...jõulud said lõpuks läbi

Mõtlesin, et roosa mütsiga laps läheneb mulle musiplaanidega, aga kohe pärast klõpsu
kilkas ta  elevalt:" Emme, nägid! Ma hammustasin sind kõrvast!"
elu õied....pf

...ja sünnipäev algas!!
Ei, mis päev?!? Periood
Eelmisel aastal sain aru, kui palju toredam on kõikide tuttavatega eraldi sünnipäevatada, mitte teha üks suur trall. See tähendab, et vahva aeg võib alata misiganes hetkel enne päris sündimise päeva...ja lõppeda...misiganes hetkel pärast seda :D Hea tahtmise korral saab jõuludeni välja venitada.
Järgides mulle juba omaseks saanud kronoloogilist kaost, alustan sellest, et lõppev nädal on olnud väga elamusterohke. Esmaspäeval sai peaaegu puhata ja mõnuleda, sest algas vaheaeg. Ja kuigi see ei tähenda, et tööasjad ei kimbutanuks, võis vähemalt hommikul natuke kauem endale voodis olesklemist lubada. Teisipäev möödus ratastel. Sõitsin erinevates lastekoosseisudes mööda linna ja linnast välja. Lastekadu-0; pagasikadu-2. Arenguruumi on, aga suhteliselt hea tulemus siiski. Pillepreili käis hambaarsti juures, sest oli juba pikemat aega hambavalu kurtnud. Viibisime arsti kabinetis umbes kolm minutit, millest kaks muljetasin mina oma tarkusehamba eemalduse teemal. Preilil oli kõik imelises korras ja valu pidavat tegema koolihambad, mis igemes oma elu elavad. Steni arenguvestlus: on arenenud :D jeei!! ja nii muuseas saab endale taaskord uue klassijuhataja. Mulle hakkab see juba kahtlane tunduma. Ehk on tal mingi klassijuhatajavahetusneedus peal...Ootame-vaatame. Muuseas, Märt-poisil oli ka arenguvestlus. See oli nii tore elamus, et selliseid vestlusi võiks vabalt igas kvartalis korra olla. Tundsin, kuidas mu nina iga hetkega ülespoole kerkis. Noh..uhkusest.. või nii. Aga lohelaisad on mõlemad. Piidlen eilehommikust kohvitassi ja mõtlen, et kust nad küll selle omaduse pärinud on. Võrru. Edasi liikusime sel toredal teisipäeval Võrru. Mina ja mu fantastiline nelik ja nende mitte nii fantastiline pagas, mis koosnes viiest kotist, kusjuures kottide sisu ei vastanud sugugi kottide tegelikele omanikele. Bussist väljusid kõik lapsed ja mina ja ... n-2 kotti. Pärast kolmekümneseks saamist tundub vihastamine nii mõtetult ressursseraiskava tegevusena, mistõttu pööritasin endale silmi, lasin kuuldavale kõkutuse iseenda hajameelsuse üle ja asusin olukorda lahendama. Tund hiljem olid kadumaläinud kotid käes, veel mõni minut hiljem maandusid lapsed oma vanaema juurde, ning mina sain oma ainsa (aga see-eest imelise) tuttava nimekaimuga veeta väga vajaliku ja väärtusliku pooltunni. Peatusime Võru Spring söögikohas (ma ei teagi, kas ta on kohviku või restorani nime all). Menüü oli nii ahvatlevalt kirjutatud, et ma oleks tahtnud nahka panna kõik need toidud pluss menüü enda. Sellist asja pole ammu juhtunud. Pärast kohtumist leidsin vaevu üles tee bussijaama, sest nad seal Võrus on ümber tõstnud nii majad kui ka puud ja teed- kõik oli täiesti teistsugune!! Tunnike mõnusat rahulikku bussisõitu, siis veel tunnike ema ja koerte seltsis, natuke trenni ja otsa see tegus päev saigi. Ah, et miks bussiga? Noh, ma lihtsalt armastasin oma autot nii palju, et ta suurest hoolimisüledoosist end ühel libedal talvehommikul Ahja kraavi siruli viskas ja enam ei ärganud. Oli kahju. Väga. Aga tuleb tunnistada, et bussiga sõites on elu rahulikum.
Kolmapäeval tsälgutasin porgandeid ja kaalikaid- fruktodisain.

 Neljapäeval maadlesin robotiga. Sidusin end robootikakoolitusega, millest ma mitte midagi aru ei saa. Olgu, pika peale midagi saan, aga minu arengutempot vaadates..... Tegu on veebipõhise koolitusega, mis koosneb mitmest moodulist. Läbi tuleb vaadata hulk õppevideosid, millest iga järgnev algab sõnadega "... nüüd on sul ...( üks, teine või kolmas asi) selge ja oskad teha( üht, teist ja kolmandat)... Ja mina vaatan iga kord silmad pärani, et mih..mih..mida ma oskan????!!! Suutmata seda kõike isegi järgi hääldada. Loomulikult on keskkonnas olemas ka küsimuste esitamise nurgake, aga ma pole siiani suutnud eriti hästi isegi endale neid küsimusi sõnastada. Nii, et jätkan arengut liikumisvaegusega teo sammul. Rõõmsa ja rahuloeva liikumisvaegusega teo sammul :) Sest õppida on siiski tore





.

Reedel algas sünnipäev !!!! Sisuliselt võib sünnipäevaks nimetada perioodi, mil juhtub palju toredat... ja saab tavapärasest rohkem süüa. Nagu jõulude ajal. Lihtsalt, vahelduseks natuke teistsugust sööki. Napsasin kohtumisele ühe oma kõigekõigematest kursaõdedest (..hmm...mulle tundub, et planeeritud kronoloogiline kaos jääb ära, sest sellest nädalast kaugemale ma vist ei jõuagi, muidu tuleb kirjutis liiga pikk ja keegi jääb lugedes niimoodi arvuti kõrvale magama- enda kogemusest tean). Trehvasime kohvikus. Selles, mille peale on alati saanud kindel olla, kus on alati head söögid olnud ja meeldiv teenindus ja õdus ja mõnus ja vaikne. No ja mis nad nüüd siis teinud on! Menüüst on tehtud vaid lühike sisukokkuvõte! Täiesti erivajaduspõhine, arutasime. Nüüd me teame, et päriselt ka on olemas tähendus ütlusel "ühesõnaga", sest just ühe sõnaga seal kõik kirjas ongi. Mokkamööda polnud meile eriti miski. Ja mu armas ümarvormis kaaslane ei saanudki vägaigatsetud kartuliputru, vaid pidi leppima salatiga, millel garneeringuks part,...mida sööja ekslikult peekoniks pidas. Jutuajamist aga ei suutnud segada ei tema peekonpart ega ka minu taldrikut kaunistanud neoonroheline vetikas, mis romantiliselt ümber ühe ülekaalulise kreveti kaela oli seatud. Kohtumiselt lahkusin veel 10 korda rõõmsamana. Ei lahkunud. Veeresin. Mäest üles ja koju. Ja siis veeresin trenni. Sest oma ealiste iseärasuste tõttu ei püsi mul ikka veel meeles, et punnipugitud kõhuga jõusaali ei ronita...
Eile tabasin kolm kärbest ühe hoobiga. Alustasin kahest kursuseõest, kelle ma ka ümaraks söötsin, ja kelle nägemine nii hea tunde tekitas, et see veel praeguseks päris lahtunud pole. Üle väga väga pika aja vaaritasin päristoitu ja sain isegi ühe tordiga hakkama.

Eakohaselt  "fluffy"

 Veel mõni minut enne kauaoodatute saabumist oli köögi sein kaetud sefiiripritsmetega ning põrand ja muud pinnad kõrvitsaseemnetega... sest...tegijal juhtub. Kõik lõppes siiski puhtalt, kuigi põhimõtteliselt oleks meil selle sefiiri ja seemnete sees arvatavasti sama mõnus olnud. Edasi lupsasin kleidi sisse, sest Vanemuise väikses majas ootas mind mu teatrisõber. Oi!!!! Tema!! Temast ju kogu sünnipäevaperiood alguse saigi. Nimelt leidsin ma juba enne igasuguseid kohtumisi oma postkastist kaardi :)

Teater. Ma olen viimase kahe kuu jooksul vist rohkem teatris käinud, kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Sellest aga järgmisel korral. Seekord läksime vaatama lavastust "Mees, kes teadis ussisõnu". Tükk kestis 3 ja pool tundi! Ja suutis meid haarata kogu selle aja vältel. Lavakujundus oli nii hea, muusika oli hea, näitlejad olid head, hääled mõjusid ja kostüümid olid....nunnud :D Igatahes jäime väga rahule. No ja loomulikult jõudsime enne südaööd veel minu poole jutustama ja muljetama ja...SÖÖMA!! 
Tänane päev sisaldas Kungla rahvast ja vanaema, lobisemist ja ...söömist :)
Ja kõige lahedam on see....et sünni päev pole veel kättegi jõudnud, aga juba on niiiiii tore olnud. Hiiiih :D


Täiesti teemaväline pakkumine, aga hakkan varsti taimi  ümberistutama. Pakkumisel on aaloe, mis on nii võimsaks kasvanud, et tungib juba läbi kardina.... Ja üks suur puhmas on veel. Nii suur, et tahaks jagada. Aga ma ei tea nime. Ja pilti ka praegu pole. Ühesõnaga, kui keegi tunneb, et tahaks koju tuustjat puhmast või aaloed, siis palun märgutada. Muideks, kalanhoe, mille naabriMerle aasta tagasi mulle kinkis, on oma esialgse suuruse KÜMNEKORDISTANUD!!!! Liialdamata. 

Rõõmurohket kevadenautimist!!
Päikest
Tartust ;)

Kuidagi, nii on :)