Piiksun siin vaikselt.....Haah, nali!!! :D Vatran valjult hoopis

Ärkasin hommikul ehmatusega, et mis kell on. Haarasin padja kõrvalt telefoni* (nüüd ja edaspidi märgin tärnikesega kõik need asjad, mida ma tean, et ei tohiks olla ja teha, aga nad siiski on ja ma neid teen. Näiteks telefon, ei tohiks voodis olla ;) ). Telefon ei reageerinud mu õrnale puudutusele. See pole midagi uut, sest pärast kõiki neid väärkohtlemisepisoode, mis ma tema suhtes toime olen pannud, saab ta aru ainult toksimisega edastatud korraldustest. Ka toksimine ei aidanud. Aku oli tühi. Mina olin unine ja segaduses ja püüdsin välja mõelda, kus on lähim kell. Et jumala eest sisse pole maganud. Ja miks lapsed veel magavad?! Lähim, ja ühtlasi ainuke kell asus koridoris ja näitas, et mul on ametliku äratuseni veel 40 taevalikku minutit. Leidsin ka ühe laadija ja teel voodi poole põikasin läbi lastetoast. Unise pilguga suutsin fikseerida, et selles toas polnud ühtki last. Mitte ainumastki. Algas päkapikuaeg. Et äkki on Jõuluvana seadusi muutnud ja nüüd päkapikud, selmet midagi tuua, hoopis viivad ära? Suurema Noormehe voodis magas keegi, kes seal mingi hinna eest magama poleks pidanud. Klaarisime arved. Ja väga vaikselt jõudis mulle kohale, et lapsed läksid maale juba eile õhtul ning täna on õnnis laupäev!! Kujutate ette! Selline üllatus :D Kui detsember algab nii kauni üllatusega, siis edasi saab vaid paremaks minna.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma vadrata. Plaanisin juba natuke aega tagasi, et kui sel aastal detsember algab, siis olen ma kenasti valmistunud ja saan mõnusalt rahulikult kodu ära kaunistada. Mina ja plaanid- AAMEN! Pärast hambapesu sain aru, et see kauaoodatud 1. detsember on ju täitsa täna. Ja ma pole selleks valmistunud. Ohkasin. Siis meenus, et midagi on mul eelmisest aastast kapis alles, noh tulukesi ja natuke muid asju. Selles kapis, mis on Väikse Noormehe õppimislaua kõrval. Kekslesin Sophie (temast tuleb kohe lähemalt juttu) kahtlustava pilgu saatel kapi poole ja....eip, selle kapi olin ma ju suvel kenasti korda teinud ja muutnud Väikse Noormehe pudipadi kapiks. No miks ometi!?!?! Ühesõnaga. Mul pole aimugi, kuhu ma jõuluasjad ära koristasin. Peaaegu oleksin ohanud, aga siis see tuli. Samamoodi nagu eelmisel aastal :) Jõulutunne. Eikusagilt. Maru vahva! Elagu Michael Buble ja tema jõululaulud!!

Sophie

Lubage tutvustada - meie värskeim pereliige (...kuigi sõna "värske" sobiks rohkem ahjusooja kaneelisaiakese kohta :) ) koer nimega Sophie, dadamdadamdadaaa!!

See pruun sabaga pepu kuulub siiski mu ema koerale ja ei ole
kõnealune Sophie. Jah, see imelise hambariviga täpikäpp
seal värava peal. Tal on kõrvad ka, ausalt. Need tulid
eraldi pakendis ja monteeritavatena :D

Ta on suur. See Sophie. Õnneks siiski väiksem kui hobune. Nii et kategoriseerub loomade alla, kelle eest ma olen nõus hoolitsema. Ja ta meeldib meile. Hullupööra.
Üldiselt oli mul aasta tagasi plaan võtta selle aastanumbri sees kalad. Vahepeal jõudsin järeldusele, et kalad tahavad siiski liiga palju tähelepanu. Piilusin juba Aliexpressist Tamagotšisid (vabandan kirjapildi pärast), sest mäletan, et selle eest hoolitsemisega sain põhikooli lõpus päris hästi hakkama (mul endal polnud, aga armas klassiõde Marian laenas mulle natukeseks- aitäh! :D ). See oli plaan. Mina ja plaanid-!!!

Igatahes läksid asjad omasoodu, ja mis oleks parem alternatiiv kaladele kui....pesuehtne KOER. Mitte tavaline väike kuts. Eiei, ikka selline suur ja rohkete karvadega. Selline, kes tahab palju liikuda ja vajab kogenud kätt. Täpselt meile sobiv! :)

Ütleme, umbes 10 aastat ja rohkem tagasi arutasime emaga, et on mul ikka naljakas vanaema - räägib koeraga nagu titaga, ninnutab ja nännutab. Ja mismõttes on kapis eraldi koht "koeraga jalutamise riiete" jaoks?! Ja üleüldse, kas iga teine jututeema peab olema "Mida kõike koerake teeb ja kuidas tal läheb". Njaaa... Olid ajad. Läksid mõned aastad mööda ja mu emast sai juhtumisi mu vanaema (kõlas lahedalt, eks :P ). Ema kappi tekkis ka selline nurgake. Ja ma pidin kuulama lõputuid (päriselt-lõputuid!!!) muljeid selle kohta, kuidas Otuke tegi esimest, teist või sajandat korda seda ja toda, ja kuidas Edikene on ikka hoopis teise iseloomuga jne jne jne....(iga "jne" on kirjutatud väga rõhutatult). Muideks koerakaka murult korjamine on veel omaette teema. Kes tahab vabatahtlikult võtta päevas  kordi kolm-neli kätte sooja koerakakat?!? Vabandust, kui nüüd väga detailseks muutusin, aga see pole mingi pisiasi! Sõna otseses mõttes! Nii ma mõtlesin.... Njaa, olid ajad.

Nüüd olen ma ise muutunud oma vanaemaks. Mul on kapis täpselt sama nimetusega riided. Igas võimalikus taskus, ka TÖÖPÜKSTE JA VALGE MANTLI taskus on väiksed musta värvi kilekotid, volditud ilusti ruudukesteks. Need taskud, milles kotikesi pole, neis on koeraküpsised. Ja ma räägin Sophiega täpselt samamoodi nagu mu vanaema on kogu aeg rääkinud oma koeraga.
Eelmisel laupäeval avastasin end ühel hetkel köögist, kus ma kulutasin hea kaks tundi selleks, et lõigata veiselihast (VEISELIHAST) imeõhukesi viilakaid. Muidugi selleks, et neist karvapallile toredaid suupisteid teha. Jep. Tahate näha? Haah, pole oluline. Ma olen nüüd minu vanaema ja kavatsen täiesti kontrollimatult jagada kõõõõõõike, mida meie karvane sõber teeb ja kuidas tal läheb :D

Mõni aeg tagasi oli veel sügis. Sügisel lendavad linnud lõunamaale. See oli ärev aeg. Algaja koerapidajana tegi ikka väga murelikuks, kui avastasin Sophie küljest valge....SULE!! Loomulikult ma tean, et koerad ei lenda soojale maale talvituma. Aga no mine sa tea!

                             

Just! Sealsamas silma lähedal. Näete! Valge suleke. Mõtlesin juba hirmuga, et hakkabki meie karvane sõber sulgi kasvatama ja varsti läheb lendamiseks. Õnneks rohkem sulgi juurde ei kasvanud ja seegi kukkus varsti küljest. Tea, kas oli asi mineraalide puuduses, või mis...

Lõpetuseks pildike minust endast ka. Autoriks on Suurem Preili, kes on maru hästi kogu sisemise ja välimise olemuse ära tabanud. juhheii!

Ja kas teate, mis on veel parem kui soe jõulutunne?

....olla samal ajal kõrva tipust väikse varba otsani armunud :)

Tervitustega Tartust ;)