Kohe kohe.... :)

Kohe kohe on käes aprilli lõpp. Ja mul on nii tohutult hea meel, et mu ema just aprilli viimasel päeval mu siia ilma tõi. See tähendab, et pärast sünnipäeva saab alati puhata :D Peremees üllatub igal aastal uuesti, kui meenutan seda talle.
Ühel pool seina norisevad mudilased, teisel poole seina müriseb pesumasin, põrandal nurrub kass. Ja kuidagi suur ja ärev ja põnev ja eriline tunne on.
Sain täna kirja. Päris kirja. Päris ümbriku sees ja paberist. Üks tähtis tegelane saatis sünnipäevakaardi.
Täna präänikuid magama pannes mõtlesin elu üle järele. No teate küll, kui inimene ikka kolmkümmend aastat vanaks saab, siis juba nagu on, millele mõelda:)
Mõtlesin, et mul oli ikka täitsa lahe lapsepõlv. Mäletan, et palju aega veetsin maal vanaema-vanaisa juures. Ja sain seal igasugu õudusi teha. Maja ees suuure kivi (selline väikse diivanipadja mõõtu, tegelt) peal hakkisin vihmausse ja segasin neid värskeltkorjatud sitaseentega, et vanaemale gurmeed valmistada. Ja konni püüdsin, tamme otsast kukkunud röövikuid kasvatasin (kui vanaema  linna korterist suvalistest kohtadest väikseid ussikesi hakkas leidma, siis saadeti mu kasvandus laiali) ja turu peal käisin vanaemaga ja iga päev magasin lõunaund. Iga päev! Lõunauni oli püha! Emps magab siiani lõunaund. See on mingi geneetiline eripära, ma arvan. Ja mulle nii väga meeldis. Eriti mõnus oli, kui õues oli kuum suvepäev. Siis läksime kõige palavamal hetkel jahedasse tuppa ja pugesime jahedasse voodisse. Ja vanaema norskas :D Maal oli mõnus. Linna vanaemaga käisin kohvikutes. Ta võttis mind igale poole kaasa ja igal pool oli nii põnev. Kokkuvõttes- laps olla oli maru huvitav...ja lihtne.
Kui ma olin 9 või 10 aastat vana, siis kutsus mu klassivend mind Atlantisesse lastediskole. Esines Ott ja valged jänesed. Jep, seesama Ott. See, kes praegu ilma jänestetagi väga hästi hakkama saab. Ülivinge pidu oli :D Kell 12 algas, kui mul õigesti meeles on. Aga emotsioon on küll hästi meeles.
Umbes sama aja paiku kirjutasin oma esimese raamatu. See oli pühendatud emale ja sisaldas mitmeid omapäraseid lauseid, mille üle veel praegugi naerda saab. Ma olen peaaegu kindel, et tänu tollele raamatule sain ma aru, kui oluline on kirjalikus kõnes sõnade valik :D.
Vahepeal tegelesin hoolsalt kasvamise ja arenemisega (esimesega vähem), kolisime, vahetasin kooli, arenesin edasi, saabus teismelisus (jumal tänatud, et see läbi sai ikkagi lõpuks!!!), kolisime jälle, vahetasin kooli ja olin juba täitsa inimese mõõtu. Siis jõudis see aeg, kui ma läksin klassiõele külla, ning leidsin sealt Peremehe. Ja otsustasin ta endale võtta. Natuke läks veel aega ja sain taas kooli ning elukohta vahetada. Tagasi Tartusse. Tartu on minu linn. Lootvina on nii Tartu lähedal, et ...Siin on minu inimesed. Minu praekartuleid armastav Teatrisõber on siin. Ja tema, kellega oleme tundide ja ööde kaupa telefonis lobisenud. Ja tema, kes tuleb ning püüab kõik ringisilkavad jõmpsikad pildile. Minu kõige lahedam Tartu vanaema elab loomulikult Tartus. Ja mõne sammu kaugusel on ka minu Tark sõber. Kui ma midagi üldse ei tea, siis helistan talle. Tema teab. Kõike! Ja lähedal on ka see, kes on meiega kõige sarnasem koos oma kanade ja maailma armsama maja ja lastega. Emme on ka Tartus. Ja tema teinepool, kes on mind märkimisväärselt palju kordi aidanud seoses minu oskamatusega linnas liikuda. Kui hästi läheb, siis varsti-varsti saabub siiakanti ka see, kes praegu elab liiga kaugel. Nii kaugel, et tihti tuleb igatsus peale. Ja natuke eemal elavad need, kes tegid ÜLIKOOLIS käimise aja maailma parimaks. No ja päris lähedal, peaaegu käeulatuses on oma küla inimesed. Teate, kui rikkana ma end täna tunnen. Ausalt! Käisime täna Peremehe ja Pesamunaga jalutamas. Meie sammud kruusa peale ei jäänud. Aga enne meid olid sama rada astunud kitsed, mäger, koer(vist meie oma), metssiga ja karu. Ja taamal paistis meie kodu. Täitsa meie.
Ühel pool seina nohisetakse. See on nende nohin, kes on mind kõige rohkem õpetanud ja kasvatanud. Üks norskab ka. Temaga pole kerge olnud. Aga siiski kõige parem. Teisel pool seina on vaikus. Aeg on pesu kuivama panna ja tuttu minna. Ma tean, et hommikul ärgates olen vähemalt sama rikas, kui magama minnes. See ongi õnn.