LN Külli loodusvaatlused vol.5

PÜHAPÄEV, 18. märtsil

Kaob väljult valge surilina.

Puilt pudenenud härmakard.

Ja veidi-veidi tõstab nina

ka kellukene lume alt.

Talv tundus jäik ja igavene.

Näis: alatiseks uinub nurm.

Ent sama habras kui on elu,

niisama habras on ka surm.

See on Leili Andre. Mina pakin end keskpäeval riidesse ja lähen. Vaatamata päikesepaistele ja paarile soojakraadile on tuul viluvinge, seega talvejope tuleb endiselt käiku lasta. Meie õu ja metsaalune on veel üksjagu lumised. Lumi on oluliselt muutunud, nüüd on see sula ja külma vahelduvkarastuse läbi teinud kõva, kohrune märtsilumi. Kirjeldamatu heli, mis saapaaste ja kõva lume kokkupuutel tekib, on selle jalgealuse olemuse üks peegeldusi. Krobin? Igal juhul minna võib otse üle lume, sest kõvadus kannab. Lähengi. Üle tiigijää, voolukraavi metsa.

Kuused vahetavad karva. See tähendab, et metsaalune lumi on täis pruune okkaid. Tagasiteel vaatlen maantee ääres enne selle lootvinapoolset tõusu kasvavat käbikuuske. Seemnepuiste on alanud, aga ikka targu, mitte kõike korraga tuulde paisates. On avanenud, poolavanenud ja ikka veel siivsalt kinnisi käbisid, vaigupisaratega kokkugi liimituid. Lumekiht on tagasitõmbumise faasis – nii rohukõrte kui taimetuttide, rääkimata puudest, ümber on tekkinud lumevaba ring. Suusajäljed on veel aimatavad, aga mitte väga kasutatavad. Kohati on välja tulnud oksi, kohati okkalist või samblalist pinnast. Puudeladvus kohiseb-mühiseb läänetuul.

Lootvina põld. Ka sealne lumi kannab, aga – aegajalt vajub samm siiski läbi. Seda seal, kus kaarduvajunud linapihkude alla palju vaba ruumi jäänud. Astumine nagu elu: ei tea ju samuti ette, kas järgmine samm kannab ... Õnneks ei vaju sügavale. Lõunapoolne põlluveer künka harjani on üsna lumine. Edasi poollumine ja mida põhja poole – aga lõunapäike paistab sinna rohkem! – seda lumetum. Põllu keskele on veetud suur sõnnikulaam. 

Pildi allikas Google.

Tore, ka tänavu läheb maaharimiseks! Peale sõnnikuvaalu pööran paremale maantee poole. Saan minna ka üle küntud naaberpõllu, kus suusaretkede piir oli, suured küntud mullakamakad olid siis läbi lume tunda. Nüüd on need kõvad kamakad poolpaljad. Võibolla viimane varakevadine retk otse üle põldude, enne suurt sula.

Maantee on külmakõva ja tolmune, läänetuul lõõskav. Hoian minnes tee vasakusse, tulles paremasse serva. Et autode tolmupilv mind ei mataks. Autosid sõidab maanteeretke jooksul mööda kaks. Maantee ääred on pisut jäised, parempoolne kraav on üleni jääga täitunud. Raps, mis pooleldi välja sulanud, pooleldi jää ja lume all, näeb välja räsitud, kurnatud ja tolmune. Kolm kopikat surmale võlgu. Ilmselt on elujuur siiski tugev ja vähegi soodsamad tingimused lasevad rosetikeste keskelt uued lehed kerkima. Kui rahvajutus lina räägib oma kohutavast elust ja üheksast katsumusest, siis taliraps võiks küll samaga vastata.

Taevas on selge, üksikute kiudpilvedega, horisondile lähemal pleekinudsinine. Tuule eest varjun kapuutsi sisse. Savi talu puudest ümbritsetud krunt pakub niipalju tuulevarju, et lükkan kapuutsi jälle maha. Maanteed mööda edasi rühin üksnes sellepärast, et pärast mõnusalt nina vastu päikest tagasi sammuda. Liigun Rässa peatuseni. Sinna, kust buss kaks korda päevas läbi sõidab. Siis ümberpöörd. Tuttava putke tee ääres tunnen ära ainult härmamälestuse põhjal, muidu ta mu tähelepanu ilmselt ei pälviks, on oma kahvatuses muu loodusega ühte sulanud ja üha pleekjamaks kuhtunud. Umber 30-pealine vareseparv kerkib kõrrepõllult ja loovib valjuhäälselt vastutuult vanade lautade suunas.

Nina-vastu-päikest õiget tunnet saan nautida alles siis, kui maanteekünkast alla metsa vahele laskun ja tuulel enam voli pole. Päike on soe. Pööran metsa vahele ja tulen tagurdpidi mööda tiigi voolukraavi ja tiigijääd tagasi. Tiigi põhjaservas, kuhu päike juba tunde siranud, märkan esimesi sulanud kohti. Kerge lumekihiga jää, millest üle libistan, on endiselt külm ja kõva. Majatagune lumi on samuti kergete sulamärkidega ega tee enam seda krobisevat külmahäält. Jõuan koju, silmad ja meeled päikest täis.