See unustamatu Venemaa

Kõik sai alguse sellest, et õpetajate toa lauale ilmus posu pabereid reisikirjeldusega. Piilusin tasakesi. Aga vaid väga tasakesi. Pole ma ju eriline reisisell ega miskit. Aga samal päeval töölt koju sõites tõstis minus pead mingi väike mina-tahan-ja-nii-peab-olema-mehike, ning natuke aega hiljem oli reisijate nimekirjas ka minu nimi :D

Ja jätkuvalt poseerin....millegi kuulsa läheduses

Järjekord Ermitaaži KAKS JA POOL TUNDI

Suvi läks ruttu ruttu ja kauaoodatud reisinädala algus jõudis kätte. Saadeti veel täpsustav kiri selle kohta, mis kaasa tuleks võtta. Pidin pehmelt öeldes pepuli kukkuma. Täielikus paanikas helistasin oma emale, kes vastupidiselt minule on suur reisisell. Lugesin talle ette kõik asjad, mis nimekirjas olid, mille peale küsis mu armas ema:" Oled kindel, et te ööbite hotellis? Äkki lähete matkama." Ei, see ei lohutanud mind, mu paanika kasvas. Kaasa oli vaja võtta keeduspiraal. Ma olin vääksuv titepiuks, kui inimesed keeduspiraale kasutasid, ma ise pole sellist asja kunagi kasutanud. Samuti oli vaja korralikus koguses kuivtoitu, st pakisupid jms. Mul oli kindel plaan einestada päeval kuskil restoranis ja saada osa ehtsast vene köögist. Etteruttavalt võin öelda, et mitte midagi sellist polnud üldse võimalikki!!!!
Keeduspiraali jätsin koju. Samuti pakisupid. Otsustasin, et olen enne söömata, kui piinan oma kõhtu selliste asjadega. Küll aga hakkisin reisile eelneval ööl valmis kausitäie kartulisalatit, millest ma karbitäie kaasa võtsin. Taaskord etteruttavalt saan öelda, et kui seda ühel hetkel sööma tahtsin hakata, oli salat juba.....kõlbmatu. Villaseid sokke kaasa ei võtnud.

Selle sinise bussi taga on Smolnaja katedraal, 
see imelise õhustikuga

Reisihommikuks panin vist neli erinevat äratust ja olin ikkagi terve öö poolenisti ärkvel, sest kui mingil tähtsal puhul on võimalik sisse magada, siis minuga enamasti nii ka juhtub. Lapsed olid mööda ilma laiali saadetud, nii et varahommikul sain tegeleda vaid enda asjadega. Uus ja väga mõnus kogemus :D Täitsa viperusteta jõudsin bussi peale, mis meie toreda reisiseltskonna natuke maad edasi päris reisibussi peale transportis. Kõik oli tore :) Ümberistumine päris reisibussi ja.....tutvumine GIIDIGA. Võimsamad emotsioonid seoses meie giidiga on õnneks lahtunud. Tundub mõtetu kogu meie kava siia ümber kirjutada. Käisime siin ja käisime seal. Ikka nii, et varahommikul üles, bussi, mitu tundi sõitu ja kummalist juttu giidi poolt ning siis mikroskoopiline aeg sihtpunktis.
See oli väga väga häiriv. Kõige eredamalt jäi meelde Smolnõi katedraal. Seal toimusid küll mingisugused ehitustööd, aga hoone oli siiski imearmas ja mõnusa ...õhustikuga (?) . Süütasime mõned küünlad ja ühel hetkel hakkas papp (parandage, kui eksin) lugema palvust. Ei, ta ei lugenud. Ta tegi seda lauldes. Või isegi pigem lauleldes, mis siis, et sellist sõna pole.

Veetsime ses kohas hulga aega ja panime oma teadmisi proovilemütoloogia vallas. Mis koht on?

 Ja see oli nii võimas. Mina ja kirik pole elus eriti kokku puutunud (kui mõned imeilusad pulmad välja arvata), uskudesse ja uskujatesse suhtun lugupidavalt, aga ise asjast midagi ei tea. Papi selja taga seisis perekond: ema, isa ja poeg. Ja see ema mingil hetkel ühines papi lauluga. Tekkis midagi duetilaadset ja see tekitas külmavärinaid. Olgugi, et me oleksime pidanud sel ajal juba bussis olema, tundus täiesti võimatu sealt sel hetkel lihtsalt minema kõndida. Ja nii me (mina ja veel keegi :) )
 seisime lummatult ja ahmisime endasse seda miskit, mis oli meist suurem ja mille mina võtsin endaga sealt katedraalist  kaasagi.

Tundub, et jälle ainult mina pildil. Ei, eksite, seekord on mu vahva Ermitaaži-kaaslane ka pildil, täitsa tahtmatult :D

Linnas lõunasööki polnud meile ette nähtud, sööma pidi seda, mis bussis kaasas oli. Mul ei olnud, ma ei söönud. Ja olin kuri. Väga kuri. Mitte selle peale, et mul näksimist kaasas polnud. Vaid selle giidi peale, kes viis meid Vene võrratusse kultuuriruumi ja ei lubanud meil osa saada selle köögist.
Tegelikult tundub praegu siunamine tobe, neid möödapankuid oli igal sammul ja nad kõik jätsin suhu kibeda maigu.

Üritasin teha eriti kavala pildi, kus ma nagu oleks selle suursuguse söögilaua taga. Näete? 
See kõver roosa asi seal peeglis :P

Aga võibolla just tänu neile olen ma kindel, et tahan samadesse kohtadesse peagi tagasi minna. ILMA SELLISE GIIDITA. Meie ööbimiskoht asus kõigest väga kaugel, mis tähendas, et linnadest tagasisõit algas enam-vähem kella viie ajal õhtuti. Ja need olid imelised õhtud. Täpselt sellised kauni ilmaga, et oleks mõnusasti kuskil kohvikus linnapilti nautinud, kohalikku toitu mekkinud ja lobisenud. Aga "hotellis" pakuti ka süüa. Ja et asi liiga kirjuks ei läheks, siis kõigil õhtutel sama toitu :) Kogu teenindav personal oli väga sõbralik ja armas ja ma suutsin isegi endast mõne venekeelse sõna välja pigistada. Mulle väga meeldib vene keele kõla, aga nagu ikka, ega kõneleda ei julge. Ühe mölakliku (haa, jälle uus sõna :D ) sammu tegin ka. Nimelt ostsin endale juba suhteliselt reisi alguses kõrvaklapid. Tegu oli Lux Expressi bussiga, mis tähendab, et seal oli võimalik väikselt ekraanilt filme vaadata. Ja seda ma tegin. Sest giidi juttu ma kuulata ei suutnud. Mitu väga head filmi vaatasin sõitude ajal ära. Jagan lahkesti :) "The theory of everything", "The Danish girl" ja "Steve Jobs". Hästi kulutatud aeg:)

Jänestega samal tänaval oli ka üks mees, kes valvas vahakujude muuseumi ust, aga sinna me ei pääsenud. .

Niisiis, tuleb hakata planeerima uut Venemaareisi ;)

Püüdsin olla neljas graatsia...

Leidsin ühelt väikselt armsalt tänavalt jänese. Ja ta oli sõbralikult nõus minuga miljon sõbrapilti tegema. Kasutasin võimalust :)