Saba sirgu ja lestad laiali!!

Pilt on illustreeriv! Internetist

Alanud on järjekorde aasta, teate. Ja nagu meil juba kombeks (kui miski on toimunud kolmel aastal, siis selle kohta võib öelda- kombeks), tekivad jaanuari algul need....eemm...trennimõtted. Kunagi ammu tegime margamarjuga tema pool video järgi trenni. Cindy telekas juhendas ja meie siplesime, kuis oskasime.

Eelmisel aastal läksin ka ühel hommikul jaanuaris trenniplaanidega Palli tallu ja minu mäletamistmööda me köögist kohvitassist kaugemale ei jõudnudki. Õnneks pole aastad vennad. Eile idandasin margamarjule idee, et otsiks mõne linnas toimuva trenni välja ja lihtsalt läheks kohale. Leidsime!! Igasugused sprdiklubid ja värgid oma süsteemidega on ülemõistuse keerulised. Ja peab tunnistama, et kallid ka. Koostasime kahepeale lausa tabeli (vanale heale paberile....mitte küll vanapaberile), kuhu panime sobivaid aegu ja kohti ja hindu kirja. Esimeseks valisime Aura vesivõimlemise. Suuresti seetõttu, et kui meiesugused spordikauged (minu puhul ka

kohmakus ja kantjalgsus) inimesed end esmakordselt liigutama hakkavad, siis on seda ju kõige turvalisem teha vees. Krahmasime
Levia ka punti ja vurasime Palli talu uue neljarattalise sõbraga Tartu suunas. Lihtsalt eelinfoks, et meie kujutluses oli vesivõimlemine midagi kerget ja leebet (eeeeeh, amatöörid). Siit edasi saan rääkida ainult enda eest, eks margamarju täiendab :)

Lootvina Naised enne autost väjumist, siis kui nad ei teadnud veel, et vesi on MÄRG ja KÜLM!

Riietusruumis oli nii külm. Pesuruumis oli ka külm. Ja basseinivesi oli KA külm! Treener sai meie poolt hoiatatud, et oleme esimest korda. Valisin endale välja kõige edevamat värvi nuudli (treener nentis, et lapsed on pooled nuudlid auklikuks hammustanud...aga no kes see paneb siis asjale nii isuäratava nime, ah?) ja vahvad lestakindad- naerge terviseks, kui te teate neil asjadel olevat mingi õigem nimetus :) Treener oli nii vahva. Hilisem uurimistöö näitas, et nimeks Katrin Kungla. Ma sain ikka korraliku positiivsuselaksu. Muudkui säras seal basseini ääres ja kiitis ja säras ja ergutas ja turgutas ja. Väga lahe.

Harjutused meeldisid mulle samuti. Kohe täitsa sellised parajad. Sain hakkama, aga pidin samas korralikult pingutama. Leidsin ka vees võimlemise suurima plussi. Nimelt võib basseinis kogu hingest ohkida ja oiata, sest veeplartsatused summutavad kõik sellised helid. Ma ühel hetkel avastasin, et ohin ja puhin täiest hingest ja kõva häälega...Ja kui miljon harjutust oli tehtud ja bassein minu vuliseva higi tõttu poole täidetumaks saanud, kiikasin kella, ning selgus, et tunni algusest on möödunud SEITSE minutit!! Jätkasin meeleolukat rassimist. Ühel heal hetkel teatas treener, et nüüd asume päriselt tööle!! Ma olin hetkeks segaduses. Mismõttes päriselt?! Mesasi see eelnev siis nagu oli?! (jajaaa, soojendus- te ütlete. Ma tean seda nüüd ise ka). Aga kogu see väänlemine ja pladistamine oli väga väga nauditav. Ja kui paganama graatsiline ma endale vees tundusin !! No nagu oleks painduv ja

voolujooneline ja trimmis ja kõik jutud. Kõht oli ka tühi, nii et tundsin, kuidas naba vastu selgroogu puutus. Heeh- rahuloleva naeratuse koht. Paraku pidime mingil hetkel veest väljuma ja see polnud mõnus. Teate küll ju. Tõmbad end basseini äärele ja tunned, kuidas maa külgetõmbejõud mõjub umbes kümnekordselt. Õehh, tõeline vaalatunne tuli peale. Riietusruumis selgus, et meie kuldne kolmik on täies ulatuses söömata. Sabad puhtaks, seebid kotti ja jope selga, vurasime Aparaati supijahile. Kui te veel ei tea, siis vana Kauburi naabruses asub väga mõnus söögikoht nimega Aparaat. Seda tutvustas mulle mu Teatrisõber ja mul on selle üle ütlemata hea meel. Teenindus on seal ...vahva :) ja toidud minule väga meeltmööda. Ja vesi on selles kohas inimõigus! See tähendab, et ei pea silmi peites ja pobisedes kraanivett tellima ja pärast selle eest vahuveini hinda maksma. Tellisime tomatisupi. Algul tundus kirjelduse järgi küll, et

tegu on seenemaitselise ketšupiga. Aga õnneks tegi ettekandja (kelner? teenindaja? ma ei teagi, kuidas kõige heatahtlikum öelda oleks. Kui meid loeb keegi, kes sellise asjamehena töötab, siis palun nõu) väikest uurimistööd ja selgus, et supp sisaldab lisaks tomatile, seentele, soolale ja piprale (nagu algul öeldi) veel hulga head ja paremat.
Teate. Ma nautisin iga jumala suutäit sest supist. Tahaks retsepti, ausalt öeldes.

Kohe valmis supilusika suhu pistma...enne veel selfie-haigust vaja toita!

Kahjuks oli ettekandja informeerinud meid kogu lõunapakkumise valikust ning loomulikult jäi meile meeltesse mõlkuma ka kotletipraad. Ujumine teeb ju kõhu tühjaks. Plaan süüa trennijärgselt kerge eine

supi näol lendas vastu taevast. Õigemini lendas see praetaldrikusse. Palusime endale ette kanda ka poolikud kotletipraed. Ja taaskord pean kiitma. Prae kõik osad maitsesid väga hästi. Mmmmm. Ja siis tulime koju. 1/3 läks tööd tegema, 1/3 lösutas kogu ülejäänud päeva diivanil ja nautis vaikust ja 1/3 võttis ka ülejäänud päeva rahulikult. Ja et ennast suure trenni järgselt mitte liigselt koormata, siis otsustasin, et

täna oleks hea õhtu Metsatagusele naabrile külla minna ning tema valmistet õhtusööki pruukida. Seal oli sünnipäeva peetud, nii et oli nagu põhjust ka. Meisterdasin kaasa ühe jänku ja pakkisin lapsed kokku. Sai mõnus õhtu veedetud, kõhud täis ja sees hea tunne. Need siinsed külainimesed ikka oskavad seda head tunnet minu sisse tekitada :) Tunne oli kohe nii hea, et lugesin lastele Potteri raamatust ühe peatüki asemel kaks :D

Teatrisoovitust jagan ka. Vanemuisesse tuleb aprillis tükk "Uhkus ja eelarve". Tegu on kellegimillegi lõputööga (lisab marju: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus.). Käisin seda Teatrisõbraga kunagi vaatamas ja väga meelierutav oli. Nii et eile õhtul hankisin kaks piletit, et seda mõnusat etendust Peremehele ka näidata. Mõned piletid olid veel saada ;)