Neeh, puhkus :P

Jep, täna oli esimene puhkuse päev. Olgugi, et ametlikult pole mul mingit puhkust. Olen lihtsalt tööta. Aga ma mõtlen, et kui ma olen kodus, ei käi tööl, ja teoorias võiksin ju puhata, siis kuidas muudmoodi seda olukorda nimetada. No paralleeliks näiteks, kui inimene väidab, et elu on lust ja lillepidu, siis ei hakata ju erutlema, et kuule, kas nagu päriselt on lilled ja pidu mängus. Lepitakse lihtsalt tõsiasjaga, et nii on. Ehk siis: mul on puhkus. Kuna kõiki kindlasti tohutult huvitab, kuidas mul tervis on (Huvitab ju! Jah? No palun tehke nägu, et huvitab!), siis ülevaade. Viimati olin hädas kurguvaluga. Sellest arenes köha. Selline kuiv ja vastik, mis öösiti magada ei lase. Hakkasin mõni päev tagasi isegi rohtu võtma selle vastu. Köha . Mitte magamise vastu. Nii et- köhin. Õhtu saabudes helistas mulle mu tark sõber ja rõõmustas küllatuleku-uudisega. Mõtlesin isegi menüü ja tegevusplaani ja meelelahutuse välja. Ja siis tabas mind uus häda. Millele järgnes kohe järgmine häda. Nii et selmet homme mastaapset naistekat pidada (kokku oleks olnud kaks suurt ja VIIS väikest naist), istun ma kägaras diivanil, soe veepudel külje all, joon gallonite kaupa sooja teed ning palun taevaisa, et ta mulle uue põie kingiks. Kui siiani oli meie kodus vaid kohutav kolmene, siis nüüd lisandus selle kõõbakas kolmekümnene. No anna armu, taevaisa!
Tibud said täna õue. Viisin hommikul pisikesed preilid lasteaeda, Noore Peremehe kotkaste laagrisse ja plaanisin ise seejärel hilisele hommikuunele minna. Lihtsalt sellepärast, et oli võimalik. Olen seda varasematel aegadel paaaalju kordi teinud. Täna aga astusin autost välja... ja kuidagi juhuslikult möödusin kasvuhoonest, mis ei jää ka hea tahtmise juures tee peale. Avasin uksed, avastasin, et tomat tahab juua. Nooo, kastsin tomati ära. See tundus kurgi suhtes ülekohtune- andsin kurgile ka juua. Siis mõtlesin, et nii sooja ilmaga lihtsalt peab tibud õue tooma. Meil oli Peremehega varem hea plaan välja mõeldud. Nimelt, et majutaks tibud küülikuaedikusse. Viiks neile sinna ühe kasutuseta küülikupuuri, paneks soojenduse sisse ja õueala jagaksid siis karvased ja sulelised ühiselt. Kuuti mul küll täna sinna viia ei õnnestunud, aga päev tõotas tulla ilus, nii et esialgu näis mulle piisavat ka aedikust. Alustuseks noppisin tibupuurist väikse ämbritäie piiksuvaid karvapalle. Parte. Selgus, et kanatitad olid lendamise ära õppinud. Nii et nad lihtsalt lendasid ämbrist puuri tagasi. Lasin selle ämbritäie parditibusid siis jänkuaeda lahti ja jäin ootama. Eelnevalt veel ketrasin oma peas läbi, et kas olen kuskilt kuulnud või uudistest lugenud, et küülikud linde murravad. Eip, enamjaolt murtakse ikka küülikuid. Kõik tundus turvaline :D Pardid maas ja küülikud rahulikud. Siis hakkas jänksidel uudishimu tekkima. Nad lähenesid kolmekesi partidele. Rahulikult, aga kindlal...hüppel. Pardid taganesid. Jänksid lähenesid. Pardid taganesid. Jänksid lähenesid veelgi. Pardid....taganesid ...lihtsalt...aediku  võrgu vahel välja. Aaarghh. No sest nad on ju pisikesed. Ja aiavõrk on...suure auguga. Juhatasin jänkud kaugemale, et pardid saaksid aeda tagasi lupsata ning noppisin oma sulelised sõbrad tagasi ämbrisse. Mõni hetk mõtlemist. Ei saanud ma neid ju puuri tagasi viia. Lohistasin siis traktori suure vana (võibolla polnud vana, aga ta seisis lihtsalt ja polnud kellelegi kasulik) rehvi hoovi peale keset muru, lasin selle ääre vett täis ja tõstsin prääksud välja. Oh seda rõõmu. Nad tegid selliseid jõu- ja ilunumbreid seal veeringrajal, et ma oleks vabalt võinud korduspardiralli välja hõigata. Olin rõõmus. Pardid ka. Kolm hanenääpsu samuti :) Kolmiku nimi on nüüd Lolo ja teised haned.

Käisime Peremehega pulmas, muuseas. Peremehe sõber otsustas abielluda. Oma naisega. Olin ette natuke meeleheitel. Ausõna, mitte abielu enda pärast. Lihtsalt, ma teadsin, et ei tunne sellel toredal sündmusel mitte kedagi. Ma ju kardan võõraid. Aga kõik läks toredasti, sest kohale jõudes selgus, et üks täitsa oma on ka kohal :D ja peo edenedes pidin tõdema, et need võõrad ei hammustanudki, mõned olid lausa nii toredad, et ajasid minuga juttu! Juhuu!! Nad vist ei haistnud mu hirmu :P
Meil oli väga vahva. Kaks märkimisväärset asja küll. Esiteks oli tort lihtsalt o-i-v-a-l-i-n-e. Ja siinkohal pean silmas maitset. Viimasel ajal tundub tortide välimus nii teisejärguline olevat (minu jaoks). See oli mahlane ja maitsev...ja päris. Ma oleks oma vasaku jala väikse varba ohverdanud, kui keegi oleks mulle tüki torti koju andnud, et seda hommikukohvi kõrvale nautida. Aga  oleks kohatu olnud võõrastele oma varvast pakkuda... Jäi siis nii, et varvas mulle ja tort pidupaika. Teine märkimisväärsus oli Peremees. Ühtäkki, pärast 13 aastast paigaltaarumist, ninakirtsutamist ja aeg-ajalt ka lihtsalt tantsimisest keeldumist sai temast äkki üübersuperhüper tantsulõvi. Ma ei tea mis või kuidas või mismoodi üldse oma imestust ja küsimust sõnastada, aga nagu...?!?!! Ja ma hoiatasin teda mitu korda seljavalu eest, mis raudselt järgnema pidi.

Klipp on illustratiivne. Me olime tegelikult ilusti riides :D

Niisiis möödus kogu õhtu tantsu vihtudes. See kõik oli nii ebareaalne (No päriselt, Peremees pole kunagi vabatahtlikult tantsinud. Mingisugune heameelne ja omaalgatuslik jalakeerutamine on täiesti välistatud olnud), et ma hakkasin lausa kahtlustama, ehk on Peremehel kuskil mõni tantsuterapeudist armuke peidus. Vestlus tantsupõrandal:" Kuule, kas sul on armuke?"  "Jaa, kaks tükki."  "Väga lahe, palun täna neid minu poolt ja jätka samas vaimus!"
Täna vaarus minu armas lõvipoiss töölt koju ja oigas seljavalu käes. Mis ma ütlesin, ah!
Peol oli ka fotograaf. Meist peremehega on väga vähe pilte. Kuna ma nüüd nii täiskasvanu ja julge olen, siis haarasin onul kohe varrukast (haha, haarasin ma jee. Piiksusin vaikselt kümne meetri kauguselt) ja palusin meid pildile jäädvustada. Fotograaf tegi sõbrapildi kahekümnest varbast ja pesakonnast konnakullestest! Võibolla on pildilt näha ka mind ja Peremeest tiigikese ääres sillal, varbad vees ja imalalt armunud näod peas. Võibolla :D
Igatahes oli väga mõnus ja vahva pidu. Aitäh pruutpaarile ja armastuse ning ühtehoidmise jätku neile abielus.

Samal ajal, kui meie kullestega friendsiet tegime, pidas meie koduküla suvepidu. Poisid jäid väga rahule ja olid rõõmsad. Mingeid detaile ma rohkem ei tea. Proovi ajal sain küll natuke asjast osa. Aga see oli nii piinlik, et  ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Proov polnud piinlik. Minu lastekasvatusviljad tekitasid piinlikkust. Aga loodan, et margamarju peatselt muljetab. Ootan huviga. Noor Peremees igatahes teatas täna hommikul, et tema tahab endale ukulelet. Piilusin netiavarustesse. Hahahoho ja hihiii. Teades, et lõõtspill (mida me väga oma koju tahaksime) maksab seal 2000 ja 3000 vahel (jep, nii palju nulle ongi ), siis tuli peale lausa ülevoolav rõõm näha, et ukulele  maksab umbes SADA korda vähem. Igatahes uurin asja.


Jätkuvat päikest ja rõõmsat meelt,

tõbine Vaarikeselt