Heeeh, vaheaeg :D

Oleks ma varem teadnud, et kolmekümneselt elu nii tegusaks ja nägusaks muutub,....oleks...ei teagi...rutem vananenud(?)

Lolo

Hetkel on meie kodu kõige kuumem teema tibumajandus. Väikseid karvapalle tuleb inkubaatorist nagu seeni pärast kevadist vihma :D On mõned kanatibud ja mitu peotäit parditupse. Ja eile krõbistas end munast välja ka pesuehtne hani! No meie rõõm on piiritu. Nimeks sai sellele pehmele äputupsule Lolo, ja olgugi, et linnud ei pidavat poputamist eriti kõrgelt hindama, nunnutume ja nännutame me teda igal võimalikul hetkel. Erinevaid meetodeidpidi saadud tibusid on meil siin talus olnud igal kevadel. Aga selle perioodi elevuse lahjenemist pole küll täheldanud. Rõõmuhormoonitase hakkab tõusma kohe, kui inkust esimesi piukse kuulda on. Heeh, no...mõistate, eks.
Paar päeva tagasi jänkuaias (olgugi, et korrektne on öelda küülik, kasutame me igapäevakõnes siiski sõna-jänku. Oluliselt ilusam sõna ja palju suupärasem. Lihtsalt märkus, et kui mõni sellealaspetsialist lugema juhtub.) istudes nägime puuri alt välja piilumas üht pisikest nina, millele järgnesid väiksemad kõrvad, kui olime viimasel ajal harjunud nägema. Praeguseks on kohalikud spioonid tuvastanud, et meil on kaks vahvat jänkupudinat! :D Juhuuu!!! Pole teised küll enam teab mis titad. Täitsa jänkumõõtu juba. Aga ikkagi. Karvapallikesed :D Ise olen neid vaid kaugelt näinud, sest kohe, kui aiale läheneda, poevad nudisabad pessa peitu. Küll kohaneme.

Ühel neljandikul lastest algas koolivaheaeg. Kolm neljandikku peavad see nädal veel lasteaias lustima. Kuigi vahelduva eduga nad sealt kuidagi siiski puuduvad. Pesamuna oli vahepeal haige. Väga kummaline. Ta harilikult pole haige. Aga mis ma imestan. Ma ise pole ka harilikult haige, aga kohe kui 30 kätte tuli, hakkasid igasugu hädad külge. Kohe nii intensiivselt, et emaga telefonikõnesid pidades pühendame terviseteemadele mitu head minutit. Momendil on mul käsil kolmas vaevus seoses kurguga. Selja taha on jäänud kaks köha. Eile oli juba täitsa terve inimese tunne. Täna ärgates tundsin, kuidas mandlid või mis iganes  munad/kerad/pallid kõri läheduses pesitsevad, on väga valusad. Kõik liigesed ja lihased on hellad (ja see ei saa olla herne külvamise süü!). Õõõh. Olin nutikas ja võtsin hommikul tööle minnes teki ning piparmündikimbu kaasa, sest sooja teki sees teed lürbates edeneb töö palju paremini.

Noor Peremees veedab suure osa juunikuust laagrites. Mõned päevad näen teda ehk. Umbes veerand tundi tagasi helistati mulle võõralt numbrilt (sellisel kellaajal pole mulle vist keegi helistanud, peaaegu kunagi). Teiselpool toru oli emotsioonidest tulvil Noor Peremees, kes tahtis kohe ja kõike jagada. Väga palju ma aru ei saanud. Kõrvu jäi midagi sellist: Aaa, ei meil ei saja eriti. Natuke vist tibutas. Mingit jama sadas. Ei, ma pole vaalaskalaks muutunud selle märjaga. Eiei, telk pole ka ära ujunud. Ei, meil ei ole küll sadanud. Aa, aga enne ma olin õues ja dressid said täiesti märjaks. Ja üks telk uputab täiega. Aga ei, meil ei saja muidu.

Hani ajab udujuttu. Nii, et üks laps on täitsa udune :P

Väike Härra külastas paar päeva oma vanaema ja sai end seal korralikult välja magada. Ma aeg-ajalt olen natuke mures küll selle pärast, et me kõik sabad ja sarved, pead ja jalad koos magame. Ei saa ju hommikul end välja magada, kui keegi sellest puntrast on juba ärganud. Isegi mina ei saa. Ja minul on olemas suur tahtmine. Lastel pole. Nad tõusevad hea meelega, sest päevast ei tohi ühtki hetke raisku lasta. Aga iseasi, kui puhanud nad on. Njoh .

Üks neljandik lõpetas lasteaia. Sügisest on meil kaks koolilast ja mul on endalegi üllatuseks sellega kuidagi raske toime tulla. Mul on liiga eredalt meeles, kui me siia kolisime, missugune väike präänik oli Väike Härra. Lasteaia pildistamisel haakis ta end õpetaja Kätlini külge, igal õhtul rääkis suure õhinaga, mida toredat Onu Peeter teinud oli. Ja kui Preili lasteaeda läks, siis Väike Härra valvas teda kui tõeline isalõvi. Ise oli alles väike. Noh, selline pudiludi ninnunännu. Ja nüüd, äkki, prauhh, kavatseb kooli minna! Mulle ei mahu pähe. Pole kahtlustki, et tema ise on kooliminekuks korralikult küps. Aga mina?! Huvitav, kas lapsevanema vajadusest lähtuvalt ei saaks koolipikendust...

Väga raske on sellisest pehmikust oma sõrmi eemale hoida.
Isegi minul.

Ennist tuli telekast väga hariv saade "Heureka", kus seletati lihtsalt ja arusaadavalt lauakombeid. Seda võiks näidata nii lasteaias, koolis, kui täiskasvanute seas- meeldetuletuseks ;)
Vaata järele:
Lauakombed


Ja kohekohe on käes meie suvepidu ukulelede ja ukuleletajatega ja puha :D Me Peremehega kahjuks ise osaleda ei saa, sest oleme kutsutud ühe teisele elusündmusele, aga pereesindus on olemas. Saadame trallima kõik meie järeltulijad ja selle, kelle järeltulija olen mina :D
Aga teie võtke lisaks esivanematele ka sõber kaasa, sest seltsis segasem :D


Prääksud ja piuksud ja soojad tervitused Vaarikeselt!