Jälle jaanuar ! !

Tegin täna õhtusöögiks tatart ja kanakastet. Kanakaste on üks neist toitudest, mis mul välja ei tule. Lihtsalt ei tule. Punkt. Tatar-me armastame tatart (oouooo, nagu seal laulus "Me armastame Eestit" :D). Ma võiksin tatart süüa esmaspäevast reedeni ja jaanuarist juunini...mmmm. Aga täna ei julgenud. Mitte mingit huvitavat põhjust polegi. Eile tõmmati välja mu tarkusehammas. Ei tõmmatud. See oli midagi koledamat kui tõmbamine. See isegi ei kannata trükimusta, aga nimetagem seda sõnaga "eemaldamine". Niisiis, paljas mõte sellest, et tatratera võiks sattuda sinna...õõehh..kohta. Selle kirjutaminegi on valus.
Täitsa ebaoluline info ka. Aga kuna pole võimalik, et ma lähen hammast eemaldama ja midagi muud ei juhtugi, siis olge lahked: alustuseks astusin sisse selle hoone uksest, kus mu armas hambaarst tegutseb. Väljas on jätkuvalt talv! Ma tõesti olen väga ettevaatlik, kui näen kuskil silti sisuga "Trepp on libe!" "Libe põrand!" jne. Silti polnud, uks oli. Ja jää ka. Kohtusin jääga. Täpsemalt öeldes üks koib libises ja teine ei suutnud end tagasi hoida, ning tegi kiirkohtumise põrandaga. Teate, kui totter on täiskasvanuna kukkuda. Tunne oli selline nagu ma oleksin vähemalt 2 meetrit pikk ja omaksin 7 kätt-jalga.

Preili Sophie ja tema kasukas. Sophie on pildil vasakul.
Jah, need karvad ajavad mind hulluks, tänan küsimast :)

Pilt läks eest, sisisesin ja susisesin ning loivasin (see oli loivamine) trepist üles. See on nii armas, kuidas kirurg naeratas. Ta vist päriselt ise ka usub, et tal on tore töö ja inimesed tulevad tema juurde rõõmuga. Mina teadsin, mis mind ees ootab, sest grammike vähem kui aasta tagasi tegin ma sama asja läbi. Põlv valutas, mu suus toimusid asjad, mis ei allunud minu kontrollile. Ja õde suskas mu huulde kogemata miski terava asja. Mitte tuimestatud poolde. Ikka juhtub. Eriti minuga. Sellistel hetkedel peab kõvasti pingutama, et mitte visata õhku küsimust "Kas saaks veel hullem olla!", sest vastus on alati "Jaaa!".  Ma jäin ellu. Lapsed pidid küll õhtul pelmeene sööma, sest mina oigasin diivanil. Aga ma olen kuulnud, et pelmeenid kategoriseeruvad siiski söödavate asjade alla, nii et pole vast hullu.
Üks meeleolukas seik veel. Tööpäeva lõpus hüppasin toidupoest läbi. Kassas oli minu ees kaks naisterahvast. Minul oli asju mitu, minu ees oleval naisterahval vaid üks purk. Mingi joogiga- täpsemalt ei süvenenud. Hakkasin esimesel võimalusel (kohe, kui lindile ruumi tekkis) oma pudi-padi lindile laduma, kui äkki müksas minu ees olev naine mind tugevalt. Ehmusin päris ära ja vaatasin talle küsivalt otsa. Temake nähvas, et ma olevat teda juba mitu minutit oma kotiga nüginud. Kauba laadimise käigus. Vabandasin täitsa sõbralikult ja ütlesin ka, et ju ma läbi jope ja koti tõesti ei tundnud, et iga kord talle vastu läksin. See talle ei sobinud. Sädistas edasi. Vabandasin uuesti. No tõesti, ma saangi aru, et kui keegi saab teise inimese kotiga uppi nügida, siis ilmselgelt oleksin see mina. Temake sai päris kurjaks ja pobises veel midagi. Aga mina tema peale pahaseks saada ei suutnud. Sest sellel väga torssis naisterahval oli kassalindi peal jook, mille nimeks "Monster Energy". Ajas muigama. Korralikult muigama. Soovisin mõttes, et ta selle joogi õhtul joomata jätaks ja pere seltsis mõnusa õhtu veedaks. Aga vot, ei tea.

Kui lähed õhtul õndsas vaikuses vanni ja mõni hetk hiljem...
"Läksidki ilma minuta vanni vä?"

 Midagi vahvat toimus vahepeal veel, aga sellest järgmisel korral.


Praegu on aktuaalne hoopis see, et me margamarjuga külakeskuses jälle miskit looma hakkame. Ja on ette teada, et see on tore. Tore meile ja tore teile :D