Mööda lumeteed Vaarikesele sooja leiva järgi...

Imekena pühapäev oli ju....päike paistis ja lumi on krudisev, karge ja kandis. Otsustasin, et tuleb jalutada, et mõtteid selgindada ning kuna minu laual oli Vaarikese Perenaise imeuhke VÕITOOS, mida juba nägite siin, siis oli jalutuskäigule kerge eesmärki leida :-D
Pakkisin tibukese väga õrnalt kotti, oma lemmikkampsuni sisse ning hakkasin astuma. Isegi päikseokulaarid pidin ette panema :-D No ja siis Potimäge imetledes, vaatasin ka teisele poole, ning nägin kutsuvat lumeteed üle põldude otse Vaarikesele. Otsustasin, et kui alguse enam-vähem kannab, siis teen ära. Igal juhul, kui kohale jõudsin, olin parajalt võhmal, sest polnudki nii tugev astumise alune kui autotee, parajalt ikka andis jalgu sumbata. Kasuks tuli. Kraavipervelt viisin urbekuu puhul Vaarikese perele ka urvatibudega oksi, et neil ikka tervis majas oleks! Nendega pidi "pessma innast", siis tervis tuleb :-D
Muide, see talvetee on Vaarikese peremehe mootorsaani armastuse vili, meil terved külapõllud neid suusajälgi täis :-D
Kõige magusam oli tulemus, et selle lemmikkampsuni sisse anti mulle nn vastutasuks ahjusoe koduleib, tänu sellisele saagile ma enam lumeteed ei kasutanud tagasijõudmiseks, vaid rühkisin autoteed pidi, et ikka oma võitoosini jõuda ja soojale leivale küüslauguvõid peale määrida ning mõmiseda ainult :-D

06.03.2016

Viimse hetke teadaanne

Pool tunnikest on seda pühapäeva veel jäänud. Igaks juhuks hoiatan, et täna EI OLE hea päev küpsetamiseks! Juhuks, kui keegi, kes meie kirjutisi just praegu piilub ja mõtleb, et oh võtaks ette nt kringliteo. Ei tasu!  Ei tulnud leib välja nii, nagu tahtsin. Ja eile alustatud ciabatta ei sisaldanud piisavalt suuri auke. Samas, järgmiseks korraks kõrvalepandud saiajuuretis hakkas külmikus kohe mühinal kerkima. Saa siis aru neist itaallastest ja nende krutskeid täis retseptidest.
Selle nädalaga lõppes ka Pesamuna viimati põetud tundmatu tõbi. Kõik edasised hädaldamised ja piiksumised ja tatistamised ja trianglid ajame hammaste tuleku kaela. Ei ole see väikese inimese eluke ka kerge.

pilt illustratiivne

Eilne laupäevaõhtu oli see aeg, mil suur osa kalleid kaasmaalasi vaatas Eesti Laulu. Meie mitte. Meie istusime peaaegu terve perega vannitoas. Põrandal. Peremehel oli pealamp peas. Istusime ja vaatasime, kuidas pesu masinas ringi käib. No sest meie vana truu masin leidis endale uue kodu ja uus sõber kolis meile sisse. Vana oli pealtlaetav ja mitte keegi (!!) ei osanud isegi ette kujutada, mida see maššin pesuga teeb, kui kaas on sulgunud. Fakt on see, et toitus ta sokkidest (nagu paljud teised ta liigikaaslased) ja aeg-ajalt tegeles ta pesult raha väljapressimisega, sest headel päevadel sain pesumajandamise eest tasuks mõne mündi...või mudelauto...või kruvi. Niisiis, me päriselt tundsime huvi, mis pesumasinas toimub. Istusime, vaatasime ja kuulasime. Nõnda vaikselt nurrub me uus sõber. Oleme temaga siiani väga ragul. Ja tema vähene liikuvus sobib imeliselt meie pere elustiiliga. Eelmine oli nagu mingi trennihull- ikka oli vaja mööda vannituba ringi hüpata.

Eile hajusid 3/4 meie pudinatest mööda küla laiali. Kaks tükki tulid koju lihtsalt väsinute ja näljastena, üks aga, see kõige vanem ja kõige tugevam..viskas kivi kõõõige... :D eiei. Tema tuli Palli talust ja saagiks oli kaasas linnumaja. Või oli neid suisa kaks. Igatahes saame nüüd kraaksu kinnisvaralehele kuulutuse üles riputada, et pakume üürikodu sulelistele.
Selline kummaliselt kulgev nädalavahetus oli, aeg-ajalt tuleb ette. Aga üldfoon on ciabattandus. Võtku või terve kevad aega, aga selgeks ma selle saiavärgi pean saama. Suvisel külapäeval olen  võibolla ise ka juba saianägu, sest keegi peab ju toodangu nahka ka pistma. Sai nõuab ohvreid, nagu mu vanaema juba tavatses öelda.

PS: Igaks juhuks kordan, täna ei tasu küpsetada!
Päikest Vaarikeselt :D

Vaarikese ja Palli talu naiste uhke rõõm...

Valmis! Vaarikese imeilus võitoos ja minu roosiline hummusetoos, mida võib kasutada ükskõik veel milleks on valmis! Aitäh Jaago Käsitöötalu Saviõdaqutele :-D

Tehtud töö veebruar 2016.

Õnn Palli talu tualetis

Palli talu perenaine on nüüd särav, sest kolm aastat hiljem peabki uue seebialuse meisterdama, on ju? Kaua sa ikka ühe ja samaga kestad?!? Vaene roheline esmane seebialus, mis 2013 sündis Jaago Käsitöötalus Kursital, minu hea sõbra Inga juhendamisel, elas oma aja ära. Lisaks nägin ma juba disani- ja tootearendusvõimalusi :-D Igal juhul läksin sel aastal Jaagole saviõdaqule ja tegin uue...., mil on suuremad augud ja randid ja lisaks roose, roose, roose.....täna saab see sisse õnnistatud ning olgu tal pikka iga ja kasulikkust!

 väsinud ja glasuuri poetav 2013 mudel, 

mis pensionile täna pidulikkusega saadeti....

uus ja roosiline 2016 mudel

valmis veebruaris 2016

Palli talus toimusid LINNUMAJA ehitustalgud!

 Lootvina Naisel tuli idee ja loomulikult pidi tubli, hea, täpne ja korralik Lootvina Mees selle "välja vedama" ehk siis ta astus Issanda laupäeva hommikul kell üksteist uksest välja ja asus töömaterjali valima, tassima, kakkuma, mõõtma ja saagima. Kokku tegi mu armas kaasa valmis 10 komplekti linnumaja juppe!
 Ja siis saabusid välja Lootvina Poisid. Vasarad kätte ja läks lahti. Isside õpetusel ja abil toksiti ikka väga pikkade naeltega lauad üksteise külge kinni ning rind paisus uhkusest!

 Uhkus oli nii suur, et töö tuli nö märgistada. Välja otsiti puidukõrveteja ning asuti oma linnumaja kaunistama oma nime ja kuupäevaga ning kohanimega, kus antud šedööver valmis sai :-D

 Ja nii need majad valmisid, lõppviimistlus oli lausa järjekorraga. Iga poiss sai ühe omatehtud maja kaasa viia oma koju ja selle varsti saabuvatele kuldnokkadele üles panna koos issi abiga. Väga mõnus oli, et väiksed poisid nägid vaeva vasar-käe-ja-naela kordinatsiooniharjutustega. Paari tunni jooksul õpiti läbi reaalse kogemuse paljutki :-D

 Õnnelikud poisid ja tublid issid! Vaadates noormeeste sära, uhkusest paisunud rinda, on sellisel omaenda-ürkal ikka suur tähendus, mida tasub korrata. Aitäh musi, et ideega kaasa tulid ja nii palju vaeva nägid ettevalmistustega!

05.03.2016