Üts päiv siin, Lootvinamaal, oli kohe selline sügelus, selline imelik tunne tuli peale. Käisin siia-sinna, keerutasin end ja ei saanud päris täpselt aru, et MIS?!? Ja siis korraga, nagu mingist sügavamast sisimast tundsin...sain teadmise, mis kerkis kuskilt kollektiivsest isapoolsest geenivaramust ning lasin pärmil suhkruga seguneda ja sõtkusin taigna valmis kerkima. Lugu nii, et minu isapoolne suguvõsa on kõik (keegi parandaks kui oskaks aga ma tahan vähemalt nii mõelda) supermaitsvate rasvapirukate küpsetajad. See on nagu Kadede-firmamärk ;-) Kõik mu onud (neid ikka on) ja tädid.....peaks uurimuse tegema, kas see ka nüüd nõbudel "välja lööb"....suudavad kuumas õlis imesid teha, mis põhjustasid lausa omal ajal suguvõsapidudest rohkema osavõtu ;-)
Ja mul siis nüüd - umbes 38 aastat 10 kuud elatud - ning nüüd lööb välja?!?
:-D uskumatu aga tõsi on see, et see - rasvapiruka tegemise oskus - peabki olema PÄRITUD! Sest need tulid mul välja ja teine kord ka - tulid välja! - mehed sõid kõik ära ja lakkusid näppe ning vaatasid mind kuidagi väga jumaldavate pilkudega ;-)
Ja kui juba jutuks läks heade geenipäringute ilmsikstulemisest, siis mingil müstilisel põhjusel (lähenev vanadus?) haarasid mu näpud juba enne pühi sukavardad, lausa topeltpaari ja asusid looma: tegelt ka ju, see on ehtne loomine, millel on nii mõnus reaalne tagajärg - looming kohe näha ;-)No ja mina kudusin oma muskale saapa-aluseid peenvilla-peensilma sokke ;-) ehk siis loe: imeõhukesi!
Pean auga tunnistama, et need said valmis alles peale pühi. No nii "peened" olid kohe!
Ja siit tuleb mulle meelde, et meil, Lootvina Naistel, oli ju uus õpitoa ehk kogemustöötoa vajaduslik idee: parima (ehk loe: ökonoomseima ja paremini istuva, vastupidavaima) sukakanna kudumise väljaselgitus! Igakord (see harv hetk aastas) kui ma jõuan sinnani, et nüüd kooks sokki, siis hakkan ma sukakanna kohale jõudes närviliselt särisema, sest no KUIDAS see siis ikka õieti oli kah.....?!? Siis ma otsin vanad sokid välja, võrdlen vaatan ja üritan meelde tuletada, kuidas ma eelmine kord nagu kudusin ;-) Midagi ikka selgub aga VÄGA VALE on sokke kududa üks ees ja teine järgi - alati on sokid erinevad, eriti kui pead lugu omaloomingulistest mustritest ;-) ja ei pane neid "iseenda suurest tarkusest" kirja kah...mul on läinud nii, et teine sokk on lausa suurem kui esimene või vastupidi AGA - nüüd olen targem ja koon oma loomingu korraga, ühed triibud-lõigud ja siis teisel sokil kohe järgi. Ja no vaatke tulemust - selline superõige võrdsus ;-)
Igal ja juhul silitas abikaasa pead ja andis isegi musukese, öeldes: "Nii tubli naine, muudkui küpsetab ja koob!" ja patsutas pepule ;-)
:-D Aitäh vanaema, kes sa mind sokke kuduma õpetasid ;-) Kalli sulle Taevasse, sa abieluõnne ergutaja!
2 kommentaari:
Oi Marju mul ka juba ammu isutab selliste pirukate järele aga peale seda postitust peab ise ka selle piruka tegemise ette võtma :)
Kui tegema hakkad, kõlla, ma lidun kohale ja mekime ära. Kuumalt ikka parimad, eks ju? Vaata, et liiga hilja ei helista ;-) Või siis teeme külakas ühe õlise rasvapiruka õhtu :-D Teised teevad trenne külamajades, meie aga iluõhtuid ja söömaorgiaid. Üks pidu teise otsas kõik see aeg!
Postita kommentaar