Pajatusi Vaarikeselt

See on nagu Murphy seadus, et kui on tuhin ja võimalus arvuti taga viibides siin muljetada, siis pole nagu midagi öelda, ja samas, kui oleks nii palju öelda, pole mahti arvutitki avada. Näuh.
Aga et mitte rikkuda oma kronoloogia-käkkija-mainet, siis võtan esimesena käsile enda vananemise teema. See juhtus taas. Kuidagi imekombel saabus ka sel aastal 30. aprill peaaegu pärast aastavahetust. Kuna just äsja olid lapsed ja Peremees läbinud kauem kui nädalase haigussessiooni, siis sel korral leidsin, et targem on mitte midagi suurt korraldada. Niisiis, külalisi ei kutsutud ! Õnneks on selliseid muhedikke, kes kutsest või siis kutsetusest ei hooli ja end siiski kohale toimetavad. Ja loomulikult on nad alati väga väga oodatud. Esimest korda oma pika elu jooksul ei teinud ma sünnipäevaks mingeid kulinaarseid ettevalmistusi. Harilikult hakkan hakkima, keetma, küpsetama, vahustama ja segama juba eelneva päeva õhtul. Kogu tegevus vältab poole hommikuni, siis natuke und ja jätkan sebimist kuni külaliste tulekuni. Seetõttu olen ma külaliste saabudes harilikult küll väga rahulolev ja rõõmus, kuid näen välja täpselt nõnda, nagu oleksin öö läbi hakkinud, küpsetanud, lõikunud, keetnud ja seganud. No mitte nagu kena sünnipäevalaps. Seekord aga olude sunnil ja samas tänu oludele läksin õhtul magama ja ärkasin hommikul nagu normaalsed inimesed ikka. Otsustasin, et alustan salatitegu hommikul ja siis vaatan, mis edasi saab. Natuke toitu oli ikka plaanis, sest teadsin oma armsa Teatrisõbra kindlalt tulevat. Ka oli Naabriproua seda nägu, et vist tuleb käppa suruma. Aga tagasi hommikusse. Ärkasin Peremehe kohutava telefoniäratuse peale. Teesklesin edasimagamist (nagu sünnipäevalapsele kombeks ;) ) Imekombel suutis see äratus ka tõesti Peremehe äratada. Märkimisväärne! Tõmbasin tekiääre ninani ja olin elevil. Sammud läksid kööki, Lisandusid Preili pöntsa-pöntsa sammud. Ja siis hakkas aeg venima. Mina aru ei saanud, mis asja nad seal nii kaua kohmitsesid. Piilusin seni Pesamuna, kes oli end ka asemelt välja ukerdanud ja tekitas peeglikapi juures minu auks sünnipäevakaost. Tuhat tänu talle :) Ja siis nad tulid. Tõmbasin teki täitsa silmini ja piilusin ja kihistasin, sest nii tore oli. Suur ja armas seltskond (4 on ikka korralik seltskond) hakkas mulle laulma meie pere klassikalist sünnipäevalaulu, kus lisaks õnnele soovitakse sünnipäevalapsele ka palju seebimulle. Nii tohutult tohutult armas oli. Siis sain  lilled ja Peremees ulatas mulle vastvalminud VÕILEIVATORDI. Ah sellepärast läkski nii kaua aega! :D
Edasi läks hommik mõnusalt ja rahulikult. Lapsed hajusid õue ja juba saabuski armas Teatrisõber. Koos saime tehtud parajas koguses head ja paremat, õigel ajal saabus veel üks Sõber ja veel õigemal ajal Naabriproua. Kui soolaste roogadega oli keha kinntatud, siis oli paras aeg panna oma armsad sõbrad magusat meisterdama. Natuke nagu õpituba kujunes sest loost. Valmisid imemaitsvad sefiirikorvikesed ja martsipanikaunistustega kringel...mmm. Neil naistel on annet, ma ütlen. Austades nobedate näppude endi soovi, siis valmimisprotsessist kahjuks pilti teha ei saanud.
Kõht sai täis, seltskond oli armas ja soe, kingid meelipaitavad ja õhtuks oli nii hea olla, et ei heatunne ei tahtnud põue ära mahtuda.
Ma arvan, et võin järgmisel aastal vabalt veelkord vananeda :D

Kniks

Eakas, Vaarikeselt ;)

Tordipritsi käeshoidmine tõstis töömesilaste suunurgad mitukümmend kraadi kõrgemale :D

Selgus, et voolimine pole üldse nii lihtne, kui tundub. Peab ikka rohkem lastega koos plastiliini mudima ;)