin kotti ka oma udupeene (loe:õhukese) vihmakeebi. Jõudsime enne filmi veel vaid kohvi kaasa haarata (mhmh, Tartuffi kohvikus me Margamarjut kohtasimegi). Valisime kohad. Kaua ja hoolega. Loomulikult istus meie ette pisut pikemat kasvu härrasmees, mistõttu kolisime mõned pingid edasi istuma. Ja siis juhtus midagi toredat. Esiteks need toolid, millele me istuma hakkasime olid vett täis (no sellised pepusüvendiga toolid, nii et sinna süvendisse jagus korralik klaasitäis vett). Mina oleks plärtsti oma tagumendi sinna sisse potsatanud, kui kõrvalistuv kena näitsik poleks me tähelepanu sellele juhtinud. Tänasime rõõmsalt, kallasime toolidelt vee maha ja hakkasime käega järelejäänud suuremaid veepiisku ära pühkima....kui järsku ilmus kuskilt toolivahelt KÄSI.....FROTEERÄTIKUGA!!! Määädšik. Meie taga istus väike noorte seltskond ja see käsi kuulus ühele noormehele, kes sõnagi lausumata me pepualused ilusasti ja kiirelt ära kuivatas. Vau. Sellised inimesed käivad Tartuffil!! Kujutate ette, kui mõnusa ja sooja tunde see tekitas, jah? Saime taas rõõmsat ja imestust täis tänu avaldada. Siis algas film. Ei mina julge kommenteerida, kas linastunu oli filmimaailma mastaabis hea või mitte, aga mulle väga väga meeldis. Nimeks "The Dressmaker", peaosas Kate Winslet. Nii haarav, et...oioioi. Ja kuna filmi lõppedes polnud väsimusest ja tüdimusest (või siis vihmast märgadest riietest- me olime juba filmi algul kaunid kilerüüd selga ajanud) märkigi, siis otsustasime istumislihaste lõdvestamiseks teha kiire kõnni Wernerisse, haarata sealt kohvi ja kooki, ning kaeda ära ka südaöine film. Kujutlege nüüd: tuju on hea, on soe, ümbrust valgustavad laternad, inimesed naeratavad ja sinu (ei, tegelikult ikka meie) süles on karbike Werneri porgandikoogikesega...ja Napoleoni koogikesega, käes aurab mõnus kohv. Mõni minut filmist jäi seetõttu nägemata, aga..neeeh. Film polnud nagunii suurem asi. Mitte päris ajaraisk, aga ei midagi märkimisväärset. Nii väga mõnus õhtu oli. Ja vapper Naabriproua jaksas veel kell 2 öösel koju ka sõita. Meil on siin külas ikka võimsad naised :)  Aitäh talle tagantjärele toreda seltskonna ja kõige muu eest.
Ja kõigile teadmiseks, et Werneri porgandikook on lihtsalt tapvalt hea!!! Pilti sellest pole, minge kohvikusse, vaadake ja proovige ise ;)

koertepulm ja sinepiseemned

Pealkiri on ju segadusttekitav, et kuidas saavad need kaks seotud olla aga saavad...meil siin Lootvina külas saab igasugu asju :-D Lugu juhtus siis nii, et meie koera emal on pulmahooaeg ;-) meie kahjuks ja tema rõõmuks. Nii vana koer, tahaks öelda miskit kohe..... Ise ei saanud talvel enam maast üles, radikuliit painas ja mäletatavasti sai ka siinsel lehel mainitud, et lamab mu kaneeli-taime otsas ja parandab puusavalu :-) No ja see vana koer on nüüd koertemaailmas nii tegija naine, et oh.....tema palju-palju noorem tütar aga vahib elu pealt ja ei saa üldse aru, et mis teema on nüüd lahti. Temake on juba nii 8. elukuu pealt saanud sootuks ja puhtaks, kui nii võib öelda.
Aga see teema on ebameeldiv meile, pererahvale, sest vaatke lugu - koertemaailmas pole monogaamsus trend ning mida rohkem seda uhkem on ikka soojätkamise koha pealt trendikas ja ju siis ka tulemuslik. No seega on meie Palli talu õuel palju igas vanuses ja tegumoes kosilasi näha. Kuid kõige enam annab tooni Rääbiste Nospel, kes meie manu lausa elama on asunud vist - no hommikul kohal ja õhtust rääkimata - tunne, et kahe toidukausi asemel tuleb kolm panna juba. Kõik suured penid ja õhivad, mitte ei söö viisakalt! Mähh.
Edasi, ärge kartke ma jõuan ka sinepiseemneteni :-D
Nali oli pisarateni lausa nädalavahetusel, kui Peremees läks aiatööriista kuuri ja avas ukse ning leidis eest soojätkamise protsessi aktiivse tegevuse ("noored" olid varjulise koha leidnud). Pidin köögis kastruli varbale pillama selle röögatuse peale, mille Peremees kuuldavale lasi: "VÄLJA!" Kõige tipuks oli peigmees end kuuri sisse kaevanud! Kuuri ukse esisel oli kraater lausa ukse alt sissepääsuks kõrgtehnoloogiliselt kujundatud.
Peremehe ja meie ülejäänute kurvastuseks on pulmalised ülimalt egoistlikud ning ei tee ülejäänud seltskonnast oma suures armuhoos väljagi. Meil ei tõuse enam kulm ka (isegi poistel), kui näeme mu koera ema ja Nosplit tema otsas jälle järgmise nurga peal. Ohkame ja loeme päevi, et kuna see umbes 2 nädalat täis saab, kunas peigmeestele huvisignaalide saatmine lakkab....
Nüüd aga siis sinepiseemneteni ja ärge arvake, et see pole eelnevaga seotud, on küll. Oli see nüüd ilusa päeva hommik siis, kui avastasime, et õuele on ilmunud puha uusim ja siledaim ning suurekõrvaline ärgas kosilane.
Ei tea miks aga me arvasime, et see on Lillede armas kutsa, kes lahti pääsnud ja ka elu kaema tulnud. Ja kuna Lootvina Naine vajab vaid väikest põhjust, et teisele Lootvina Naisele helistleda, siis juba oli mul telefon käes ja Lille Perenaine kuuldel. Peale jutukat keskustelu oli üks pool kahtleval seisul, et kas see on ikka nende koer, sest nende oma nagu ketis ikka oli aga seda ka äkki.... ja, et no nemad Põlva linnas praegu ja eks kui tulevad, siis vaatavad üle.....kuna tegemist oli sõbraliku moega tegelasega ja meil neid jagub, siis muidugi polnud see mingi probleem. Lihtsalt hea oli kellegile helistada, kes loodetavasti reageerib :-(
Ja nii pani Lootvina Naine "toru" taskusse ning pesi kurke edasi. Ja siis lahvatas (nüüd me jõuame sinepiseemneteni!) - et oot, Lilled ja Põlvas ja mul pole kurkide tegemiseks marinaadi jaoks sinepiseemneid, mida V-K kaubamagazinis kindlasti pole!?! Uus kõne ja uus pikk jutt, mille tulemusel sain lubaduse, et Lootvina Naine Merle annab oma parima. Ma olin kurgid jõudnud viilutada võileivakurkideks, kui auto õuele keeras :-D Lootvina Naine Merle oli olnud edukas, ka Lille Peremees muheles rahulolevalt, et asi nii sujuvalt on kulgenud (seda oli näost näha) ning minu taskusse sai 4 pakikest sinepiseemneid. Nüüd tuleb aga parim osa - seda vaid kohvitassi hinnaga :-D No kõik ju teavad, et Palli talus pakutakse Headele  parimat kuuma kohvi piimavahuga :-D
Lõpetuseks võib öelda, et koer-peig oli kadunud, näidata polnud teda kuskilt. Ju oli tunnistatud sobimatuks ja võib olla on ikkagi mu koera emal põhimõtted ja tema selle aasta valik on Nospel. Südamest loodan aga, et sellel armastusel pole tagajärgi, millega mina pean tegelema :-) Kuid kõige enam tänan aga Lootvina Naist Merlet, tänu kellele mu võileivakurgid nüüd palju maitsvamad saavad, kui ilma nende toredate sinepiseemneteta!
Ja KOHVI ootab Sind (kasvõi kolm tassi) - palun kutsu end ise, milline aeg vaid Sulle sobib!
Nii palju siis koertepulmast ja sinepiseemnetest....

August 2016 Pallil
Lootvinas on lootust.

kuidas Palli talu pererahvas Tartuffile jõudis....

....no nii tunnike varem. Kena õhtu oli ja kohti tõesti nii palju nagu Vaarikese rahvas hõikas siin. Saime ka oma toolid ilusti autosse jätta. Ilm oli mõnus, istusime ja ajasime juttu. Siis vaevas mind, naksakat naisterahvast väike probleemne häda ja läksin sellele lahendust otsima. Probleem lahendatud Tavernas (tänan neid!) ja siis leidsin, et see nüüd küll kombekas poleks, kui oma sitside ja satsidega, mis kõik olid külge endale topitud, ei jalutaks nüüd Raekoja platsi pidi.....uudishimu ka suur, et mis seal tagapool on :-D NO näed siis - tagapool olid Lootvina Naised ise! Seega said TARTUFFi kohvikus kokku kolm Lootvina Naist ja itsitasid, jagasime külauudised kiiresti nõks-prõks ära ning jätsin nad sinna kohvetama, sest mind ootas Palli talu peremees ju.....No siis saime aimu, et kui see film kohe ei hakka, siis hakkab vihm ja sinna see sättis...kõik sättisid ka endale kile ümber ning stoiliselt istuti tagasi klapka-toolile ootamaie...siis tulvas ekraani ette korraldusmeeskond, keda kõiki oli vaja tänada ja emotsioone väljendada, kui maru vahva ikka oli ja kuidas järgmine aasta tagasi tuleb TARTUFF. No see uudis oli tore....ja siis hakkasid lõpuks subtiitrid ja helises telefon! Meie TARTUFF sai läbi. Haarasime oma vihmavarju, koti ja trügisime oma kohalt mõistmatute nägude saatel välja. Nii kahju küll aga mõnikord on jah mõnel inimesel hädaolukord ja tuleb liikuda....õnneks oli lihtsalt väike probleem ja see sai lahenduse. Aga Jaago talurahvalt kuulsime, et film oli olnud tore ning nad helistasid umbes südaöö paiku, kui koju hakkasid liikuma.....järgmine aasta jälle....kuid meeleolu oli mõnus ja rahvas positiivselt tore....ning vähemalt saime romantiliselt tunnikese juttu ajada keset Raekoja platsi :-D Kvaliteetaeg armastusele.

Deja vu

Need laternad on nii imelised , et pidin pildistama. 
Noh pildil siis need tumekollased piklikud lätakad.
Pole vaja pildistada, kui korralikku aparaati pole, eks.

...ja vihma kallas ning tänavatel voolas vett ojadena. Ooot, kas ma juba eile rääkisin sellest... Sellest siiski mitte. Aga mul on ausalt tunne, et kuskil kõrgemal tehakse mu kulul nalja. Seebitasin oma armsamat eile mitu minutit, et ta minuga linna kohtingule tuleks. Tartuff ju käib. Ja kuigi ta oli tööpäevast ilmselgelt väsinud, ei suutnud ta mu vonksuvatele ripsmetele, anuvale kiisunäole ja kõrvupaitavale mesihäälele(kui ma muuga eriti hiilata ei saa, siis, saate isegi aru, fantaasia on mul kuldmedalit väärt ;) ) vastu panna. Eelmise aasta kogemus õpetas, et istekohtade saamiseks tuleb tund enne filmi algust platsis olla. Jõudsime sinna 45 minutit enne. Ja plats oli põhimõtteliselt TÜHI!! Ma ei saanud üldse aru,  kuidas see võimalik on. Armsam meenutas aga, et käimas on ju Weekendi üritus. Njaa. Ja ilm polnud ka tegelikult väga mõnus. Aga nagu imeväel oli filmi alguse ajaks plats inimesi täis. Määdšik!!Panin selga lausa pusa ja võtsin kaasa pleedi. Jalas siidpüksid ja need toredad soome päritolu baleriinad (need vist kutsusidki kurja karja). Linastus film "Tuba". Väga hea oli. Kuskil kolmveerandi peal hakkas tibutama...ja natuke rohkem tibutama. Järgmisel hetkel kallas juba nagu oavarrest ja ma tundsin, kuidas mu kehal pole enam ühtki kuiva kohta (see pole lihtsalt väljend, selline olukord on päriselt olemas). Armsam hankis meile vihmakeebid. Sellega õnnestus tal enda ülakeha kuivana hoida. Minu jaoks oli liiga hilja. Mul kulus hea mitu minutit, et see kilehoone endale selga ajada, nii et jäsemed ikka õigetest aukudest väljuksid. Aga tuju ja filmielamust see pisike ilmamuutus ei häirinud. Vaatasime mõnusalt filmi lõpuni. Mingil hetkel küll vahetasime istekohta, kolides kohviku terrassile. Meie ees olev laud oli rikkalikult kaetud. Tassid täis ...vett, taldrikud täis ...vett, ja ,oh üllatust! ka veinipokaalides näis vesi olevat. Keegi muutis kunagi vee veiniks....Njaa, ajad on muutnud :) Nentisime kahjutundega, et kui taevaluugid nii lahkelt vett ei jagaks, siis hea meelega vaataks teisegi filmi ära. Aga kui meie nähtu lõppes, väänasin pleedi kuivemaks, kallasin baleriinadest vee välja, langetasin nähtavust takistavad prillid ninaotsale ja asusime auto poole teele. Põikasime läbi kesklinna Statoilist- ilmselgelt olime ära teeninud kuumad joogid. Ja kui enne filmi algust oli mul peenikese preili pisike pissihäda, siis pärast seda suurt vihma....Ühesõnaga-pidin minema. Keegi naljatilk oli aga tualetikasutamise tasuliseks teinud, õõõhhh...Senikaua, kui ma 20 sendi pärast oma armsamat Statoilis taga otsisin oli tualeti ukse taha veel üks huviline (hädaline) tee leidnud. Õnneks lubas ta viisakalt mind esimesena. Viisakad inimesed meeldivad mulle. Vastutasuks käitusin ma kriminaalina ja välja tulles hoidsin talle ukse lahti :) Kaaskannataja säästis 20 senti. JA KARMA TASUS MULLE!!! Minut hiljem, kassas, selgus, et armsama kaardil on üks tasuta hot dog. See kõlas juba siis kummaliselt. Ma ei tea, minu plastikkaartidele küll hot doge ei kogune. Säästukaardile mõnikord tiksub mõnis sent, aga see on kõik. Igatahes  nõudsin ma tagasihoidlikult kohe seda viinerisaia endale. Varem söömiskõlbmatuna tundunud Statoili vinkusai maitses nii soojalt ja imeliselt. Mmmm.
Kui armsamalt uurisin, kas täna ka lähme Tartuffima, ütles ta vaikselt mokaotsast "vaatame", ei mingit vaimustust. Ei tea, kas talle ei meeldinud film või oli asi eilses seenevihmas. Aga õnneks on mul Naabriproua :D
Ma olen suur Tartuffifänn, missiis, et ma päris iga päev käia ei saa. Aga soovitan siiski soojalt. Täna on näiteks jälle väga hea film kell 22.00.

Pidin kõvasti pingutama, et auto minust läbi ei liguneks. Eneselt tuli eemaldada suur osa (mitte kõik!) vööst allapoole jäävaid riideid. Aga eesmärk sai täidetud , jehuu!!

Meenutusi Soomeskäigust

See on juba nii vana lugu, et viimane aeg on ta kirja panna, enne kui mälupilt moondub. Kõik sai alguse sellest, et mu Teatrisõber helistas ja teatas, et kuna ma olen maailma vahvaim ja toredaim ja kõigekõigem, siis pole siin ilmas midagi, mida ta tahaks rohkem kui minuga reisile minna (noja võibolla natuke liialdan, aga ta oleks võinud vabalt nii öelda). Juuni lõpus pidavat toimuma kruiis Soomemaale, 1 päev. Pärast perekoosolekut (kus otsustati, kas ma peaks minema või mitte) viskasin mõned saltod ja hundirattad ja varsti sain juba pakkima hakata. Kuna Tallinn teadupärast asub teisel mandril, siis oli vaja juba eelmisel õhtul sinna valmis sõita, et järgmisel hommikul ebainimlikult vara sadamasse jõuda. Päälinna läksime bussiga. Oiiii, kuidas ma armastan bussisõitu!! Ma pean siia vahepeale kiitlema, et mu Teatrisõber on vähemalt sama hea kui mõni reisibüroo. Minu asi oli ainult õigeks ajaks bussijaama jõuda, sest kõik sealt edasi toimuva oli ta veetleva kergusega ära korraldanud.

Maantee, vihmavari, tühi leivapakk ja
anonüümsust viljelev Teatrisõber

Niisiis, läksin mina , ilma lasteta, ehk siis täiesti üksi(!!!!!), kaasas ainult suuremat sorti õlakott ja (mingil veidral põhjusel) ühe poisslapse Spidermani vihmavari Tartu bussijaama. Olin küll kursis, et Helsingis on kruiisipäeval AINUKE vihmane päev üldse, aga kuna Vaarikesel oli sel ajal umbes 35 kraadi sooja, siis ma aju lihtsalt ei suutnud ette kujutada mingit külmemat olukorda. Nii ma suutsingi end vaid nii palju sundida, et panin minekuks pikad retuusid  jalga. Õehh, kui palav oli!! Kotti pistsin hambaharja, seeliku, rahakoti, õhukese kampsikulaadse asja ja kaks telefoni (üks, et suhelda kodustega, teine, et teha pilti). Saime bussis mõnusad kohad-laua äärde. Ja no tõesti oli muretu ja mõnus sõita, kui ei pidanud samal ajal lapsi kantseldama. Loomulikult tuli kuskil poole tee peal bussi naisterahvas koos väikse LAPSEGA!!! Jeerum, ärgu nüüd arvatagu, et ma lastevastane olen! Oh ei! Aga väike pinge tekkis sisse küll, sest ma tahes-tahtmata elasin sellele emale väga kaasa, kui ta suuri pingutusi tegi, et lapse aega sisustada. Ja mingil hetkel avastasime Teatrisõbraga, et teeme kordamööda ja üksteise võidu sellele väiksele rosinasilmsele hurmurile naljanägusid. Nii palju siis lastevabadusest :D

Ööbimine pidi toimuma Teatrisõbra venna juures, kes juttude järgi elavat teises Tallinna otsas. Algul oli plaan kasutada taksoteenust, aga kuna ka Pealinna jõudes polnud mu ülevoolav elevus ja energia lahtunud, siis võtsime ette tunnise jalutuskäigu sihtkohta. Oiii, see oli tore!! Ma polegi varem Tallinnas niimoodi niisama jalutanud. Minust ei saanud selle tunnikesega küll pealinnasõpra, aga on täitsa reaalne, et ma kunagi vanas eas soovin seal  veel ringi käia :D Ja mu vaene Teatrisõber pidi minuga hakkama saama, muuhulgas tuli tal mind ka iga nurga peal pildistada. Sest no ....Pidi lihtsalt :P

Draamateatri ees. Oi kuidas tahaks põhjust sinna sisse ka minna...

Mingi vahva mees seisis neil seal keset platsi.
Läksin seltsi. See saledam olen mina

Mul pole aimugi mis asjaga on tegu, aga ootamatult tundsin suurt tungi
kõnelema hakata

Lõpuks ööbimiskohas

Vihma saaajab, kõik ujub. ..

Uni oli magus ja voodi pehme. Siinkohal suured tänud Teatrisõbra väikevennale, kes sel ööl oma kodu meile ohverdas ja ise jumal-teab-kus magama pidi. Hommikuks oli ukse ette tellitud takso. Viimati sõitsin taksoga vist umbes 8 aastat tagasi. Nii et loomulikult olin ma ka sellest ülielevil. Ma mõtlen, et kas meil laevas ka midagi huvitavat toimus... ei meenu hetkel. Aga Helsingisse jõudes tabas meid küll paras šokk. Seal oli sügis!!! Või siis lihtsalt kehv suusailm. Nii külm oli ja vihma sadas. Küll ma olin rõõmus oma uhke vihmavarju üle. Mingil hetkel me taipasime, et need plaanid, mis Teatrisõber meie imelise päeva sisustamiseks oli teinud, tuleb nüüd kõrvale heita. Plaan oli käia mingite saarekeste peal ja kuskil pargis. Ühesõnaga- veeta mõnus suvepäev värskes õhus. PPppff-värse õhk. Pppff-suvepäev. Ma ei suutnud mõelda muust kui villastest sokkidest ja kuumast teest. Tagasi vaadates ei saa öelda, et meil tohutu sisukas päev oleks olnud, aga selles olukorras ellujäämisel oli ikka korralik oma-võlu küljes siiski. No et kust kuhu me võiksime liigelda ja millise sõidukiga, ja ennustamine, et kas ja millal vihm järele võiks jääda (muide, ei jäänud!!). Ühistranspordi süsteem oli väga mõnus. Isegi mina piilusin vahepeal Teatrisõbra kaarti ja sain aru, mis seal on. Linna peal olid puud riietatud villasesse kostüümi

Sellised mummulised puud kasvavad meie põhjanaabrite juures. Tibutas, veel ei ladistanud

(eksole, isegi neil oli soojem kui mul) ja ringi siblisid tegelased, kelle seljal ilutses kiri Hop on Hop off.Enamasti olid neil mingisugused rattalaades sõidukid ka pepu all. Aga ühel polnud. Saime natuke itsitada... et kas peaks talle selga hüppama või nii :P Ei hüpanud. Jäime viisakaks. Kohe praegu turgatas pähe kaks asja, mis kohe igal pool ja tugevalt silma hakkasid. Esiteks see, et kõigis välikohvikutes olid väga toredad toolid. Kas siis lustakalt värvilised või lihtsalt põneva stiiliga. Ja teiseks see, et 98%  laps+käru komplekti taga oli ISA, mitte ema. Minu arust ma ei näinudki ühtki last koos emaga. Kus on emad?!?. Aga see oli silmipaitav tegelikult. Võõras, aga tore :)

Jeee! Soe söök ja kuivad jalad- mida veel tahta!

Käisime söömas. Siinkohal sain mina ka natuke "tarka panna" ja tutvustasin Teatrisõbrale soome noutopöytä (kui ma seda sõna hääldada püüdsin, nägin arvatavasti välja nagu huulejoogat tegev kaamel), ehk siis, et maksad raha, saad taldriku ja võid seda buffeelaadses väljapanekus täita täpselt nii palju kordi, kui kõht nõuab. Sõime end pitsast ja salatist peaaegu ogaraks. Ja kuumast kakaost :) Jäätis meie sisse enam ei mahtunud. Kuna tänavatel pahises vesi lausa jõgedena ja mu varbavaheplätudes jalad olid külmast sinised, siis leidsime tee poodi, täpsemalt Anttilasse, ja soetasime endale pisut kinnisemad jalanõud. Teatrisõber korralikud kummikud ja mina...baleriinad.

Crocs ja Kiisusokid

Ja sokid. Poest tänavale astudes nägin ma välja nagu...Noh, kui aus olla, siis väga minulikult maitselage. AGA võin pea anda, et ma ei kujutanud seda endale ette- iga kolmas möödamineja naeratas mulle väga laialt ja tema päev oli kohe kolmkümmend kraadi toredam :) Seljas triibuline tuunika, jalas mustad retuusid, mille peal roosa seelik (sest nii oli soojem), jalas kiisusokid, mille peal valged baleriinad. Ja kirsiks tordil- Spidermani vihmavari. Kõht täis, jalad soojas, sättisime end bussi, mis viis meid toredasse kohta nimega Sealife. 

Nii tore, et raikalast on ka kaisuloom tehtud!

Pilti seal teha ei saanud, sest välguga pildistamine polnud lubatud. Ja ilma välguta ei tulnud pildid välja. Aga kohast nii palju, et mulle väga meeldis. Mitte küll terve päeva sisutamise- koht, aga väga huvitav ja mõnus. Ja temaatiline nännipood on ka kiidusõnu väärt. Ma oleks tahtnud sealt pooled asjad koju viia. Kodused pidid siiski leppima vaid iga üks  ühe meenega, ja nende mahutamiseks palusin kassast kilekotti, teenindaja oli hetkeks mureliku näoga ja teatas, et neil on vaid paberkotid. Sobis mulle. Ja pärast sellelt paberkotilt lugesin kirja sisuga umbes, et ärme kasutame kilekotte, need saastavad loodust. Muidugi ma tean seda ju!! Aga närb tunne oli küll, noh et nagu eriline mühakas, läheb lausa küsima kilekotti.
Ahjaa, Anttilast sain Muumide piparkoogivormid, jehuuu!! Muumid on lahedad :D

Kuidagimoodi sattusime läbi kõndima ka lõbustuspargist.

Lõbustuspargis. Pildil on hobune

See oli mingi lahe aiake, kus veejoad tantsisklesid :)

Pole-aimugi-mis-hoone, aga uhke 

Lind, tehtud...metallist ehk. Huvitav..huvitav

Kõik majad lõbustuspargis olid eeskujulikult värvilised ja
pilkupüüdvad

Lõbustuspargis. Tänav, pink ja puu

Silmikriipiv roosamannandus

Läbi lompide laevale

Laevas ootas meid taaskord söök, võrratu sööök!! Sõime kõhud taaskord täis ja kobisime oma tikutoosi suurusesse kajutisse. Ma kardan koledal kombel kõrgust. Igapäevaelus see mind eriti ei sega, sest Peremees teeb sujuvalt kõik kõrgemad tööd ise ära :), aga nari teine korrus oli minu jaoks liig, mis liig. Ja redel. Redeleid kardan ma ka loomulikult. Sest need viivad ju....kõrgele. Igatahes möödus mu öö madratsikummiga kinnitatult, selili asendis, hirmust väreisedes ja hommikut oodates- uneta. Ka hommikune bussisõit Tartu poole ei tekitanud mõnusat äraolemist. Kuigi ma olen küll selline pisemat tüüpi inimeseloom, oli mul selles bussis väga kitsas ja tohutult ebamugav. Ma ei tea, missuguse kehaehitusega inimestele mõeldes need istmed seal loodud olid, aga kindlasti mitte minusugusele. Ja mis õnnis rõõm oli lõpuks koduuksest sisse astuda. Njaa, ära käia on hea, sest see annab võimaluse tunda tagasijõudmise magusat mekki ....nii hvilosoohviline, eks. 
Suur suur aitäh mu armsale Teatrisõbrale, kes mind kodust välja tiris ja üle mere vinnas, väga mõnus vaheldus oli. Kniks

Tagasi Tallinnas- peaaegu kodus!

Vaarikese Triin