Määrdunud põdramemm Piksu sünnilugu...ehk meie talv 2016

Põdramemm Piksu

Korraks vaid. Lumi tuli 01.02.2016. Tali väljas, lapsed jooksus.

Palli talu poisid saadeti välja värsket õhku hingama ja pisikuid hävitama, sel viiruslikul ajajärgul ning seejärel pidi ema õue tulema, et tunnistada ühe veidra eluka sündi meie taluõuele......põdramemm Piksu.

Mis on siis erilist ühes määrdunud, loodetavasti mitte viimase lumega ehitatud, lumememmes? Eriline ongi see, et ta sündis nüüd ja kui kaua ta elab? Kes teab....., sest tema eksistents ongi nii nagu ta on ja ise ta võtab seda külma rahuga, naudib igat oma külm-sulavat hetke ning tema eksisteerimise eesmärk oli oma Loojatele rõõmu teha.

Kellele meie rõõmu teeme? Ka oma Loojatele :-D


Terve ööpäevaga on toimunud muutus. Koolis tulles oli põhjust väikseks kahjutundeks, et niipalju siis eileloodust....

Mälestame!
Põdramemm Piksu täna lõunase seisuga....
02.02.2016

Saabuv sõbrapäev

Täname, et oled huvi tundmas meie pakkumise vastu ja oled meie kodulehele jõudnud :-D
Vaata palun kõike täpsemalt siit  :-)

Vussiläinud valentinipäevamaiused

Pavlostroof

Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika, nagu minu kadunud vanaema tavatses öelda. Antud kontekstis siis üks kord tee proovitöö. Tee selle puhul kõik vead, mis võimlikud tunduvad (no näiteks 9 tk), pöörita silmi, hala Palli talu perenaisele, kui kohutavalt ebaõiglane on maailm ja kuidas kõik Pavlovajumalad on just sinu vastu, ning palveta, et järgmisel korral tuleb kõik ideaalselt välja. Sellel järgmisel korral tahavad ehk teised inimesed neid tupsukesi süüa ja pole läheduses lapsi, kes kõik vusserdused on nõus nahka pistma.

Vanarahva tarkuse juurest edasi minnes...
Tegin proovikoogikesi, sest meil tuli Palli perenaisega hiilgav idee, et sõbrapäeval võiks teistele abiks olla ja nende armsamaid väikse magusa kingitusega üllatada. Viime kingi koduukseni lausa :D


Võtsin kätte ja lustisin natuke oma armsa mikseriga. Tema oli tubli. Nagu alati. Aga mina!!! Päriselt- see, mis ma kokku keerasin oli katastroof (pavlostroof?) Kokkuvõtvalt: põhjad küpsesid üle (ja üleküpsetatud pavlovad ei ole sama hõrgud kui nt üleküpsetatud metssealiha), kohupiimakreem ei ole hea valik, sest sulab liiga intensiivselt ja maitseb valesti (oli ka vasturääkivusi Peremehe ja Palli talu pererahva poolt, aga ignoreerin neid. Kahtlen sügavalt nende pädevuses sel teemal suud paotada muuks kui söömiseks), samuti EI kasuta me enam never ever toiduvärvi selle küpsetise kreemi juures. Koogike on kõige ilusam just oma lumivalge mütsi ja erkpunaste marjadega. Mingit omaleiutatud karamellist südamelaadset vidinat pole ka vaja.

Kohupiimakreem sai asendatud puhta vahukoorega ja oh üllatust! Pavloval oli peaaegu õige mekk. Igatahes tulevad Valentinipäevapakkumisele toiduvärvivabad väiksed armsad koogikesed oma imelises lihtsuses. Palli perenaine teeb varsti sellekohase teadaande ka ;)

Vaarikese esimene leivategu

Kallis sõber tõi külakostiks leivajuuretise. Ooo seda rõõmu, mis mind valdas. Nobedasti lükkasin ma leivategu peaaegu nädalajagu edasi. Aga üleeile õhtul võtsin kätte ja panin sõbrakese hapnema. Loomulikult hankisin retsepti internetist (guugel kõiksevõimas). Hommikul otsis Preili oma põlle ja pearäti välja ning tainategu võis alata.  Koukisin kapist välja kõige paremad terad, seemned, jahud, kliid ja muu pudipadi. Minul oli peakoka roll, nii et jagasin korraldusi samal ajal, kui Preili taina sisse lahke käekesega kõike paremat jagas. Meie esimese leiva sisse pääsesid kõrvitsa-,päevalille-ja kanepiseemned, odrajahu, odrahelbed, nisukliid ja täisterarukkijahu. Oi kui hästi maitses tainas!!!

Kui Preili oli näpud tainast pihtaks lutsinud, läks isegi Paks Kass ja limpsas mitu korda isukalt üle väikeste töökäte. Kogu toimetamise aja rääkisime leivale ilusaid asju...ja no kõlab totralt, aga ka naeratasime :D
taina jaotasime kolme vormi (ülilahe, et teed ühe kausitäie tainast ja saad sellest KOLM pätsi leiba) Vormid laenasime Palli talust. Neil on lihtsalt liiga palju kandilisi vorme!
Mätsisin sõbrakesed korralikult rätiku ja teki sisse ning panin nad parimasse kohta meie kodus- leso peale. Ja siis hakkasin tunde lugema...ja piilumas käima.
Lõpuks võis eeskujulikult kerkinud pätsid ahju pista ja ahju ees magusa leivalõhna sees piinlema hakata. Oi see leib maitses hää. Ei meie kannatanud oodata selle jahtumist. Panime korraks märja räti alla, viisime Palli rahvale vormitasuks ühe pätsi, ja tõttasime kodu poole oma leiba nosima. Nurrumaajavalt mõnus suutäis. Teeme varsti kindlasti uuesti.

Vaarikese talu perenaine söödab omaleivaga Palli talu pere

MMMMM, nämmm, oi issanda jumalaime kui hea võib olla üks leib. SOE leib! Oma tehtud ja küpsetatud ja ikkagi - just SOE :-D Vaarikese Triin küdsas leiba ja kuna mul oli au laenutada talle vorme, siis lubati meile ka leivake :-D

Telefonike helises kella kolme ajal päraslõunal ning Marju ja Marek hakkasid kohe Vaarikese poole vudima.....peale Nospli kodu (kes oli erilises pahas meeleolus muide) ja enne Lille talu, olid Vaarikese omad meile vastas.......ja musinups Hanna jalgevahele oli peidetud kirju teki sisse leivake. 

Kodus kahmasin külmkapis või, koorisin viis küünt küüslauku (mõeldes grippihooajale) ja keerasin kokku küüslauguvõi. Haarasin külmad õlled ja läksime mehega kuuma suitsusauna, ainult meie kahekesi (see on Lootvina Naise romantika-eri teema, milleni me jõuame, et kuidas paarisuhte hoidmise nimel ka kõige raskemates oludes tööd teha). Võetud esmane kõva leil, kere kuum ja punane, sest see oli kasevihaga korralikult üle käidud, istusin eesruumi maha, võtsin sooja leiva, määrisin peale korraliku või-küüslaugu ning hammastasin.......oooooo, jumalik, milline mõnu ja maitse ja LÕHN veel pealekauba! Külm õlle loputas selle alla ning kallim mõmises kõrval samasugusest mõnust. Mida sa veel hing ihkad.....elamise mõnu......

30. jaanuar 2016

Kuidas Vaarikese-Triin mõõtis maanteekraavi

Täna (28,01,2016) hommikuse seisuga tahtis Vaarikese rahvas lasteaeda jõuda, kuid meie 4,9km lõik Vastse-Kuustesse pole tänase seisuga liivatera või soolakübet veel näinud. Üksteisest innustust saava hasardiga hakkasime juba nädala jagu päevi võistlema, et kes meist teele jääb. Selle võistluse võitis siis seega Palli talu rahvas, kes tegi veel täna hommikugi ringi, et tõestada - maaelu nõuab nelja rattast korraga vedavat automudelit, et üldse siinamil ellu jääda. Tegelikult tahaks väga valla kommentaari, kuhu küll kõik liiv jääb?!?

see on see kuritegelik libedus

No, siis pidi Vaarikese naabrimees end pirukaga teele sõidutama, et pool Vastse-Kuuste teed ära liivatada ning Vaarikese rahva auto kraavist välja tirida. Kokkuvõtteks on nii laps lasteaias, perenaine kodus tagasi tõbiste perelaste juures ja naabrimehele ollakse jälle teene võlgu. Oh :-/ 

Võluv maaelu

Pildil on tundeid  illustreeriv tähendus. Põder on välismaalane

Kui uskuda ennetesse ja märkidesse, siis võib juhtunu nutika tõlgendamise korral ennustada, et meie külaelu kajastaval sissekanderaamatul hakkab väga libedalt minema. Nimelt (no nagu Palli talu perenaine juba kirjeldada jõudis) kulges minu tänane lasteaeda sõit nagu Frozeni multifilmis. Jää oli kõikjal. Taga, kõrval ja ees. Liuglesin väga aeglaselt, tundes teatud austust selle tahenenud vee vastu. Ja siis ...nagu võluväel (maaelu võlu ;) ) olin ma  meie väikse halli autokese graatsiliselt metsaäärsesse kraavi liuelnud. Oo, need eurokraavid. Muidugi tuleb ju autoremondi töökodadele tööd pakkuda, aga tehku need kraavid siis töökodade lähedale, mitte metsa sisse ja veel kurvilisele teelõigule. Tee oli nii eeskujulikult klaassile, et nii mõnigi jäähall võiks eeskuju võtta. Aga ega pikalt juurelda saanudki, sest Vaarikese Preili soovis lasteaeda jõuda. Hõikasime kohale naabrimehe. Ta vist juba harjunud, et kui miski saab juhtuda, siis just meiega see ka juhtub. Jõudsime enne auto saabumist veel mõnusa jalutuskäigu teha Preiliga. Oleks meil vaid liikumisstiili väärilised kleidid seljas olnud (nagu seal animafilmis ikka)....liuglesime nõnda kaunilt. Lausa kahju, et keegi ei näinud. 
Mõtlesin siin omaette, et....püsin nüüd kodus. kaugel see kevadki on, eks :D

Vaarikese Triin