Südaööeelsed mõtelused

Jalutuskaaslased
Jõulud tulevad sel aastal teisiti. Tegelikult on nad ju igal aastal teisiti. Erinevalt eelnevatele aastatele oli eelmiste jõulude ajal üks poiss, kes oli päris kindel, et kogu see jõuluvanandus pole ikka päris....aga vahepeal hakkas kahtlema ka. Sest nii väga tahaks uskuda. Ma saan tast aru. Ma isegi vahetevahel salaja usun. Siis tuleb hinge sisse eriliselt soe tunne...ja kuidagi armsalt väike on olla.
Muidugi on jõuludeni aega. Aga me ju teeme sel aastal jälle Jõulupesa, ja see hoiab jõulutunnet natuke kauem põues. Nii vahva, et meie väikestele ja suurtele külalistele eelmisel aastal meeldis. Hea on teha toredat asja ja saada selle eest veel kiita ka :) .
Vahepeal on palju toimetamist olnud. Selle sisse mahtus ka Volmer Külli ettekantud luulet, millest Marju ka juba kirjutas. Teate, see oli lihtsalt nii hea. Miks teid polnud seal? Mina olin ja teised ka. Ja palju kooki oli. Ma muideks pole kunagi suur luulesõber olnud. Paar luuletust on kooliajast küll meeles, aga et võtaks vabatahtlikult mõne sellise raamatukese kätte või läheks kuhugi luulet kuulama- eip, seda mitte. Aga eks see vanadus ole, ma arvan. Kuu algul ilmus täiesti ootamatult, aga eufooriattekitavalt välja kaua kadunud olnud väike luuleraamat. Minu arust võtsin ma selle kunagi emakodust kaasa, sest seal oli üks lugu, mis mulle väga meeldis. Ja nii see väike räsitud ja mittekutsuva kaanega raamatuke minuga kaasa rändas. 

.......
Mõndagi mõistagi oleneb mõistagi
mõndagi mõistagi oleneb
mõistagi oleneb mõndagi oleneb
mõistagi mõndagi mõistagi.
                             Ilmar Trull


Me oleme linnas.
Jah. Just. Linnas. Tartu linnas. Ootamatult? Tegelikult mitte. Kas kõik on korras? On küll. Ja see osa, mis veel päris ei toimi, see saab ka korda. 
Ma natuke kartsin, et ehk peaks hakkama tegema pikaajalist jälgivat uurimust teemal "Maalapsed linnas". Et äkki tuleb midagi sellist nagu Tarzani filmis, kus kogu elu metsas elanud mees linnas kummalisusi korda hakkas saatma. Tundus päris hirmus, kuigi natuke huvitav ka. Aga õnneks või õnnetuseks nii ei läinud. Nagu ma internetti ühendanud tehnikule käte, jalgade ja kogu oma verbaalse võimekusega selgeks üritasin teha, olen ka ise juba uskuma hakanud, et mu lapsed polegi metsikud, täitsa kodustatud ja toredad teised :D  
Teeme aeg-ajalt ümbruskonnas jalutuskäike. Käisime näiteks ühel õhtul Toomemäel jalutamas. Kell oli 7 ja tänavad ning mägi mõnusalt laternatuledes. Kui palju rõõmu treppidest ja puudelt langenud lehtedest (NB! Need polnud hunnikutesse riisutud lehed, ausõna. Hunnikutesse ma lapsi ei luba :) ) ! Noos Peremees luges meile kivisse raiutud meeste kohta huvitavat infot (ma ei tea, kas ainult mulle tundus, või olin ma meie kultuurilembelisest seltskonnast ainus, kes info vastu huvi tundis). Ja siis sujuvalt see juhtus....me kadusime ära. Põhimõtteliselt oma kodu tagahoovis. Põhimõtteliselt sel ajal, kui lapsed oleks pidanud juba tuttu hakkama minema. Nii et kell 8 jalutasime me mööda tänavaid, mis mulle sugugi tuttavad ei tundunud. Kõik marssisid vapralt mul hanereas järel ja küsisid iga kolme meetri järel, et kas ma nüüd tean, kus me oleme. Kui ma olin neile umbes 471 korda öelnud, et mul pole õrna aimugi, aga küll me nende tänavatega ka tuttavaks saame, kui homme jälle jalutama tuleme, siis ei kostunud eriti entusiastlikke rõõmuhõikeid. Huvitav. Aga me leidsime siiski õige teeotsa ja jõudsime ka koju. Oi, kui hästi kõik magasid :D

Käisin teatris. Balletti vaatamas. Pole seda kunagi varem teinud. Tundus, et seks puhuks tuleb midagi eriti pidulikku selga panna. Panin :) Ema tuli lapsi valvama (ja lastekaid vaatama, sest talle kodus ei näidata) ja pidi ehmatusest pepuli kukkuma, kui kuulis, et tegu on balletiga. Aitasin tema ja ta pepu püsti, võtsin autost oma imelise kollase vihmavarju ja jalutasin Vanemuisesse. Tükk oli huvitav. Ja mitte selliselt huvitav nagu öeldakse söögi kohta, kui nagu pahasti ei taha öelda, aga nautivat nägu ka ei suuda teha. Vaid päriselt huvitav. Lavakujundus oli vinge, tants nauditav ja kostüümid....omapärased. Laval oli palju paljalaadseid inimesi. 
Järgmisel nädalal lähme lastega teatrisse. Juba ootan. Päriselt :) 

Õhtused treeningkõndimised on ära jäänud ja sellest on kahju. Väikestviisi asenduseks on jalutuskäigud ema koertega. Nad pole küll väga head tempohoidjad, aga mingi liikumine siiski :) Ja pärast kõndimist kostitatakse hea kohviga :P  Kusjuures täna sain lisaks kohvile saagiks ka villased sokid , kaks paari kindaid ja kohviube- jebedijeeiii!!!!


Aga kui nüüd tekkis jannopuusepalikult küsimus, et kuidas läheb, siis täitsa ehedalt ja ausalt- hästi läheb.
Härra Bublel on siia hästisobiv laul ka ;)


Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.
Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.
Hind selgub hiljem.
                Doris Kareva


Andmisrõõm on kõige suurem rõõm, muideks ;)

Päikest ja sooje tervitusi Tartust nii siia- kui sinnasuunda!!

8.novembri õhtul eriline hetk meil külamajas...


Meie oma Lootvina Naine Riidma Külli ja Vastse-Kuuste Andrus pakuvad erilisi elamusi terve novembri jooksul. Hingedeaja rännakuks ja vaimuvalguse süütamiseks pimedas hingedekuus...., kes on juba kuulnud meie Küllit lausumas, see teab, kui hea on kuulata.

Muidugi on avatud Lootvina Naise kodukohvik, pakume head angervaksa teed ja külanaised teevad mõne hää koogi teevee kõrvale. Koogihind läheb annetusena külamaja heaks.

Jaga kutset ka naabriga,
tule koosolemisele meiega :-) koos laulu ja ilusa sõnaga!

Killuke sellest, kuidas ma võõra kassi käest hammustada sain ja sellest, kuidas vanas eas imelikuks muutuda ja sellest, kuidas asjad on, EHK sain noomida, et pole ammu sõna võtnud :)

Pildil pole vähimatki seost tegelike asjaosalistega.
Kassilugu tuleb nüüd küll lühidalt ja kituvas kõneviisis :D Käisin meie maailmaarmsama Külli juures, et saada kätte see, mille saamiseks ma ise tegelikult midagi tegema oleksin pidanud...aga kui piisavalt kaua laisk olla, siis lõpuks korjavad ka ebaküdooniad end ise ära ja nad ulatatakse sulle kilekotikeses. Siinkohal sooviksin tervitada Küllit, soovilooks palun mõnd ilusat paaniflöödilugu. Samal ajal, kui mina oma saaki autosse ladusin, keerles ümber mu jala üks kiisu. Kiisu tiirles lausa ümber mõlema jala ja oli no niii armas, muudkui hõõrus enda üht vurrupõske ja siis teist ja. Lõpuks ma sulasin ja tegin talle pai. KRIIKS. Enne, kui mu väga heade kavatsustega käeke kiisu karva puudutas, vajutas ta oma teravad kassikikud mulle kätte!!!Ai! Sain hammustada. Meie suhe oli sellega lõppenud. Tulin ära. Minu arust ei ole loomad ikka oma omanike moodi :D Külli pole mind kunagi hammustanud.

Ka see pilt on internetiavarustest. Keegi ei saa sellise tegevuse
ajal end pildistada :P Isegi mina mitte...
Vanast east ja imelikkusest. Hakkasin mina end liigutama. Ma pole end terve elu liigutanud. Sport tapab ju. Ja on ebatervislik ja... Kõik sai alguse sellest, kui Psühholoog (yeah, mul on oma psühholoog :P ) arvas, et me võiks ühel õhtul kõndima minna. Noh, sellist moodsat tervisekõndi, mitte niisama mõnusalt jalutama. Sellest on nüüd mitu nädalat möödas. Pea igal õhtul kõnnime. Ja meie kohtumised liiguvad järjest hilisemale ajale :D Võtan nüüd julguse kokku ja tunnistan ausalt, oehh : mulle meeldib see. Tehtud, rohkem sellest ei räägi, sai öeldud. Et oma suurt  liikuvust tasakaalustada, siis kord nädalas panen ma oma mõnusad pehmed dressipüksid jalga ja toimetan end Ahja spordihoonesse, et tegeleda millegagi, mis aitab mul kungfupandaks saada. Taijiga, nimelt. Maksimaalne nauding läbi minimaalse liikumise :)

Ja et keha kõrval vaim päris närbu ei jääks, siis teda turgutan ma teemadega, millest mul varem pehmelt öeldes kama kaks oli. Nimelt tuli töö juurest pakkumine, et võiksin end robootika alal harida. Jep. Mina. Ja siinkohal ei mängi mingit rolli see, et robotid mind ei huvita või et ma väikseid LEGO juppe nähes juba instinktiivselt jalataldades valu hakkan tundma või et ma üleüldse tehnika vallas lootusetu kobakäpp olen. Loomulikult võtsin ma pakkumise avasüli vastu ja olen praeguseks käinud kahel digipädevuse koolituspäeval. Ülimegagiga lahe on !!!! Mul on küll aura, mis arvuteid väga ei salli, või siis ei salli arvutid mind. Aga küll meist pikapeale sõbrad saavad :)
Reedel panin esimest korda kokku väikse LEGO alligaatori...ja vabandan kõigi kollegide ees, kes samal ajal tundi andsid ja pidid kuulma minu klassist kostuvat hüppamist, plaksutamist, kilkamist ja rõõmulaulu. Aga see oli nii vahva, kui elukas tööle hakkas. Ja ma ei lõhkunudki midagi ära ega kaotanud ega keeranud vussi. Vaikselt õpin ja olen väga õhinas :)

Seda imelist aastat on veel kübeke rohkem kui kaks kuud. Tea, mis toredat veel tulemas on :D

Alustuseks näiteks vaheaeg :D Eip, see pole päris puhkus, aga siiski.


Päikselisi tervitusi Vaarikeselt ;)





...pakkumisel oli valimisdebatt väikekülas Lootvinas ja kassipojad!

 Pilt: M.Määrits
Kohal oli 15 kandidaati ja ligi 30 külainimest. Täname ja oleme uhked, et meil on nii aktiivne küla. Tublid!
Vaata rohkem:
www.lootvina.ee

Kodu leidnud Virga talu leidlastest kiisupojad!
Virga talu kaks isast tegelast :-)

24.09 sai alguse esimene Eesti Ukulele rahvaklubi!



Imeline Piret seisab ja mõtleb....mmmm, kuidas siia tahvlile küll kaunilt ukulele maalida... :-D - tänu tema asjatamisele Virkoga ja orgunnile Papa Carloga on nüüd see idee elusaks saanud.
Nii tore oli. Väsinud ka olime, kui koju jõudsime aga kuidas annab oma pühapäeva kvaliteetse pereajana veeta ;-) kõik koos ukulelelt mängides.
Pean tunnistama, et meie kaks kitarri on nukrana nurgas, sest terve pere tinistab ukulelelet ja see on suurepärane pill, mida ise harjutada (vaata siia) ja palju muud on YouTubis.
Siis kiidan suure suuga ja maitsva meelega kohta - PapaCarlose restoran Võru tänaval, Sõbrakeskuse vastas. Hubane, stiilne ja maitsev söök kah veel. Hind keskmine. Tugitoolid - super.
Lõpuks särisen vaimustusest ühe mehe entusiasmist, tahtest, särast ja energiast nagu VIRKO. Suur energia-kalli ja tänu Sulle, et oled ja tuled ja jagad.
Järgmine kord kohtume Papa Carlose restos 29.10 kell 14

...meenutus soojast ja erilisest teatriõhtust Lootvinas!


Aitäh Kanepi Harrastusteatrile, et külla tulite. Minu abikaasa ütles kolmele naisele komplimendi - see oli parim lavastus, mida tema on Lootvinas harrastajate esitluses näinud. Ta jäi uskuma ja kuulama naisi laval, kui just nad oleksidki need, keda "mängisid". See oli nii usutav ja eluline. Näitlejad aga kiitsid meie publikult - vastukõlav ja kaasa elav ning toetav, energiaga. Aitäh kõigile, kes tulid kodust välja ja toetasid meie korraldamist juba kohaloluga, see on ülimalt oluline eestvedajatele. Jube piinlik on korraldajana karta, et kas saal on teatrimängul pea tühi, et vaatab vaid kaheksa inimest heal juhul ja ma ise olen koos abikaasaga kaks neist :-/ Meie saali mahub 30-40 vaatajat ja meie küla peaks selle hulga välja andma koos külalistega mujalt. Reaalne tulemus on lihtsalt paratamatu, et kui pole huvilisi, ei hakka ka korraldama. Piinlikust ei taha üle elada. 20.09 ei olnud piinlik. Aitäh tulijatele, tänu kellele ei olnud seda :-)
Mängust endast on ka minul rääkida ainult häid, ülevaid ja paitavaid emotsioone. See oli nauditav teatritegemine. See andis hingele ja südamele. See on ka minu arust siiras, lähedal ja puudutas. Loomulik. Fantastiline harrastusnäitlejad, suurepärane ja braavo :-D


Tuuliki Mölder, Astrid Alles ja Helje Põvvat Lootvinas 20.09.2017


...kõrtsimeeleolu meie teatriõhtul tuli välja rahuldustpakkuv. Rahvast oli parasjagu, kõik lauad täis ;-), kuid putru jäi liialt üle, nad olid vist liig kõvasti kodus söönud või siis terviseedendajad on superhead tööd teinud, rahvas ei söö enam peale kella 18 :-D Kuid kõlas meie Lootvina meeste kõrtsimeeste laulujorin ja naised ka toetasid. Voolas mitte nii lõbus kali ning natuke isegi kahju oli, et vaheaeg läbi sai :-) 



Järgmine sündmus külamajas on 8.10 kell 19, kui toimub traditsiooniline valimisteemaline KOV kandidaatide kohtumine rahvaga. Vaata www.lootvina.ee

Öiseid mõtteid

Isegi hea fantaasia korral ei õnnestu meie lauaküürimist
sellisena ette kujutada :) Aga internetis on ilusaid pilte.
Ühtäkki selgus, et teater tuleb! Selge oli see juba muidugi ammu, aga kuna vahepeal juhtus...september ja kõik muu sellega seonduv, siis umbes mõni päev tagasi jõudis mulle ka kohale, et .....varsti ta meil siin on. Jeeii!! Eksole :) Teater on lahe. Virgad inimesed soetavad endale pileti linna suurde uhkesse majja, otsivad kuu aega varem välja oma teatrikleidid ja külastavad enne kauaoodatud õhtut isegi juuksurisalongi. Mitte nii virgad inimesed (nagu näiteks meie) ei taha oma kodukohast sugugi välja minna ja meelitavad teatri endale koju. Ja usuvad, et nii lihtne kogu see asi ongi. Pfff. Kuni tuleb margamarju ja vuristab ülihelikiirusel ette kõik need kolm miljonit asja, mis teha on vaja ja millest ta enamasti lahkelt 2,5 miljonit ise ära teeb :) ...sest mõni lihtsalt on võimekam...kui mõni teine :P Kuna kõik mu järglased pesitsesid sel nädalavahetusel oma vanaema juures (ma päriselt ei tea, kuidas see juhtus, aga kahtlustan, et mängus on maagia!), siis pärast pikka hommikust voodis vedelemist läksin lihtsalt koduuksest välja (ilma, et keegi oleks sabas rippunud või midagi vajanud või kaasa tahtnud tulla või veel kümme muud asja) ja võtsin suuna külakeskuse poole. Et mis ma seal tegin? No minu 0,25 miljonine panus oli laua küürimine. Kulus vett ja pesuvahendit ja närvirakke ja kõik tundus lootusetu, sest kui üks laud on otsustanud must olla, siis on teda raske ümber veenda. Aga tundus, et lõpuks sai asja. Mõtlesime, et laseme nende ülipuhaste laudade taha edaspidi vaid kätepesukontrolli läbinud inimesi....:) Mina pidin keskusest enneaegselt põgenema, aga nagu pärast selgus, siis alles pärast minu lahkumist läks elu põnevaks. Loodi kõrtsiõhk ja veedeti lõbusalt aega. Nii, et on põhjust kolmapäeva oodata. Teeme jälle midagi toredat süüa, et taastada jõudu, mis etendusele kaasaelamisest väheneda võib :) Ahjaa, üks kuni mitu meest pidid ka muusikat tegema!! Juba ette tundub, et sel nädalal me ei maga ;D. Samas, uni ongi ületähtsustatud.
Uudiseid linnast: ma ei tea, kas see ka vanasti nii oli, aga viimasel ajal tundub, et keset tipptundi on nagu kuidagi raskem liigelda. Ruumi pole, autosid on palju ja parkimiskohti vähe :P
Tühja kõhu korral saab maitsvat ja natuke erilisemat suppi restoranist Vilde ja Vine. Mereannisupi sees lõid lulli krevetid, karbid ja mõned kalad, viisid keele alla.
Vahepeal on läinud....hästi vist. Pooled lastest läksid kooli. Neist omakorda pooled tegid seda esimest korda ja praeguseks hetkeks pole enam sugugi vaimustuses, sest vaja on lugeda ning kirjutada. See pool, kes kooli ei läinud, on väga õnnelik. Kokkuvõtvalt võib öelda, et keskmiselt on kõik rahul. Mina eriti, sest noh...mul on maailma kõige mõnusam töö :) Isegi praegune ilm on nauditav... Seda rikub veidi vaid asjaolu, et auto ja koduukse vahele jääb palju porist ala.
Elu teeb põnevaks ka tõsiasi, et mul on nüüd peaaegu poliitikust sõber!! Varem pole vist olnud. Või on olnud, aga ma pole aru saanud. Igatahes toob iga nädal midagi toredat.

I do believe in fairies ;)

Päikest Vaarikeselt!

...karjääriseelik ja naabrinaise ubinaaid.

Juba mitu päeva tagasi tuli tahtmine kirjutada oma seelikust. Jah sellest, juuresoleval pildil, pikk maani roheline undruk, mis on minu seljas juba 2010 alates. Selle seeliku sain ma Muuga Ellelt, kellele see .....oh mälu....no kindlasti suureks oli jäänud ja andis selle lihtsalt ära kultrasse n-ö kostüümilattu (sealt ma olen endale nii mõnegi teise riideeseme meisterdanud - nii minu tikitud must-punane esindusjakk ja minu must mantel, halli tikandiga, samuti sealt kostüümilaost, ma olen ikka jube öko-inimene, selline taaskasutus...)....mina korjasin selle välja, sain heameelesööstu, et see läheb mu tagumenti ümber ja haarasin nõela-niidi ja hakkasin pihta. Tikkisin oma lemmikud peale ning selga. See seelik on universaal! Sellega ma olen visanud sitta, teinud trenni, koormusega südamefilmi, väisanud vastuvõtte ja jooksnud marti. Selle seelikuga võib kõike teha, sest see on pikk, mugav, seda saab üles keerutada, seda saab sabaots vöövahele toppida ja mida kõike veel - aa sellele saab ka uhke alusseeliku alla panna ja seda edevust siis....:-)
Ja siis - mis materjal - ei kortsu, tundub naturaalne, pehme. Fantast. Jutu mõte on see, et keegi siin hiljuti tegi jälle komplimendi mulle, et vau, milline seelik, nii omapärane (no tikandeid mõtles) ja ilus - ja mul tuli naer peale, et issake, no mida selle seelikuga tehtud kõik on ja kui vana see ürp juba on ja ikka saab komplimente:-D Aga nii ta on, minu niipalju kantud undruk, nii armas ja vastupidav ja nii tubli teine. See ongi minu n-ö karjääriseelik - Võnnu kultuurimaja juhataja vormiriietus: palju pidusid, vastuvõtte, tööpäevi.....varasügisest hilise kevadeni ning nüüd vastse poliitiku kohtumisvorm valijatega :-) Tegemist on sooja riideesemega. Suvel olen hädas ;-)

VOL2....naabrinaise ubinaaid.
Mulle minu n-ö uued, no nad pole värsked aga tundma õppimise klassifikatsioonis ikkagi uued naabrid väga meeldivad. Naabrinaine, Pikkajärve talu perenaine Margit, on nüüd siis omandanud ju vana Saarepuu Helju ülirikkaliku viljapuuaia ning mis te arvate, püsti hädas - no loe: püsti mädas - selle õunauputusega, mis maapinda katab. Aga selle-eest mina, Palli talu perenaine, kelle viimane mahlaõunapuu (loe: suislepp) 3 aastat tagasi kõik kolm haru langetas, olen õunapuuduses ;-) Meil on aias alles kolm suuremat puud, tegelt 2,5, sest see suvine on selline poolik. Suvise küljest sain küll kaks kotti õunu aga talvised õunad sel aastal jäävadki vist väikseks ja roheliseks sinna....aga pere tahab õunamahla, selle järgi on igatsus juba tekkinud ja see lunimine ämmalt ja emalt, et kas nad tooks mõne purgi :-/......mhm, on ju?!
........no siit tuleb ju teile loogiline järeldus, miks mulle siis Pikkajärve perenaine nii meeldib. Ikka suure omakasu pärast :-D Ta lubab mul oma viljapuuaeda raksu minna. Täna siis veeretasin end kohale, kartulikotid kaasas ja passisin peale, et kunas see 101 vihmahoogude paus nüüd tuleb ja korjele! Täna oli ikka jube ilm, üks vihmahoog teise otsas ja ausalt, sellised kohinaga tulid ikka kohe... Selline, et pidi varju end toimetama, mitte et "ah mis see väike sabin". Nüüd on mul kokku kuus kotti õunu, homme pesen need ära ja lähevad teenusesse ja vastu saan loodetavasti 60l õunamahla. Pihlapuu talu perenaine õpetas juba ka, kuidas see mahl kõik mugavalt ära realiseerida, kotid on ostetud :-) ja homme algab mahlategu ;-) Aitäh Margit, sa tubli Lootvina Naine ja hea lahke naabrinaine :-D

VOL3: noh, kohe saab viimane potitäis kuumutatud. Kell 9 alustas mu Musike õunte pesemist ja umbes 11 ajal jõudsime teenusesse. No heal juhul 45 minutit hiljem tulime juba kodu poole ja sain 100L!!!! Mitte 60, vaid 100!
Nüüd oleme siis kella 12 peale mahla kahe suure potiga kuumutanud ja seda kottidesse niristanud - JUBE MUGAV on töödelda ja ma usun, et veelgi mugavam on tarbida. Peale seda kui Külade käest veel hoidiku ka laenasime, on lausa lust (thanks Levia!). Oleme varustunud end õunamahalaga no ilusa järgmise aasta :-D Ma arvan, et see on mu kõige kergem mahlategu üldse kogu  mu 38 aasta juures. Vanemate juures käis selline tringel alati, korja, pese, aja läbi, pressi ja siis pese 100 purki (mul ei lähe enam käsigi sisse kolmelisse), kuumuta, kaaneta ja tassi purke ...praegusega võrreldes - jah, kallim aga oi kui palju lihtsam ning mugavam ja nüüd jõuame veel õhtul Tairole sünnipäevapittu kah!

See unustamatu Venemaa

Kõik sai alguse sellest, et õpetajate toa lauale ilmus posu pabereid reisikirjeldusega. Piilusin tasakesi. Aga vaid väga tasakesi. Pole ma ju eriline reisisell ega miskit. Aga samal päeval töölt koju sõites tõstis minus pead mingi väike mina-tahan-ja-nii-peab-olema-mehike, ning natuke aega hiljem oli reisijate nimekirjas ka minu nimi :D
Ja jätkuvalt poseerin....millegi kuulsa läheduses
Järjekord Ermitaaži KAKS JA POOL TUNDI
Suvi läks ruttu ruttu ja kauaoodatud reisinädala algus jõudis kätte. Saadeti veel täpsustav kiri selle kohta, mis kaasa tuleks võtta. Pidin pehmelt öeldes pepuli kukkuma. Täielikus paanikas helistasin oma emale, kes vastupidiselt minule on suur reisisell. Lugesin talle ette kõik asjad, mis nimekirjas olid, mille peale küsis mu armas ema:" Oled kindel, et te ööbite hotellis? Äkki lähete matkama." Ei, see ei lohutanud mind, mu paanika kasvas. Kaasa oli vaja võtta keeduspiraal. Ma olin vääksuv titepiuks, kui inimesed keeduspiraale kasutasid, ma ise pole sellist asja kunagi kasutanud. Samuti oli vaja korralikus koguses kuivtoitu, st pakisupid jms. Mul oli kindel plaan einestada päeval kuskil restoranis ja saada osa ehtsast vene köögist. Etteruttavalt võin öelda, et mitte midagi sellist polnud üldse võimalikki!!!!
Keeduspiraali jätsin koju. Samuti pakisupid. Otsustasin, et olen enne söömata, kui piinan oma kõhtu selliste asjadega. Küll aga hakkisin reisile eelneval ööl valmis kausitäie kartulisalatit, millest ma karbitäie kaasa võtsin. Taaskord etteruttavalt saan öelda, et kui seda ühel hetkel sööma tahtsin hakata, oli salat juba.....kõlbmatu. Villaseid sokke kaasa ei võtnud.
Selle sinise bussi taga on Smolnaja katedraal, 
see imelise õhustikuga
Reisihommikuks panin vist neli erinevat äratust ja olin ikkagi terve öö poolenisti ärkvel, sest kui mingil tähtsal puhul on võimalik sisse magada, siis minuga enamasti nii ka juhtub. Lapsed olid mööda ilma laiali saadetud, nii et varahommikul sain tegeleda vaid enda asjadega. Uus ja väga mõnus kogemus :D Täitsa viperusteta jõudsin bussi peale, mis meie toreda reisiseltskonna natuke maad edasi päris reisibussi peale transportis. Kõik oli tore :) Ümberistumine päris reisibussi ja.....tutvumine GIIDIGA. Võimsamad emotsioonid seoses meie giidiga on õnneks lahtunud. Tundub mõtetu kogu meie kava siia ümber kirjutada. Käisime siin ja käisime seal. Ikka nii, et varahommikul üles, bussi, mitu tundi sõitu ja kummalist juttu giidi poolt ning siis mikroskoopiline aeg sihtpunktis.
See oli väga väga häiriv. Kõige eredamalt jäi meelde Smolnõi katedraal. Seal toimusid küll mingisugused ehitustööd, aga hoone oli siiski imearmas ja mõnusa ...õhustikuga (?) . Süütasime mõned küünlad ja ühel hetkel hakkas papp (parandage, kui eksin) lugema palvust. Ei, ta ei lugenud. Ta tegi seda lauldes. Või isegi pigem lauleldes, mis siis, et sellist sõna pole.
Veetsime ses kohas hulga aega ja panime oma teadmisi proovilemütoloogia vallas. Mis koht on?
 Ja see oli nii võimas. Mina ja kirik pole elus eriti kokku puutunud (kui mõned imeilusad pulmad välja arvata), uskudesse ja uskujatesse suhtun lugupidavalt, aga ise asjast midagi ei tea. Papi selja taga seisis perekond: ema, isa ja poeg. Ja see ema mingil hetkel ühines papi lauluga. Tekkis midagi duetilaadset ja see tekitas külmavärinaid. Olgugi, et me oleksime pidanud sel ajal juba bussis olema, tundus täiesti võimatu sealt sel hetkel lihtsalt minema kõndida. Ja nii me (mina ja veel keegi :) )
 seisime lummatult ja ahmisime endasse seda miskit, mis oli meist suurem ja mille mina võtsin endaga sealt katedraalist  kaasagi.
Tundub, et jälle ainult mina pildil. Ei, eksite, seekord on mu vahva Ermitaaži-kaaslane ka pildil, täitsa tahtmatult :D
Linnas lõunasööki polnud meile ette nähtud, sööma pidi seda, mis bussis kaasas oli. Mul ei olnud, ma ei söönud. Ja olin kuri. Väga kuri. Mitte selle peale, et mul näksimist kaasas polnud. Vaid selle giidi peale, kes viis meid Vene võrratusse kultuuriruumi ja ei lubanud meil osa saada selle köögist.
Tegelikult tundub praegu siunamine tobe, neid möödapankuid oli igal sammul ja nad kõik jätsin suhu kibeda maigu.
Üritasin teha eriti kavala pildi, kus ma nagu oleks selle suursuguse söögilaua taga. Näete? 
See kõver roosa asi seal peeglis :P
Aga võibolla just tänu neile olen ma kindel, et tahan samadesse kohtadesse peagi tagasi minna. ILMA SELLISE GIIDITA. Meie ööbimiskoht asus kõigest väga kaugel, mis tähendas, et linnadest tagasisõit algas enam-vähem kella viie ajal õhtuti. Ja need olid imelised õhtud. Täpselt sellised kauni ilmaga, et oleks mõnusasti kuskil kohvikus linnapilti nautinud, kohalikku toitu mekkinud ja lobisenud. Aga "hotellis" pakuti ka süüa. Ja et asi liiga kirjuks ei läheks, siis kõigil õhtutel sama toitu :) Kogu teenindav personal oli väga sõbralik ja armas ja ma suutsin isegi endast mõne venekeelse sõna välja pigistada. Mulle väga meeldib vene keele kõla, aga nagu ikka, ega kõneleda ei julge. Ühe mölakliku (haa, jälle uus sõna :D ) sammu tegin ka. Nimelt ostsin endale juba suhteliselt reisi alguses kõrvaklapid. Tegu oli Lux Expressi bussiga, mis tähendab, et seal oli võimalik väikselt ekraanilt filme vaadata. Ja seda ma tegin. Sest giidi juttu ma kuulata ei suutnud. Mitu väga head filmi vaatasin sõitude ajal ära. Jagan lahkesti :) "The theory of everything", "The Danish girl" ja "Steve Jobs". Hästi kulutatud aeg:)
Jänestega samal tänaval oli ka üks mees, kes valvas vahakujude muuseumi ust, aga sinna me ei pääsenud. .
Niisiis, tuleb hakata planeerima uut Venemaareisi ;)
Püüdsin olla neljas graatsia...
Leidsin ühelt väikselt armsalt tänavalt jänese. Ja ta oli sõbralikult nõus minuga miljon sõbrapilti tegema. Kasutasin võimalust :)


...rabaäärne vaikusetund koos seentega.

Eile oli nii mõnus päev. Head sõbrad tulid sauna ja õhtu läks pikaks ning meeleolukaks. Sai naerda, sai kõik jutud ära rääkida, mis südamel ja nii mõnegi asja üle pikalt-laialt arutatud. Hommikul oli selline natuke väsinud olemine. Aga selle vastu aitab alati, kui lähed ja sorteerid nii tunnikese kartuleid - no söögikartul, seemnekartul ja siis seasöögikartul :-) (nüüd on siis pakkuda "seasöögikartult" ehk siis loomatoitu, kes hoolib, see skoorib ja ruttu mulle taskusse kõlistab...
Ja siis tuli tunne, et tahaks vaikust ja rahu ja METSA. Ma pole nii ammu metsas käinud iseendaga. Nii, et lihtsalt olen ja hingan ning lasen minna kõigel, sest silm ja mõte otsib vaid seent. Ise siis pobised juttu nende nöpsikestega ja kiidad ning tänad, et nad nii kenasti sinu korvi end lasevad leida. Ma pole kaua nii mõnusal seenel käigul olnud, sest seeni ON! Ma ei saa ju öelda, kus ma käisin, siis ei mahu ära äkki ;-) aga ...... kaugele ei läinud. Kokkuvõttes teen homme mitu purki marineerituid seeni, sest ma leidsin nii puhtaid, tugevaid ja nunnusid nöpse terve korvi :-) Väga rahustav, väga. Huvitav, mis nende seentega küll tegema hakata, kui ma nüüd metsas käin homme, ülehomme ja üleülehomme ja  .....:-) 

...minu seenerahu tulemus.....

"Nüüd vali Lootvina ;-)" - ehk algas valmiskampaania teatrirahvale....

Ja meie, Lootvina Naised, kutsume sind valima 20. septembrit, teatriõhtut siin Lootvinas! No hea küll, kui sulle kuupäev sobib ja sa ei saa 20.09 tulla, siis kindlasti käi vaata kuskil mujal teatrit aga...
.....Lootvinas on veel mõnusam :-) (ma kiidaks isegi siis, kui siin ei elaks...:-)

Meil 20.09 etendus on meil vaheajaga ning siis
avatakse merekõrts ja pakume kohe toekamata toitu, nagu kõrtsile kohane. Lubame, et kõhu saab täis! Lõbus kali voolab meie kõrtsis lausa niisama (loe: tasuta) ;-) Juba kütame kaminat iga päev, et rõskus kaoks ja mõnus oleks meie külamajas. 

Menüüs on ühes merekõrstsis:
TASUTA laual - Muuga talu soolaoad, Pikkajärve talu õunad, Palli talu lõbus kali
SOODSALT sulas saab - toekat mulgiputru sibula-suitsupeki möginaga, mõnusaid küüslauguleibasid, ahjusooje pirukaid. Värskeid porgandeid tipikastmega. Magusaks pakume Vaarikese talu kuulsat sefiiritorti ja hooajale kohalselt õunakooki. Ei puudu ka Lootvina Naise "firmamärk" angervaksatee ja loomulikult ka kohvirüübet saab. Tule kõrtsi!

                                                     täisvalgus versus kõrtsivalguse meeleolu!
Ja ERILINE ROSIN on:
Lootvina Mehed laulavad meremeeste laule ukulele saatel
(no meil ju oli suvekool, õppisid siin mehed).

Seega, kui saad valida, vali Lootvina!
(NB! Ikkagi valimiskampaaniate aeg on aktiivselt käimas ;-)


NB! Arveldamine meie koduses kõrtsis ja teatrikassas ainult sularahas.

NB! Ka Lootvina Naine margamarju kandideerib kohalikku volikokku. Kuulun sotsiaaldemokraatide nimekirja (erakonda pole astunud aga väärtused ja põhimõtted sobivad) ja number anti ka - 266 ;-) Minu kohta rohkem lugeda saad minu mõtteveerust.

.....järelhüüe Marile.

Matsime Mari krundi piirile, vana kase alla,
kus ta tihti istus ja taha aasale metsloomi vahtis.... 
Ma pole õnneks kaua pidanud ühtki järelhüüet kirjutama.

Kuid täna, kui möödas on ööpäev ja istun köögis ning mõtlen, siis tahan seda teha.

Kirjutada järelhüüde tublile, targale, soliidsele ning mõistlikule koerale, kes meie juures oma viimased aastad elas.

Ma räägin teile Mari loo....

Keegi ei tea, kui vana Mari oli ja keegi ei tea, kust ta tuli. Keegi ei tea tema loo algust, kuid ühel aastal (pakun 2008, enne meie siia kolimist) oli kena, suur ja klassikalise hundikoera välimusega emane koer, keset külateed ja ootas otsivalt autosid. Ta ootas kaua peremeest, kes ta tõenõoliselt siia, Lootvina vahele, maha jättis ning oma tagasitulematut teed sõitis. Kollases majas elas tollal Miia, kõhn ja pikk naisterahvas, kes oli lahke olemisega ning loomaarmastaja. Miia hakkas koerale süüa andma ning koer läks tema juurde elama...Miia hakkas teda nimetama Mariks, miks - ei tea.
Ax ütles, et Marile tuleb head kaasa panna ja sokutas peotäie
koerakrõbinaid ning kolm lihapallikest Mari nina ette viimsele teele....
Meie kolisime siia 2009 ja ma imetlesin alati kui väärikas on üks koer. Ta oli väga tark elukas. Tema oli nagu terve küla koer, külakeskuse koer, käis nii öelda külas. Vaatas elamise-olemise üle, tervitas-tervistas ja võis ka olla, et magas Sinu juures mingi aja ja läks koju.
Miia võeti ära meie hulgast nii mõnedki aastad tagasi. Miia asemele kolis kollasesse majja kohevarsti uus perenaine, räägitakse, et Miia sõbranna. Tühja kohta ilmas pole ja ega Loodus ka salli ;-) Kuid uue perenaisega tulid kaasa uued loomad ja Mari kuuti kolis bernhardiini ja millegi ristand, õuel klähvis väike krnatsi moodi elukas ning liialt kitsas oli .......vist.

Mari tütre võtsime endale juba siis kui Miia elas. Koertel tundeid küll ei täheldanud, kuid külas käis Mari ikka oma tütrel siin, Palli talus ja Palli (nii panime koeratütrele nimeks) kostitas ikka oma söögikausist ema. Põlvkondlik side, naersime meie.
Kuid siis, peale Miia lahkumist, hakkas Mari järjest enam Palli õuele jääma. Algul saabus täpselt kella kuueks õhtul, teades, et Palli peremees saabub ja temal oli kombeks koerte söögikauss kuurist täis kallata puid otsides. Nii siis Mari õhtusöögile kiirustas. Siis jäi juba päevaks ja õhtuti kadus kuni vastu talve avastasime, et tütar on oma kuudi ka emale loovutanud ning ise kohevates karvades mähkunult trepi ees magab ning Mari kuudis soojas. Vahel ikka Mari jalutas veel keskuse juurde ja võibolla ka mujale, kuid sujuvalt valis ta koduks Palli talu.

Kõik, mida ihkame, võib ükskord meieni jõuda. Olin mitu korda õhanud, et küll tahaks ka sellist suurt ja väärikat koera ja siis ta ise tuligi. Tütrest on küll väärikus mööda läinud, tema osaks on saanud vist isapoolsed geenid ;-)

Ja eile ning täna, kui tulin koju, siis oli kuidagi imelik, et suur ja väärikas, aeglane Mari ei tulegi üle õue vastu, auto juurde, et koonuga sind tasakesi tervitada.
Maril oli kombeks, et ta tuli sinu juurde ja pani oma nina õrnalt sulle vastu ning seejärel läks jälle mõnda oma kohta magama. Mari viimased aastad, olles nähtavalt NII vana, et......liikus ühest kohast teise ning magas - küll mu roosipõõsastes, küll mu peenratel ja igas muus kohas kus sobis talle! Kui nädalavahetuseti miski töö või tegemine, siis ta vedas end magama sinna lähedale......

Juba eelmine sügis, vastu talve, me kartsime, et ta ei pea vastu, kuid suve algul oli jälle vanaproual puus all ja kepsutas isegi. Vorstisu oli viimase hetkeni. Ja mina veel mõtlesin reedel, et peaks Marist mõne ilusa pildi tegema, et .......ja need jäidki tegemata, küll järgmine nädal jõuab mõttest. Ei jõua, vahel me lihtsalt ei jõua. Jääme hiljaks ja ongi liiga hilja, enam lihtsalt ei saa.

Puhka rahus, koer Mari, kes sa valisid ise endale peremehi.

....midagi mõnusat, tasast ja hingele mõeldut!




Jahtunud kohv.
Aita Kivi.

Kui kaua see vana naine
täna seal kohvikus lauani tuli,
hoides, et tass püsti taldrikul püsiks!
Ma tahtsin ju appi minna,
ma istusin kõrvallauas, aga...
mul oli kuidagi piinlik -
ootasin, et ta küsiks.
Ta istus ja suhkrut segas,
hammustas juna saia, kui varrukas
tassi riivas ja lauale voolas sisu.
Tõusin ja astusin ligi:
"Tohib, ma toon teile uue?"
Ta naeratas nukralt: "Tänan,
mul polegi enam isu!"
Hoolikalt paberisse
keeras pooliku saia,
haaras koti ja lahkus...
Ma istusin pärast veel kaua
ja tajusin, kuidas mu tassis
kohv jahtus.

Kolmapäeva õhtu, kella seitsme ajal, panin külmaja kaminas tule praksuma. Akna taga oli selle suve kõige sitem (vabandused väljenduse pärast aga...) ilm. Tõmbasin värske vee kaevust ning vajutasin kiirveekeetja nuppu. Kolistasin kapinurgas, et leida angervaksa teekott. Kaks minutit enne kaheksat jõudsid Tuuli, Heili ja Merike. Peale minu tulikuuma koogi saabumist, jõudsid Triin ja kohe - Aeg tema ees - Külli.



 Meil oli nii palju jagada, me polnud kaua trehvanud. Kes kus käinud, kuidas valla "matused" olid, kes miskit teinud ja mis ees ootamas. Kuid Riidma Külli ei lase meil lihtsalt niisama olla, et kui on ikkagi lemmikluuletuste luuleõhtu, siis me tegeleme luulega ;-)
Küllil olid kaasas imekenad ja naiselikud postkaardid, mida me igaüks endale valis ja mille kohta me luuletusi tegime ning teineteisele teise tehtu ette lugesime. Need said imekenad, nagu me naised isegi.
Siis hakkasime jagama oma kaasatoodut. Naised olidki igaüks kedagi kaasa toonud - meiega olid Juhan Liiv, Ellen Niit, Aita Kivi, Marie Under ja tundmatud autorid  - üks nõukaaegne poeet, kelle nimi meelde ei jäänud mulle, kuid kelle teoselõik teieni jõuab.....:-) sest ühisel otsusel, see lihtsalt sobib nii hästi:

Õhtu lõppes imelise ettekandega Küllilt, kes andis meile kogeda osa oma sõnakunsti kõrgharidusest.......ta esitas meile Under ballaadi "Merilehmad"........aitäh selle elamuse eest!
Nii ongi, et sellised väiksed kokkusaamised, mõnus side teise inimesega, vihmases-tuulises-porises õhtus, on nii hea-oluline-vajalik ja see annab Hingele nii palju juurde. Ja ma tean, et need head naised on mulle lähedal - siin samas mõne kilomeetri kaugusel oma und seadmas. Head ööd ja rahu teie unenägudesse.....

kirjutatud 23.08.2017 23:26

Kättemaks ja tähed

Nentisin ühel hetkel iseendale, et pole sel suvel sugugi muusika- ega teatriüritustel käinud. Ja nüüd, paar hetke hiljem, on mul kuuldud üht ja nähtud teist. Esiteks sattusin ma segastel asjaoludel Lenna ja Estonian Voices´i kontserdile Varbuse muusikamõisas. Boonusena lasti rahva ette ka Euroopa Eesti segakoor. Ja oh, mis rõõm oli näha selle suure seltskonna keskel tuttavat nägu. Seest läks soojaks ja meel rõõmsaks. Aga Lenna fänn ma pole. Pole mul ka ta vastu miskit ja mõned lood isegi meeldivad. Aga... Aga enne Lennat lendas lavale Estonian Voices. Ja see, mis nad tegid oli ...müstiline. Ma olin etendusest (sest see polnud pelgalt laul) nii lummatud, et unustasin füsioloogilisest vajadusest isegi silmi pilgutada. Lihtsalt jõllitasin ja kuulasin. Iga silpi.. Ja iga hetke. Ja püüdsin kõik endasse neelata. Talletada. Aga siis meenus, et ma pole mälupulk. Leppisin emotsiooni säilitamisega. Aga no tõesti, see oli lihtsalt niii hea. Eriti suurelt mõjus nende versioon laulust "Kättemäks", mul tõusid vist kuklakarvad ka püsti. Grupp laulis mitu mitu lugu ja mina olin nii lummatud. Siis tuli lavale Lenna. Selline väike ja armas ja laulis neli laulu. Lihtsalt laulis need ära. Kiirelt ja valutult. Ja lõpetuseks lasti veel natuke Estonian Voices´t nautida. Selline siis muusikaelamus. Päeva paar tagasi sattusin vähem segastel asjaoludel Tartusse teatrietendusele. Ühel heal päeval helistas mu Teatrisõber ja meenutas, et meie minu-arust-oktoobris-toimuma-pidav-teatriõhtu on kohekohe ukse ees. Täpsemini juba paari päeva pärast. Ja sugugi mitte oktoobris. Andsin ohjad Noorele Peremehele üle, panin linnapüksid jalga ja seadsin rooli linna suunale. Viimasel ajal on mul kalduvus kohtumistele õigeaegselt jõuda. Astusime Teatrisõbraga Wernerist läbi, maiustasime, ja tegime mäkketõusu tähetorni külje alla, kus etendus aset pidi leidma. No need Verneri koogid...mmmm. Proovisin sellist hõrgutist nagu Green Velvet (tegelikult oleks natuke tahtnud Red Velvetit, aga see saadanas sisaldab hulga toiduvärvi, ja punane toiduvärv pidavat laste käitumisele halvasti mõjuma. Mina aga tahtsin õhtul hästi käituda : ) Minu suur tükk torti maitses oivalisest, lauanaabri šokolaaditort samuti. Ma nii väga tahaks edasi anda seda positiivset ja rõõmsat tunnet, mis mind pärast etendust valdas, aga näed, eneseväljendusoskus jätab soovida. Näitlejaid oli kuus. Ja uskumatu küll, aga kõik olid mullegi tuttavad näod. Nii palju nalja, lihtsat ja ILUSAT nalja, õrnkirglikku romantikat, ootust, nauditavat näitlejatööd, meelipaitavat miljööd, elavust ja elusust. Nagu ma oma Teatrisõbrale ka ütlesin, see oli kõige TOREDAM etendust, mida ma eales näinud olen. Kõik tegelased olid head, lugu piisavalt lihtne, naljad ilusad, kostüümid kaunid ja...oehh. Ahjaa. Jutt käib tükist "Julie ja tähed".

Juba viie tunni pärast alustan ma koos toreda seltskonnaga reisi Venemaale. Ja tegelikult peaksin asju pakkima. Aga ma ei saa seda teha, sest pole veel nimekirjagi koostanud. Olen sõnuseletamatult elevil. Emme käest sain kohvri ja kleite ja sussid. Midagi tuleks ehk veel võtta...

Nii nunnu, et söö või ära
Poisid sõitsid täna täitsa iseseisvalt Võrust Tallinnasse oma tädile külla ja päälinnaelu nuusutama. Vapper tädi lohistas oma karvased vennapojad kohe juuksurisse ja saatis mullegi tulemusest pilte teemal ".....ja nii saigi ahvist inimene" :P Ei no nii hull pole, aga igatahes on mul maailma kõige nunnumad klutid. Loomulikult tegid nad sada muud toredust ka (poole päeva jooksul rohkem kui siiani kogu suvega kokku vist). Preilid viisin hommikul vanaema juurde. Ja päeval üksi kodus olla oli esimest korda väga imelik. Kui keegi oleks pakkunud, siis ma oleks oma pudinad vist siia tagasi lohistanud. Aga ei pakutud. Nii et magasin, toimetasin ja nüüd hakkan siis nimekirja tegema. Ja olen ikka veel elevuses. Pühapäeval tulen tagasi. Ja esmaspäeval on preilid ka juba minuga kodus. Jeerum. Ma vist pean tunnistama, et mulle meeldib lastega koos kodus olla :O Hakkan vanaks jääma.

Igatahes, olge hoiatatud! Kui ma reisult naasen, siis tahan jagada miljonit pilti ja muljet, sest...ma pole ju varem sellisel reisil käinud :D


Tervitusi Vaarikeselt, püüdke päikest ;)


...Luutvina Naane Manni käve Issakul sõbranje Elliga!

Õkva vääga illos oll! 29. oll tuu Issaku Leibkonnapäiv jälleki ja noh Luutvina Naane Palli talost läts ka kohale. Sest sääl om mul hää sõbranje Elli, Issaku külast, Kasekivi tulevasest talost. No ja kui sääne pidu oma välla kuulutatut ja Elli kuts, siis ma ei saa minemata jäta.
Nii siis saigi nu kõikse parempa hilbu selja aetut ning Issku järve veerde kohale kõpsatu. Ja kuna koskil mujal pole tada hääd juttu ja pilti panna, siis ma kirota iks siin, tan Luutvina Naase stiilsen blogin, on ju?

Nu kõikse päält mi jõudseme Matti tallu, kos oliva vääga lahke pererahvas. Manni ja Elli tahtseva kõigiga kuulsa presidendi muudu selfi teta, et oles hää kaija pärast, kos ja kellega sai trehvatu.
Ta om siis Kurista külan Matti talu, kos saase sanna renti ja pidu pidada. Lahke pererahvas siis kuts juba 19. augustil külla, kus kodukohviku päiv ja uhke ansambli kah - HÜÜP.
Matti talu rahvas Kurista külan Võnnu vallan.
Mi Elliga Matti talu sannalaval. Vääga jahhe oll aga kõneldi, et taa lätt häste kuumas!

Matti talon torti süüman. Vääga hää sefiiri tort oll, mi võtsime kats tükki kohe.
Tuu kuulus sefiiritort. Ma sai perenaase käest ka tolle hää asja tegija telefoninumbri, ma kohe telli endale kah.



Siis aga jõudseme Kirotaride manu. Sääl oll kõikse õu täus noid karvaseid ja sulelisi. Mul olliva iks kalossi jalan, Elli tippe küll kängega, oh sa tada ulli pääliina prowat küll :-)
Taloperemehega selfi! Nu küll om pikk miis, kõikse pikem keda mino silma omava nännu!
Ja latse omava kah nagu esä suust sadanuva. 
Peretütre ka pääle. Noid kutskeid oll sääl viis tükku, et kui vaja peni õue pääle, siis õkvaprõlla minge Kirotaride õue pääle. 
Taa om mi selfie pullivaska Piitrega!
Tan oleme mi nüüt kuulsa kesvussõidu meistri mann, kes suut hobestega sõita ilmatuma kavva. Lauri Virge om kõge paremp Eestin ja maailmatipp om kah! Tema juuren Kuristan saase ratsutada ja hobeseid süüta-juuta-kasida.
Perenaasega selfi!

Kõik na siin pidil omava uhke medali ja vimpli ja karika, mis om Lauri Virgele antu. Vääga uhke! 

Hobesega selfi!
Määnsegi külamehega selfi!
Kommenteeri tan ma siis, et nu igasugusit tul ligi ja taht pilti teta. Egas mi - kõneisiku - pidime ju lahke olema. Üts miis tahtse musi kah, nu sai antu kah :-D Hää, et oma vanamiis kodu sai jäetu, muidu es oles olnu säänest pidu ;-)

Järgmisi pilte kaege! Mi oleme Lillaku Marguse man Veinitoan. Oi ta miildus häste meile. Nuur ja illos miis om kolinu maale ja tege tan häid köörameit :-D Ei saa see viimane kord olema, kui mi Lillaku Margusele külla läeme :-)

Ja tan mi "DEGUSTIIRSIME" kodutseit veine. Hääd asja õpp nuurmiis! Tast saase hüva veinimeister ;-)
(Nüüd kaesi pilti ja ma tahas õkva tiida, kes tuu miis mu takan om ja miks mind säänse pilguga vaht?!)

Orula talon, mi kuulsime peremiist Tõnu kalapüügi asja seletaman. Paljo kalu oll kinni püütu ja pangen. Matti talon aga oma tiigin kalo puudu, no viias siis sinna. Vot sääne külavärk ja kuustüü.


Sääl Saksingute man oll üts imelik miis kah, kes püüde meile naastele mingit vääga imelikku asja kõnelda - et ta riist tal käen om üts hää asi, millega naklu seina sisse lasta?!? Ma tahtse küll oma vanamehele tuua tuu asja aga Jõgari miis ei andnu, et ta lätt sinna Melliste vanavara laadale, mis õkvaprõlla augustin tuleman om....vot ses nii

Ja nii siis kõik oll. Jaago talun jäigi selfi tegemata peremehe ja naasega, nu juusiva nii õkva kipesti, et ei saanu. Maru suur kahju om küll. Eks tule uuesti minna. Sääl ju kah tuu käsitüü värk, meil Elliga om tuu käpan küll :-) Ja teatrimängu kaieme kah lõpun. Tuu oll kah hää kaija. Tore pidu oll, vääga hää päeiv. Aituma tegijatele ja korraldajatele.


Nuh, Manni ja Elli tervitase ja tänase kõiki, kes olliva nii sallva ning jõudsiva ärra kullata kõikse jutu ja asatamise, mis meil teta oll Leibakonnapääva kõneisikutena. Meil oll õkvaprõlla vääga lõbus olemine ja tegemine. Päris kavva pole säänest toredat päiva olnu, kus nii paljo häid ja vahvait inemesi saase kätt pidi tervutada ning juttu aija :-D