See vägev veebruar :D

Pesamuna, kes hindas minu koorevahustamise
oskust kõrgemalt kui kukliküpsetamise oma

Huuh, nii ammu pole siin plärisenud, et ei teagi kohe millest alustada. Aasta algas toredasti. Ja täiesti veidral kombel see ka jätkub samas vaimus. Hetkel on hästi põnev...aga sellest hiljem.
Selja taha jäänud tegemistest tuleb esimesena meelde tõukekelgumatk. Loomulikult ei ühtki pilti, sest...me ju kelgutasime, polnud aega teha. Nimelt leidsin ühel heal päeval oma postkastist kirja loodusretkede kohta. Ja absoluutselt mitteminulikult lugesin selle ka läbi, huvitusin ja tõstatasin teema perekoosolekul (milles osalesime Peremehega kahekesi). Mõeldud-tehtud. Broneerisin meid ära. Ennast ja Peremeest. Kirjas lubati, et retk sobib algajatele ja peredele (ehk siis mulle, kes ma olen kõige vähem liikuvam inimene küla peal). Vurasime Pangodi juurde, kuhu kogunes ...mitmepealine seltskond igas mõõdus ja vanuses inimesi, jagati kätte kelgud, juhtnöörid, papu alla naelad (ma ei tea, mis nende asjade pärisnimi on) ja kaela...need asjad, mille abil end jääaugust välja saab aidata (nende vajalikkus tekitas natuke kõhedust, sest lubati ju, et jää on paks, ja ma läksin sinna siiski kelgutama, mitte ...ujuma või nii). Ja siis alustasime tõukamist. Ja kelgutamist. Ja see oli ülivinge. Marumegasuperäge. Ma ei kukkunud kordagi. Peremees kukkus. Õnneks mitte jääauku. Retke lõpuks, päris viimaste meetrite juures sain ma ka aru, kuidas tegelikult on õige ja mõistlik lükata- jeeii! No, et ei pea lükkamisjalaga kogu jõust lükkama vaid tuleb vaid õrnalt varbaga jääd puudutada ja sellest piisab. Nüüd siis tean. Lähme kindlasti tuleval talvel uuesti. Äkki ma vahepeal olen liikuvamaks saanud ja siis saab juba pikema retke ette võtta.
Midagi toredat toimus vahepeal kindlasti veel. No ma käisin lasteaias tööl nädalakese ja see oli väga tore :D Sest lapsed on toredad.
Ja üks kahest suurest uudisest on see, et me lõpuks leidsime oma perre sobiva sõiduvahendi!! See rõõm saabus möödunud neljapäeval ja pole siiani päris lahtunud. Eriti meeldiv on loo juures see, et mingeid laene või asju juurde ei tulnud. Võibolla pole mainimistväärt, aga meie jaoks tähtis nüanss. Sõiduk ise aga on suur ja tumesinine. Nagu pilvega vuraks ringi :D Pilti pole. Peremees tõi masina Paidest kohale, torti tõi ka, sõin selle peaaegu üksi ära (sest lapsed seks ajaks magasid ja neid ei sobinud äratada ja ma kartsin, et tort võib järgmiseks päevaks pahaks minna :P ) Auto eest on kenasti hoolt kantud ja ta on muldvana, peaaegu sama vana kui mina. Ja tegelikult on ta hoopis buss. Või ei ole. Paberite järgi pole, aga mõistus mul keeldub teda autoks nimetamast. Sinna mahub kogu meie neljaliikmeline varandus ja me ise...ja veel kolm sõpra ..ja see pole veel kõik !! Sinna mahuvad ka poekotid! Uskumatu, eks! Mina ei suuda siiani uskuda. Ja rõõm on suur, ausõna :)
Teine suur uudis on see, et kuna ma tuludeklaratsiooniga mitte ühte senti tagasi ei saanud, siis suurest meelehärmist otsustasin tööle minna (sest siis saab tulu ja värki :D ). Peaaegu selle pärast. Tegelikult sai Peremehel emapalk otsa. Ja pere sissetulek vähenes. Poole võrra. Aga pereliikmete arv jäi samaks. Mõned liikmed hakkasid isegi rohkem sööma. Ja mõni otsustas hakata jalanumbrit kasvatama, mistõttu tuli talle uued jalanõud osta. Igatahes leidsin ma ( sugugi mitte Peremehe survel), et aeg on ka pere hoiupõrsasse panustada. Tööotsingud olid kurnavad. Sellest oleks pidanud küll jooksvalt postitusi tegema, aga aega polnud. Avastasin, et töökohad jaotusid suurel määral kahte. Ühed olid sellised ametinimetused, mida ma isegi välja ei suutnud hääldada, aga mis lõhnasid kahtlaselt kontoritöö järele (ja olid ahvatlevad, sest ma pole kunagi midagi sellist teinud!) ja teised kohad, tööd, töökohad nägid ette, et miski pole püha. No teate küll, need kohad, mis on lahti A L A T I !!! Mõned neist eriti nädalavahetuseti ja pühade ajal. Sest miski pole ju püha. Mul paraku on kodus neli mudilast, keda ma aeg-ajalt ikka väga näha soovin (võtan õiguse arvata, et meie tunded nendega on vastastikused) ja seetõttuma selliseid töökohti piiluma ei hakanud. Nii et...kuigi pakkumisi tuli läbi töötukassa paalju paaalju, siis reaalselt sellist kohta, kuhu tööle asuda...nagu põlnd. AGA, ei ma ei hakka päevahaaval kogu minevikku kirja panema :D aga kolm päeva sain proovida tööd liistudega tegelevas ettevõttes, kus oli väga vinge. Ma arvan, et praeguseks olen ma juba kõigile tuttavatele plökutanud, kui lahe seal oli. Ma polnud kunagi varem sellist kätega tööd teinud, mis õhtuks füüsiliselt väsitaks ja mis lõppekski siis, kui ukse enda taga sulged. Inimesed olid ka toredad. Aga see on vist selle aasta värk, sest minu arust on sel aastal inimesed igal pool kuidagi eriti toredad :D Et siis liistukas. Olin juba vaimu selle koha jaoks valmis pannud ja milligrammi võrra nukrutsenud, et terve suvi läheb nüüd töötähe all. Aga siis,ooo, kuulge meelde tuli, mis vahepeal veel toiminud on!!! Meil sai suurem osa lastest ju vanemaks. 8nda veebruari õhtul läksime Lõunakasse lastele kinki ostma, kui helises mu telefon ja teiselt poolt tuli pakkumine, mis mul peaaegu päriselt jalad alt lõi. EEiii, presidendikoht on juba võetud- seda mulle ei pakutud :P Aga midagi hoopis paremat. Ma küll olin vahepeal kindel, et erialast tööd ei soovi ja vahelduseks võiks midagi muud teha, aga hetkel olen täitsa oma eriala peal ja marumuhedalt rahul. Õieti öeldes, ega ma vist mäletagi, millal viimati nii õnnelik ja rahul oleks olnud. Kaks töönädalat on selja taga, ja ikka on tore :D Täna sõitsin teist hommikut tööle meie sinise bussiga ja täitsa inimese tunne oli. Ei, ma pole väga kindel ja kogenud bussijuht( st autojuht suure masina roolis ), aga kuna masin on mulle tõesti sümpaatne, siis ma meeleldi harjutan ja kohanen. Nii, et kui ma teist kellestki mööda peaks sõitma (suur sinine masin, prillidega ja enamasti roosa, rooli külge klammerdunud naisisik nina vastu klaasi), siis võib julgustavalt lehvitada :D ... või siiski mitte. Või noh, lehvitage, aga ma vastu ei lehvita, sest muidu...pean ju roolist lahti laskma:) . Muide, lisaks sellele, et tööl lihtsalt on väga mõnus käia ja seal olla ja seda teha, makstakse kuu lõpus ka palka! Kes oleks võinud arvata, ahh!! Oleks mulle seda varem räägitud :D !
Nii, laste sünnipäevad. 7ndal sai Noor Peremees kümneseks, kutsus oma sõbrantsid (sest sõbrad olid kõik haigeks jäänud) külla ja trallis kodus nendega mitu tundi. Peremees valvas. Pesamuna oli lihtsalt armas. Mina kaunite keskmistega läksin linna oma sõbrantsi lapse sünnale. Teate küll, sest üks kümnene ei taha ju väikseid pudinaid oma peole segama. Meil oli vahva ja neil oli vahva. Peremees säilitas ka kõik oma närvirakud- win-win! 9ndal sai Preili neljaseks ja Väike Härra seitsmeseks. Korraga, just nii. Peo tegi meie präänikutele kingiks minu ema (aitäh jälle, emme!) ja see toimus Tartu Liikluslinnakus. See oli kõige lahedam koht üldse.Ma arvan, et nad peaks sinna suurte inimeste masinad ka juurde soetama, siis ma teeks oma juubeli ka seal :P Lastel oli lõbus. Suurte kohta ma ei tea. Toit söödi ära- see on alati tore asi, mida nentida :) Ja kuna pidu oli õõõhtul, siis kohe pärast pidu tulime koju ja kupatasime oma vananenud  lapsed magama- huuh! Kõik olid õnnelikud.

Kohustuslik kuklipilt. Eriti on see pühendatud Annikale, kes meie
tolleõhtusele õhtusöögikutsele korvi andis :D

Ja täna olid vastlad. Nädalavahetusel tegin kukleid, sest ma kartsin, et õigel päeval ma selleks aega ei leia. Nii, et isu sai korralikult täis söödud. Oasuppi saime täna kõik kodust väljas süüa, kes koolis, kes lasteaias. Ainult Peremees niutsus õhtul, et ta pole saand ja tahtsid ka. Aga ei saand :P
Ma siiralt loodan, et vähemalt enamikul on see aasta siiani samuti väga hästi läinud.

Päikest meile ja teile (nii sombune on pidevalt, et uni tuleb peale) ja võib pöialt hoida (et uuel tööl hästi ikka läheks :D )

Tervitusi Vaarikeselt (siin on nii ropult mudane, et....pole sõnugi)