Hilisõhtused tähelepanekud ja muu

Peaaegu igal õhtul mõtlen, et kohe, kui nööbid on magama pandud, tulen ja jagan siin oma suuri ja väikseid värskeid muljeid, peaaegu alati leian ma end siis hoopis voodis, kus viimane uitav mõte on, et oeh, hommikul. Jah, sest hommikul on mul  peaaegu terve tund ainult iseendale. Enamasti möödub see tunnike titekohvi rüübates ja lihtsalt laua taga mõtiskledes. Ja nii ta läheb. Aga kuna käimas on pikk nädalavahetus, siis...võin endale kaua ülevalolekut lubada. Isegi Pesamuna on paaril viimasel päeval oma varahommikuste ärkamistega (aa, ma igaks juhuks mainin siinkohal ära, et on hilisõhtu, mul on ees suur teekruus, küünlad põlevad, mängib mahe muusika ja olek on rahulik. Selline sume ja mõnus. Ei mingeid kirkaid emotsioone ega teravat huumorit. Vegeteeriv postitus, mõistate ;) ) armsalt viisakas olnud. Eile ründas ta esimesena Väikest Härrat ja puges talle kaissu, kus nad siis mingi mängu välja mõtlesid. See tähendas minu jaoks lisa pooltundi oma mõnusas pesas. Täna virgusin selle peale, et Pesamuna oma voodis nagu väike lõoke laulu lõõritas. Püsis seal paigal ja muudkui laulis. Kui laps laulab, on kõik korras, pole vaja ärgata :) Ei võtnud aega, aga voodist väljusin alles 8 paiku. See on väga palju parem kui 6.15.

Vahepeal on palju toimunud. Meeles pole vist midagi. Aga see, mis olnud, oli igatahes tore. Tööl olen käinud ja ei midagi üllatavat- seal on jätkuvalt tore. Arvestades, kui soojad ja sõbralikud inimesed seal on, alustasin eile nende eestluses kahtlemist.

Mune pole,
aga vähemalt liha-
võttemuru kasvab mühinal

Käisin koolitusel (lähen varsti natukeseks jälle) ja olen nüüd nii valgustatud, et ohhohhoo. Võib isegi öelda, et sain internetiga sõbraks. Võibolla mitte veel päris sõbraks, aga heaks tuttavaks kindlasti. Kasutan mõnd veebikeskkonda lausa suure innuga :O Tunnen end arendatuna. Ja see pole veel läbi ...:)

Kui pakkematerjali pole,
tuleb taaskasutust teha :D

Eile oli reede. Suur. Ja muhe. Meil käisid külalised. Sellel aastal on vähe külalisi käinud. Ega ma väga aktiivne küllakutsuja ole ka. Mulle tundub, et ma isegi saan oma armsas kodus nii vähe olla, lase siia siis veel muud rahvast. Aga mõned tegelased kutsuvad end ise. Ja need tegelased ongi kõige mõnsamad. Üks teine pere tuli. Selline meie mõõtu :) Nii et kokku sai majatäis rahvast. Ja õuetäis. Õuetäis rahvast ladus puid riita. Majatäis rahvast keetis mulgiputru ja jõi teed ja veetis mõnusat jutuaega. Nii hea ja kerge on koos olla, kui kulgetakse samas rütmis (meil sel hetkel oli väga aeglane rütm, väikeste virvendustega, kes vahepeal ukse vahelt erinevaid asju nõudsid ). Ooo, kui hästi maitses kuum puder ja värske salat ja külakostiks saadud tumedamast tumedam kodune leib, kuhu perenaise lahke käsi oli pannud kõik kõhtupaitavad seemuskad, mis üldse ilmas olemas. Ja pärast kaklesime koogi pärast. Koos külalistega saabus majja ka plaaditäis kooki, mille sarnast minu keel polnud varem maitsnud.  Kirjeldada ei oska, aga see tekitas tõelise maitseerutuse. Palusin endale ka retsepti ja tahan varsti järele proovida. Õhtul pakkisid sõbrad end kokku ja mina avastasin suure hurraaga, et kell on lausa nii palju, et võib nööbid magama sättida :D Ja ise ka põhku pugeda. Niii mõnus oli kogu see päev.
Ühtlasi pidin taaskord nentima fakti, et kiireim viis kodu korda saada, on endale külalised kohale meelitada. Mitte koristama. Aga enne külaliste saabumist edeneb koristamine kuidagi eriti kiirelt ja tõhusalt. Natu aega tagasi kasutasin naabrinaist samal eesmärgil ära.
Täna oli sünnipäev. Mitte minul... Kuigi mul on ju terve aasta sünna :D Jehuu, see oli tore otsus. Aga täna oli tähelepanu all noorsand naabertalust. Nagu vanasõnagi ütleb: kus on sünnipäev, sinna leiab tee ka üks ahjusoe kringel.

 Sünnipäevalt koju jõudsime täpselt parajal ajal, et pista lapsed riburadapidi vanni ja siis tuduriietesse. Ja kui kõik sitasitikakesed olid end pehmeks leotanud ja lõhnasid nagu päikese käes kuivanud puhas pesu, ning nende juuksed olid siidiussiselt pehmed, siis kogunesime diivanile. Nimelt on meie majja saabunud TV3. Sealt näidatakse multikaid laupäeviti. Multikas oli armas, vaatasin täitsa huviga. Aga veel armsamad olid need 40 pehmet ja puhast varvast, mis diivanil erinevates asendites end vahepeal krõnksu tõmbasid ja siis välja sirutasid. Õõõh, kuidas ma armastan väikseid armsaid varbaid. Ja kõrvu. Neid polnud 40. Aga ikkagi.

Meie majapidamise kõige pisemad varbad.

 Preili soovis ka, et tast pilti tehakse. Üldiselt käivad pärast vanni pähe kalasabapatsid, et ikka hommikul lokid oleks. Sest lokid on ühe noore daami elus peaaegu sama olulised kui....tegelikult midagi olulisemat vist polegi. Aga mul endal hakkas juba igav, nii et täna pusserdasin Preilile pähe...ühed muud asjad. Hommikul näeme, kas ja mis välja tuleb. Elevus oli igatahes suur.
Väikestest daamidest rääkides. Mulle meenus just, et praeguse aja kirgikütvaim teema on vihmaussid. Ma suutsin näiteks Pesamuna tänaselt sünnipäevalt ära meelitada sellega, et lubasin temaga kasvuhoonesse vihmausse otsima minna. Neljapäeva hommikul oli asfalt (lastaias, mitte meil. Igaks juhuks mainin. Meie tee peal ei ela vihmausse. Nad upuksid muidu aukudesse ära) peaaegu kaetud. Mõlemad neiud olid täielikus vaimustuses ja kilkasid rõõmust. Pesamuna otsustas ühe õnnetu vihmaussi, kes parajasti mingi venitusharjutusega tegeles isegi rühma kaasa võtta. Loomulikult oli kasvatajal Pesamuna uuele sõbrale kohe "korter" varnast võtta (nagu imeväel ilmus kuskilt välja lillepott, mille mulla sisse võis väga austatud vihmauss endale uue kodu rajada). Enne loovutamist sai sõbrake veel mitu hella paid ja ninnunännut. Mina see-eest pidin hoolega võimlema, et oma head-aega-kallistused ja musid kätte saada. PS. Õhtul selgus, et valitud vihmauss osutus huligaaniks. Oli oma korterist korduvalt põgenenud ja kohalikke oma tegevusega suurel määral häirinud. Isend saadeti vihmausside parandusasutusse.

Nii palju toredat ootab ees, et mul on tunne nagu see kuu oleks juba läbi. Neljapäeval lähme töökollektiiviga teatrisse (jep, see on mul vist esimene teatriskäik ilma oma Teatrisõbrata), reedel ja laupäeval on taas koolitus (kus ma saan veeeel valgustatumaks), pühapäeval vaatan lapsi (lihtsalt vaatan, sest nad muutuvad iga päevaga toredamaks ja on lihtsalt nii armsad), ja sealt järgneval nädalavahetusel on juba...huuh :D spa-külastus ühega ja külakeskusepidu teistega ja päris päris sünnikuupäeval sulistame mõne tunni koos perega ka. Olgu taevas tänatud, et esimene mai vaba päev on!!! Ausalt. Hindan seda kõrgelt. Ja siis tuleb ju taas teater ;)

Öööö saabus. Hommikul saab triikida :D On mida oodata, eks. Nii et lähen nüüd magama, siis tuleb hommik rutem. Homme võiks kõik natuke päikesetantsu teha, äkki tuleks ..ma ei tea, kasvõi nii palju soojem õhk, et ei tekiks soovi pakse kindaid kätte panna.

Päikest Vaarikeselt!