Veidrad väikesed rõõmud ja muu

Ainult hea aparaadiga saab selle karvapalli pildile. Kui mina
pilti teen, siis on seal vaid suur must plekk.

 Eelmise nädala lõpuks olin end täielikult välja puhanud ja hakkasin tähele panema väikseid toredaid asju. Nagu näiteks till. Just. Pärast nädal aega kestnud kummalisi õhtusööke otsustasin lastele viimaks midagi asjalikku pakkuda. Üks osa asjalikust toidust oli salat. Ja üks osa salatist oli till. Sest see lihtsalt sobib kõikjale. Ostan poest seda alusele pakendatud tilli, mitte poti oma. Hinnatundlikkus. Enamasti on see alusel till täitsa söömiskõlblik, aga ilmselgelt ei sarnane ta ligilähedaseltki peenraltnopitule. Aga sel korral. Just sel õhtul, kui tuju oli hea, energia taastunud ja lapsed inimlikult vahvad, pidin ma tillipakendit avades üllatuma. See, mis sealt vastu vaatas, oli täiesti...ülivärske ja krõmpsu varrega, mõnusalt lõhnav till!!! Ma ise ka imestasin, kui palju rõõmu see pakkus :D Ja et kõik veel filmilikum oleks, hakkas sel hetkel arvutist kõlama laul:

Vahemärkusena olgu välja toodud, et lapsed on teinud vandenõu meid vaeseks süüa. Ei, tegelikult mitte vaeseks süüa. See vist siiski pole eesmärk. Muidu valiks nad söömiseks vaid teatud toite. Eip, nad tahavad lihtsalt süüa. Kogu aeg ja kõike! Ühel õhtusöögivalmistamisaegsel õhtul, pärast seda, kui üks väike oli käinud 27 korda küsimas, kas ta võib võtta seda, teist ja kolmandat näksimiseks, ütlesin lõpuks täiesti ahastavalt: "Tead, sa võta see leivakontsik ja minge mängige õega vaeslapsi. Istuge maha ja nosige leiba, olge maru õnnetud ja võtke Sophie ka kampa!" Mis te arvate, mis sai? Minu eesmärk sel hetkel oli lihtsalt näljast seinu kraapivatest lastest mõneks minutiks vabaneda. Juhtus aga see, et vaeslaste mängust sai kõige lahedam mäng üldse. Tüdrukud olid nii elevuses. Istusid koridori põrandal, koer kahe vahel, ja nosisid leiba. Viis minutit, ma kordan VIIS MINUTIT hiljem, oli üks vaeslastest uuesti köögis ja nõudis täiesti ülientusiastlikult veel leiba, sest neil, vaeslastel, jäi seda puudu.

...sest see on kõige nunnum hannamannanägu üldse

 Sel hetkel oli mul kahju, et meil majapidamises kuivatatud leivakontsikuid pole. Ja nii ta läks. Annetasin kogu leiva, mida oli kokku kaks viilu, vaestele tänavalastele. Ma ei tea, kas see ametlikult läheb heategevuse alla.

 Kevad on käes :) See tähendab, et hommikul ärgates kõditab päike varbaid. Ja nädalavahetusel pole äratajaks Sophie. Eiei. Hoopis need häälekad sulelised, kes õues vist laulupeoks valmistuvad. Täiesti ebareaalne, kui palju linnulaulu võib meie väikses (mitte VAIKSES) tänavas olla. Kajakad on samuti tagasi :D Jehuu!! Nemad ei laula. Nemad teevad õudusfilmi helisid. Aga mina, vana õudukahull, ei ole sellest kõigest sugugi häiritud. Tõenäoliselt oleks, kui elaksin neljandal korrusel, aga siia alla pole nende krõõksumist nii valjult kuulda. Eriti, kui aken kinni on. Enamasti on aken lahti. Sophie sulaks muidu ära. Praegu on juba mõnus kogu aeg aknaid lahti hoida, aga mõni aeg tagasi oli veel külm. Ja meie magamistoas oleks võinud öösiti pingviine talitada. Õõõhh.
Häid asju kevade juures on veel. Näiteks trastiliselt vähenenud riidemajandus. Õueriidemajandus, kui täpsem olla. Kindad ja mütsid ja sallid ja miljonid kombekad ning joped saab nüüd kapisügavustesse peita. Teoreetiliselt. Tegelikkuses tuleb sellega tegeleda. Olen küll juba mitu päeva oodanud, aga ükski eelnimetatutest ei taha ise vajalikku kohta paigutuda.

Ta on ikka veel nõus minuga pildile jääma :D Jeei!!
#parenting goal!

Üks suur asi on ka päevakorras. Ma nimelt lähen reisile. Täitsa päris reisile. Mitte lihtsalt Kunglasse emale külla. Vaid päris lennukiga ja sellisesse kohta, kuhu võib päevitusriided kaasa võtta. Kõigi eelduste kohaselt saab neid seal ka kasutada!! Et kas ma olen elevuses? Veel ei ole, see tundub ikka veel natuke uskumatu :) Ma usun, et kui kohvri keset toa põrandat lohistan ja plätud sinna sisse pakin, kui reisiks vajaminevad paberid on välja prinditud (jep, kallis, need on ikka veel printimata!), kui kõik aknad on kinni pandud ja juhtmed seinast välja tõmmatud, siis tuleb elevus ka.

Oma toas vaikselt omaette  kokteili luristades
läheb kehv tuju päris hästi üle :)

Kui keegi vajab nõu teemal, mille järgi valida õige reisikaaslane, siis mul on väike soovitus küll. Nimelt tasuks reisile minna koos kellegi väga ebanormaalselt mõistvaga. Muidugi, kui teil on sellist kohe võtta. Mul on :) Milline on üks ebanormaalselt mõistev inimene? Noo näiteks selline, kes piilub õhtul magamistoa ukse vahelt sisse ja pakub sõbralikul häälel jäätisekokteili.
Vaatamata sellele, et temaga on terve päev väga ebasõbralik oldud ja ta on kogu aja pidanud lastega toimetama ja on tõenäolselt ise väga väsinud ja tüdinud ning vajaks ise hoopis pai ja präänikut. On ütlemata tänuväärt, kui pool paarist on kannatlik ja mõistev.

Ja et ma ei keskenduks valedele asjadele, siis selle eest hoolitsvad mingid kõrgemad tegelased, tundub. Nimelt käis kallis tuttav samuti hiljuti reisil ning naases sealt kolme või nelja abieluettepanekuga. Mõtlesin juhheitades, et äkki suudan ka reisilt mõne ettepaneku hankida, noh, et oleks tore lastelastele rääkida kunagi ja...kergitaks ego või nii :D Aga no kui pole ette nähtud, siis pole ette nähtud. Käisin täna emal külas ja lõin pea vastu plastikkasti. Pole kindel, kas mõistus tuli koju, aga kriips ja muhk on küll otsaees. Teab mis atraktiivne ma just välja ei näe. Säh sulle ettepanekupüüdjat! Seega lähen lihtsalt puhkama, peesitama ja armsamaga aega veetma.

Midagi mõnusat ka kõrvale:

Päikest Taara puiesteelt! ;)