Südaööeelsed mõtelused

Jalutuskaaslased

Jõulud tulevad sel aastal teisiti. Tegelikult on nad ju igal aastal teisiti. Erinevalt eelnevatele aastatele oli eelmiste jõulude ajal üks poiss, kes oli päris kindel, et kogu see jõuluvanandus pole ikka päris....aga vahepeal hakkas kahtlema ka. Sest nii väga tahaks uskuda. Ma saan tast aru. Ma isegi vahetevahel salaja usun. Siis tuleb hinge sisse eriliselt soe tunne...ja kuidagi armsalt väike on olla.

Muidugi on jõuludeni aega. Aga me ju teeme sel aastal jälle Jõulupesa, ja see hoiab jõulutunnet natuke kauem põues. Nii vahva, et meie väikestele ja suurtele külalistele eelmisel aastal meeldis. Hea on teha toredat asja ja saada selle eest veel kiita ka :) .

Vahepeal on palju toimetamist olnud. Selle sisse mahtus ka Volmer Külli ettekantud luulet, millest Marju ka juba kirjutas. Teate, see oli lihtsalt nii hea. Miks teid polnud seal? Mina olin ja teised ka. Ja palju kooki oli. Ma muideks pole kunagi suur luulesõber olnud. Paar luuletust on kooliajast küll meeles, aga et võtaks vabatahtlikult mõne sellise raamatukese kätte või läheks kuhugi luulet kuulama- eip, seda mitte. Aga eks see vanadus ole, ma arvan. Kuu algul ilmus täiesti ootamatult, aga eufooriattekitavalt välja kaua kadunud olnud väike luuleraamat. Minu arust võtsin ma selle kunagi emakodust kaasa, sest seal oli üks lugu, mis mulle väga meeldis. Ja nii see väike räsitud ja mittekutsuva kaanega raamatuke minuga kaasa rändas. 

.......

Mõndagi mõistagi oleneb mõistagi

mõndagi mõistagi oleneb

mõistagi oleneb mõndagi oleneb

mõistagi mõndagi mõistagi.

                             Ilmar Trull

Me oleme linnas.

Jah. Just. Linnas. Tartu linnas. Ootamatult? Tegelikult mitte. Kas kõik on korras? On küll. Ja see osa, mis veel päris ei toimi, see saab ka korda. 

Ma natuke kartsin, et ehk peaks hakkama tegema pikaajalist jälgivat uurimust teemal "Maalapsed linnas". Et äkki tuleb midagi sellist nagu Tarzani filmis, kus kogu elu metsas elanud mees linnas kummalisusi korda hakkas saatma. Tundus päris hirmus, kuigi natuke huvitav ka. Aga õnneks või õnnetuseks nii ei läinud. Nagu ma internetti ühendanud tehnikule käte, jalgade ja kogu oma verbaalse võimekusega selgeks üritasin teha, olen ka ise juba uskuma hakanud, et mu lapsed polegi metsikud, täitsa kodustatud ja toredad teised :D  

Teeme aeg-ajalt ümbruskonnas jalutuskäike. Käisime näiteks ühel õhtul Toomemäel jalutamas. Kell oli 7 ja tänavad ning mägi mõnusalt laternatuledes. Kui palju rõõmu treppidest ja puudelt langenud lehtedest (NB! Need polnud hunnikutesse riisutud lehed, ausõna. Hunnikutesse ma lapsi ei luba :) ) ! Noos Peremees luges meile kivisse raiutud meeste kohta huvitavat infot (ma ei tea, kas ainult mulle tundus, või olin ma meie kultuurilembelisest seltskonnast ainus, kes info vastu huvi tundis). Ja siis sujuvalt see juhtus....me kadusime ära. Põhimõtteliselt oma kodu tagahoovis. Põhimõtteliselt sel ajal, kui lapsed oleks pidanud juba tuttu hakkama minema. Nii et kell 8 jalutasime me mööda tänavaid, mis mulle sugugi tuttavad ei tundunud. Kõik marssisid vapralt mul hanereas järel ja küsisid iga kolme meetri järel, et kas ma nüüd tean, kus me oleme. Kui ma olin neile umbes 471 korda öelnud, et mul pole õrna aimugi, aga küll me nende tänavatega ka tuttavaks saame, kui homme jälle jalutama tuleme, siis ei kostunud eriti entusiastlikke rõõmuhõikeid. Huvitav. Aga me leidsime siiski õige teeotsa ja jõudsime ka koju. Oi, kui hästi kõik magasid :D

Käisin teatris. Balletti vaatamas. Pole seda kunagi varem teinud. Tundus, et seks puhuks tuleb midagi eriti pidulikku selga panna. Panin :) Ema tuli lapsi valvama (ja lastekaid vaatama, sest talle kodus ei näidata) ja pidi ehmatusest pepuli kukkuma, kui kuulis, et tegu on balletiga. Aitasin tema ja ta pepu püsti, võtsin autost oma imelise kollase vihmavarju ja jalutasin Vanemuisesse. Tükk oli huvitav. Ja mitte selliselt huvitav nagu öeldakse söögi kohta, kui nagu pahasti ei taha öelda, aga nautivat nägu ka ei suuda teha. Vaid päriselt huvitav. Lavakujundus oli vinge, tants nauditav ja kostüümid....omapärased. Laval oli palju paljalaadseid inimesi. 

Järgmisel nädalal lähme lastega teatrisse. Juba ootan. Päriselt :) 

Õhtused treeningkõndimised on ära jäänud ja sellest on kahju. Väikestviisi asenduseks on jalutuskäigud ema koertega. Nad pole küll väga head tempohoidjad, aga mingi liikumine siiski :) Ja pärast kõndimist kostitatakse hea kohviga :P  Kusjuures täna sain lisaks kohvile saagiks ka villased sokid , kaks paari kindaid ja kohviube- jebedijeeiii!!!!

Aga kui nüüd tekkis jannopuusepalikult küsimus, et kuidas läheb, siis täitsa ehedalt ja ausalt- hästi läheb.

Härra Bublel on siia hästisobiv laul ka ;)

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.

                Doris Kareva

Andmisrõõm on kõige suurem rõõm, muideks ;)

Päikest ja sooje tervitusi Tartust nii siia- kui sinnasuunda!!