Esiteks, tunnistan juba eos üles, et pealkiri on ilmselge liialdus. Teiseks, vabandan, et sellest tähtsast päevast ja meie perele sülle langenud aust alles nüüd pajatan.
Mingil päeval eelmisel kuul helistas Naabriproua ja teatas, et mulle on kiri. Presidendi tempel peal ja puha. Olin enam kui veendunud, et nalja see naaber mu kulul jälle teeb. Aga kujutate pilti- ei teinudki! Kenas valges kuldtembliga ümbrikus oli kutse mulle kui lugupeetud proua Triin Helerannale (eeldasin, et tegu on minuga, kuigi mingit proua mõõtu ma kindlasti välja ei anna) ja perele. Olime kutsutud EV Presidendi ja tema proua poolt emadepäeva pärastlõunakohvile Estonia Kontserdimajja. Sel teemal ei hakanud me perekoosolekutki kokku kutsuma, sest no mis sa siin pikalt ikka arutad. Kui kodumaa tähtsaim mees sind ikka kuhugi kutsub, tuleb minna, eks :D Paariks nädalaks oli mu põhiprobleem, mida kellele selga panna. Mõned päevad enne minekut mutanteerus probleem aga uueks- keda üldse kaasa võtta ja kes koju jätta. Nimelt oli meie perekonda tabanud kolemastaapne kõhuviirus, mida vürtsitas väike köhatõbi. Olnud ükshaaval kõik pereliikmed pealaest jalatallani oma kullipilgu ja kenade kõrvadega läbi inspekteerinud, jõudsin otsusele, et pealinna sõidavad kõik peale Noore Peremehe. Ta nagunii ainult magas, nii et tegelikult oli tal päris ükspuha, et kõik ära lähevad. Saigi rahus olla. Sõit Tallinnasse oli nagu ikka.... ei jõua mina ära imestada, kuidas üks linn saab niiiiii kaugel asuda ja kes on need hullumeelsed inimesed, kes Tartu ja Tallinna vahel liigeldes oma lolluse hoolimatusega teiste elu ohtu seavad. Ma olen sellel teel sõites alati külma higiga kaetud ja küüntega istmes kinni. Ja nõnda kõrvalistujana. Autojuhi rolli olen ma senini keeldunud võtmast. Estonia võluvas hoones ootas meid ees väga meeleolukas ja mõnus kontsert. Nautida saime seda täpselt nii palju, kui ühe rahuliku ja kahe rahutu lapse kõrvalt võimalik on. Pärast meelepaid pakuti ka keelepaid. Siinkohal nurisen hästi sosinal korraldusliku poole üle, sest keelepai oli selline, mis nõudis enda alla taldrikut ja mida pidi laua taga sööma. Aga laudu jagus vaid pooltele külalistele. Meie olime selle õnnetu teise poole hulgas. Enne nosima hakkamist koguti kokku kõik emad ja paigutati koos presidendipaariga pildile. Seisin päris härra taga (mu vanaema teadis rääkida, et ta olevat mu juba sellelt fotolt üles leidnud, mina ise pole seda fototki üles leidnud). Ülilahe osa hakkas aga hoopis pärast näksimist. Lapsed koguti kokku ja tehti neile balleti õpituba. See toimus Talveaias. Pidime kõndima 38 korrust ja miljon astet allapoole. Vähemalt nii tundus mulle, sest Väike Preili tahtis täitsa iseseisvalt need korrused ja astmed läbida ja tema juurdeastumissammuga võttis see teekond minu meelest mitu päeva aega. Aga kohale me jõudsime ja sattusime balletimaailma täielikku lummusesse. Ma olen kahjuks unustanud mis olid nende imetoredate baleriinide nimed, kes lastega tegelesid, aga igatahes nagu juba öeldud, olid nad imetoredad. Räägiti balleti ajaloost ja teost ja näost. Lähedalt võis uurida balletisussikesi ja neid isegi jalga proovida. Veel olid välja toodud mõned kostüümid ja maskid. ja põrandal suures kuhjas olid väiksed värvilised balletiseelikud! :O See kuhi nägi nii kutsuv välja, et ma ise oleks tahtnud sinna sukelduda ja endale mõned satsid selga ajada. Aga tegelikult olin ma seal ju vist emarollis (emasid oli kuskil 5 umbes, äkki) ja pidin mööda Talveaeda taga ajama meie Pesamuna, kes millegipärast polnud sugugi huvitatud balleti ajaloost. Mina küll olin ! Pärast väikest teoreetilist osa aeti lapsed püsti ja õpetati neile....positsioone. Maakeeli, näidati, kuidas panna koibi ja kämblaid. Lapsed said endale seelikukesed selga ja siis tehti nendega mõned tantsusammud läbi. Taustaks mängis keegi isik klaverit. Ta oli kogu aja peidus, nii et ma ei tea, kas ta päriselt olemas oli. No ei ole olemas midagi ninnununnumat, kui üks väike päntajalg sitsilise seelikuga kikivarvul käed üleval ringi tippimas. Meie Preilile pani baleriinitädi ka ilusa lillepärjakese pähe. Ma ei suuda seda elevust ja heeeee-tunnet lihtsalt sõnades edasi anda, aga pean jagama neid paari pilti, mis mul õnnestus vaatamata Pesamuna tugevale vastutööle siiski teha.
Ma ei tea siiani, mis-miks-kuidas-äh? me sellise au osaliseks saime, aga kui selles peaks kellegi kaunid näpud mängus olema, siis suured ja südamlikud tänud talle!! Kogu meie pere poolt.
No pärast tunnist otsimist Guugliavarustes, leidsin meie Preilist ka veidi kvaliteetsemaid fotosid.
 |
| Preili jäi enamasti paar takti teistest maha, aga tegi ilusti kõik liigutused järgi :D |
 |
| Peen näputöö. uskumatu, kuidas neil kunstiinimestel on ikka fantaasiat selliseid kostüüme luua. Olin pehmelt öeldes vaimustuses |
 |
| Preili |
Mingil päeval eelmisel kuul helistas Naabriproua ja teatas, et mulle on kiri. Presidendi tempel peal ja puha. Olin enam kui veendunud, et nalja see naaber mu kulul jälle teeb. Aga kujutate pilti- ei teinudki! Kenas valges kuldtembliga ümbrikus oli kutse mulle kui lugupeetud proua Triin Helerannale (eeldasin, et tegu on minuga, kuigi mingit proua mõõtu ma kindlasti välja ei anna) ja perele. Olime kutsutud EV Presidendi ja tema proua poolt emadepäeva pärastlõunakohvile Estonia Kontserdimajja. Sel teemal ei hakanud me perekoosolekutki kokku kutsuma, sest no mis sa siin pikalt ikka arutad. Kui kodumaa tähtsaim mees sind ikka kuhugi kutsub, tuleb minna, eks :D Paariks nädalaks oli mu põhiprobleem, mida kellele selga panna. Mõned päevad enne minekut mutanteerus probleem aga uueks- keda üldse kaasa võtta ja kes koju jätta. Nimelt oli meie perekonda tabanud kolemastaapne kõhuviirus, mida vürtsitas väike köhatõbi. Olnud ükshaaval kõik pereliikmed pealaest jalatallani oma kullipilgu ja kenade kõrvadega läbi inspekteerinud, jõudsin otsusele, et pealinna sõidavad kõik peale Noore Peremehe. Ta nagunii ainult magas, nii et tegelikult oli tal päris ükspuha, et kõik ära lähevad. Saigi rahus olla. Sõit Tallinnasse oli nagu ikka.... ei jõua mina ära imestada, kuidas üks linn saab niiiiii kaugel asuda ja kes on need hullumeelsed inimesed, kes Tartu ja Tallinna vahel liigeldes oma lolluse hoolimatusega teiste elu ohtu seavad. Ma olen sellel teel sõites alati külma higiga kaetud ja küüntega istmes kinni. Ja nõnda kõrvalistujana. Autojuhi rolli olen ma senini keeldunud võtmast. Estonia võluvas hoones ootas meid ees väga meeleolukas ja mõnus kontsert. Nautida saime seda täpselt nii palju, kui ühe rahuliku ja kahe rahutu lapse kõrvalt võimalik on. Pärast meelepaid pakuti ka keelepaid. Siinkohal nurisen hästi sosinal korraldusliku poole üle, sest keelepai oli selline, mis nõudis enda alla taldrikut ja mida pidi laua taga sööma. Aga laudu jagus vaid pooltele külalistele. Meie olime selle õnnetu teise poole hulgas. Enne nosima hakkamist koguti kokku kõik emad ja paigutati koos presidendipaariga pildile. Seisin päris härra taga (mu vanaema teadis rääkida, et ta olevat mu juba sellelt fotolt üles leidnud, mina ise pole seda fototki üles leidnud). Ülilahe osa hakkas aga hoopis pärast näksimist. Lapsed koguti kokku ja tehti neile balleti õpituba. See toimus Talveaias. Pidime kõndima 38 korrust ja miljon astet allapoole. Vähemalt nii tundus mulle, sest Väike Preili tahtis täitsa iseseisvalt need korrused ja astmed läbida ja tema juurdeastumissammuga võttis see teekond minu meelest mitu päeva aega. Aga kohale me jõudsime ja sattusime balletimaailma täielikku lummusesse. Ma olen kahjuks unustanud mis olid nende imetoredate baleriinide nimed, kes lastega tegelesid, aga igatahes nagu juba öeldud, olid nad imetoredad. Räägiti balleti ajaloost ja teost ja näost. Lähedalt võis uurida balletisussikesi ja neid isegi jalga proovida. Veel olid välja toodud mõned kostüümid ja maskid. ja põrandal suures kuhjas olid väiksed värvilised balletiseelikud! :O See kuhi nägi nii kutsuv välja, et ma ise oleks tahtnud sinna sukelduda ja endale mõned satsid selga ajada. Aga tegelikult olin ma seal ju vist emarollis (emasid oli kuskil 5 umbes, äkki) ja pidin mööda Talveaeda taga ajama meie Pesamuna, kes millegipärast polnud sugugi huvitatud balleti ajaloost. Mina küll olin ! Pärast väikest teoreetilist osa aeti lapsed püsti ja õpetati neile....positsioone. Maakeeli, näidati, kuidas panna koibi ja kämblaid. Lapsed said endale seelikukesed selga ja siis tehti nendega mõned tantsusammud läbi. Taustaks mängis keegi isik klaverit. Ta oli kogu aja peidus, nii et ma ei tea, kas ta päriselt olemas oli. No ei ole olemas midagi ninnununnumat, kui üks väike päntajalg sitsilise seelikuga kikivarvul käed üleval ringi tippimas. Meie Preilile pani baleriinitädi ka ilusa lillepärjakese pähe. Ma ei suuda seda elevust ja heeeee-tunnet lihtsalt sõnades edasi anda, aga pean jagama neid paari pilti, mis mul õnnestus vaatamata Pesamuna tugevale vastutööle siiski teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar