Ilus ehk homme on juhtumas...

Kuueaastane. Väike uhke eestlane

Veebruari sisse  mahtus väga palju. Väga palju rohkemat, kui 28 päeva võiksid matemaatiliselt võimaldada. Alustuseks sai üks lastest 12 aastat vanaks. Sa püha jõehobu! Tore on küll siin igapäevaselt asju ajada peaaegu omapikkuse inimesega, aga ...12!!! Mul on mammuti tunne. Alles ta oli imepisike ja tulnuka väljanägemisega. Ausalt. Õnneks hakkas ta pärast siia ilma saabumist väga kiirelt kosuma ja oli peagi inimese nägu :) Esimese eluaasta magas poiss küll maha, sõi ja magas. Aga sealt edasi hakkas tegusaks: jooksis, laulis, sõi, laulis, jooksis, niitis muru, sõi, niitis muru ja tegi tublisti igasuguseid toredaid töid. Töökus on natuke kahanenud, aga sööb ta siiani :D Lisaks on temast sirgunud tore ja vahva ja julge ja viisakas noormees, kes vajadusel võtab oma ema tantsima ja teeb isegi õhtusöögi valmis. Ma ei hakka siin mainima, et ta oskab ka väga head jalamassaaži teha, sest kõik ei pea seda teadma.

Kaheteistkümnene on pildil vasemal.

Kaks päeva hiljem said aasta vanemaks veel kaks last. Üks poisslaps ja teine tütarlaps. See poisslaps kasvab kuidagi eriti ruttu. Tema beebiiga möödus Tartu Ülikoolis. Hetkel käib ta teises klassis, fännab puldiautosid, laulab, armastab magusat ja teeb samuti tipptasemel jalamassaaži. Lisaks sai ta alles hiljuti tunnistuse selle kohta, et oskab ujuda! Minus kõneleb uhke lapsevanem, kes ei pea enam vees sipleval poisil kõhu alt kinni hoidma :)
Ja tütarlaps. Tema sai 6. Tema sünd on eriti ilusalt meeles, sest kõik käis nagu raamatus ja olukord allus minu kontrollile- ja no see preili...oioioi. Esimesed kaks aastat oli ka nagu raamatus. Edasi läks keerulisemaks, selgus, et ta on täitsa minusse. Nüüd proovime oma egod ühe pinna peale  mahutada. Kui me parasjagu maid ei jaga, siis on tegu sellise tütarlapsega, kes lasteaiast tulles tahab keset tänavat Eesti hümni laulda. Terve tee. Valju häälega, sest meie pere ei suuda vaikse häälega laulda. Meie linnaosas sel kellaajal liikuvatel jalakäijatel peaksid nüüd küll hümni sõnad peas olema.

...sest nii lõbus oli

Kui kolm toredat saavad korraga aasta vanemaks ja veel nii ilusate numbritega nagu 6; 9 ja 12, siis seda lihtsalt peab suurelt tähistama. Mängumaal hüpates ja püssiga mööda lahingurada hiilides näiteks. Ma lihtsalt pean siinkohal ära mainima, et kuigi lahingurajal valiti mind tiimi kõige viimasena, olin ma meeskonnas väga tubli liige ja meie omad võitsid!!! Vastasmeeskonnas oli, muideks, kaks täiskasvanut. Aga eks nad olid öisest kokkamisest väsinud :P On ikka mõnus küll, kui peo ettevalmistusi saab teha koos kahe kõigetoredamaga ;)



Sõbrapäev oli. Ma ei oska sellistel päevadel eriti...olla. Aga läks hästi. Koolis jagati kallistusi, lapsed olid õhtul kodus eriti sõbralikud, ning hilisõhtul tegin kiirkülastuse oma armsa Teatrisõbranna juurde. Ta, muideks, abiellus vahepeal, nii et on nüüd vaid poole kohaga Teatrisõbranna. Ja paar päeva pärast sõbrapäeva, nagu tsiki-priki- sündis sinna perre laps! Selline piiiiisikene ja pehme ja beebilõhnaline. Oh seda härdameelsust!

The Mannavaht. Kui keegi tahaks
mind röövida, siis mannavaht
oleks õige peibutis.

Ja nüüd on veebruar läbi-krõks.
Vahepeale on jäänud mõned mõnusad hommikud. Nagu näiteks see hommik, kui sai vaikselt diivanil lösutada ja Võrumaalt pärit maailma parimat mannavahtu mugida. Ja idüllilisi õhtuid on samuti olnud. Näiteks selliseid, kmil Noorhärra arvab, et võiks minuga malet mängida. Tee ja küpsistega. Või kommidega.

Enne ja pärast pildistamist olid koera küljes
 ka kõrvad...

Ka Sophiel läheb toredasti. Ta oli vahepeal kimpus vitamiinipuudusega. Aga sellega oleme nüüd joonele saanud ja karvapalli kasukas läigib taas ning silmad säravad. Eile õhtul vaatasime koos "Tuulte tahutud maad" ja sõime võileiba. Täna oli kutsikul eriline hellusvajadus, mis väljendus lõputus püüdes diivani peale, alla ja sisse voolata, et ainult mulle lähemale pääseda. 

Mõnusas kevadeootuses

Taara puiestee rahvas