Killuke sellest, kuidas ma võõra kassi käest hammustada sain ja sellest, kuidas vanas eas imelikuks muutuda ja sellest, kuidas asjad on, EHK sain noomida, et pole ammu sõna võtnud :)

Pildil pole vähimatki seost tegelike asjaosalistega.

Kassilugu tuleb nüüd küll lühidalt ja kituvas kõneviisis :D Käisin meie maailmaarmsama Külli juures, et saada kätte see, mille saamiseks ma ise tegelikult midagi tegema oleksin pidanud...aga kui piisavalt kaua laisk olla, siis lõpuks korjavad ka ebaküdooniad end ise ära ja nad ulatatakse sulle kilekotikeses. Siinkohal sooviksin tervitada Küllit, soovilooks palun mõnd ilusat paaniflöödilugu. Samal ajal, kui mina oma saaki autosse ladusin, keerles ümber mu jala üks kiisu. Kiisu tiirles lausa ümber mõlema jala ja oli no niii armas, muudkui hõõrus enda üht vurrupõske ja siis teist ja. Lõpuks ma sulasin ja tegin talle pai. KRIIKS. Enne, kui mu väga heade kavatsustega käeke kiisu karva puudutas, vajutas ta oma teravad kassikikud mulle kätte!!!Ai! Sain hammustada. Meie suhe oli sellega lõppenud. Tulin ära. Minu arust ei ole loomad ikka oma omanike moodi :D Külli pole mind kunagi hammustanud.

Ka see pilt on internetiavarustest. Keegi ei saa sellise tegevuse
ajal end pildistada :P Isegi mina mitte...

Vanast east ja imelikkusest. Hakkasin mina end liigutama. Ma pole end terve elu liigutanud. Sport tapab ju. Ja on ebatervislik ja... Kõik sai alguse sellest, kui Psühholoog (yeah, mul on oma psühholoog :P ) arvas, et me võiks ühel õhtul kõndima minna. Noh, sellist moodsat tervisekõndi, mitte niisama mõnusalt jalutama. Sellest on nüüd mitu nädalat möödas. Pea igal õhtul kõnnime. Ja meie kohtumised liiguvad järjest hilisemale ajale :D Võtan nüüd julguse kokku ja tunnistan ausalt, oehh : mulle meeldib see. Tehtud, rohkem sellest ei räägi, sai öeldud. Et oma suurt  liikuvust tasakaalustada, siis kord nädalas panen ma oma mõnusad pehmed dressipüksid jalga ja toimetan end Ahja spordihoonesse, et tegeleda millegagi, mis aitab mul kungfupandaks saada. Taijiga, nimelt. Maksimaalne nauding läbi minimaalse liikumise :)

Ja et keha kõrval vaim päris närbu ei jääks, siis teda turgutan ma teemadega, millest mul varem pehmelt öeldes kama kaks oli. Nimelt tuli töö juurest pakkumine, et võiksin end robootika alal harida. Jep. Mina. Ja siinkohal ei mängi mingit rolli see, et robotid mind ei huvita või et ma väikseid LEGO juppe nähes juba instinktiivselt jalataldades valu hakkan tundma või et ma üleüldse tehnika vallas lootusetu kobakäpp olen. Loomulikult võtsin ma pakkumise avasüli vastu ja olen praeguseks käinud kahel digipädevuse koolituspäeval. Ülimegagiga lahe on !!!! Mul on küll aura, mis arvuteid väga ei salli, või siis ei salli arvutid mind. Aga küll meist pikapeale sõbrad saavad :)
Reedel panin esimest korda kokku väikse LEGO alligaatori...ja vabandan kõigi kollegide ees, kes samal ajal tundi andsid ja pidid kuulma minu klassist kostuvat hüppamist, plaksutamist, kilkamist ja rõõmulaulu. Aga see oli nii vahva, kui elukas tööle hakkas. Ja ma ei lõhkunudki midagi ära ega kaotanud ega keeranud vussi. Vaikselt õpin ja olen väga õhinas :)

Seda imelist aastat on veel kübeke rohkem kui kaks kuud. Tea, mis toredat veel tulemas on :D

Alustuseks näiteks vaheaeg :D Eip, see pole päris puhkus, aga siiski.


Päikselisi tervitusi Vaarikeselt ;)