...I adevnt Palli talus!

Kuidas seda nüüd seletada aga juhtus nii, et laupäeva õhtul, kui pere oli hübervaimustuses esmakordselt korvpallivõitslusel käinud perepoja kuldsest medalist (no ikka võistkondlik :-), siis leidis Pereisa, et nüüd viib ta oma kalli naisukese ja hirmkallid ja superarmsad pojad KUBIJA spa-sse. Mõeldud ja tehtud. Ooo, kui mõnus oli....vedelesime kõigis neljas basseinis ja leotasime end igast küljest. No nii hea kui suitsusaun see küll polnud, sest me ju üritasime viisakat nägu teha 90 kraadises saunas aga no see oli vaid soojaruum. Seda asja, mis seal õhkas, pole küll võimalik "leiliks" nimetada :-) Aga nii suuri vanne meil pole ja neid me siis nautsime täiega!

Ma arvan, et "maksama" läks mulle see päris väikeste beebide basseinis hulpimine, ainult nina ja suur kõht väljas ;-) mängisime Aksliga meritähti ja nii see soe vesi seda kõrvavaiku leotas :-)

Õhtul juba ei kuulnud ma enam päris hästi, sest tropid oli kõrvadesse ette "sulanud" ning parem rohkem kui vasak olin ma poolkurt. No nagu vati sees oleks kõik olnud.

Pühapäeva imelisel hommikul aga oli järjekordne Lootvina Naiste jutuhommik Riidma Kasvukojas. Nii mõnus oli kuuma kohvitassiga uksest välja minna ja seal ootas Virga talu perenaine Monika oma Subaruga (no minul seda enam ju pole :-( ja autost juba naeratasid Enno ja Ala talu perenaised vastu. Kobistasime kogu krempliga sooja Kasvukotta sisse, kass tervitas valjuhäälselt (no ma eeldasin seda tema kehakeelest) ja perenaist polnud kuskil. Tuligi välja, et tema oli teinud meile eri-eriliselt ÖKO-kohvi kuskilt Viljandmaalt. Jahvas ja nõristas ja pressis :-) Maitses vängelt ja ökolt :-)

Ja siis tuli Vaarikese naine ja Pihlapuu talu perenaine ning ümber laua oli juttu. Seekord, kui külajutud kiirelt räägitud ja Virga talu perenaisega lähemalt tutvutud ("Issand küll, kui vana sa siis ikkagi oled?!" - aru saavad kohalolnud), siis rääkisime täna hingesse minevast - elust ja surmast. Küllil oli meile luuletus ette valmistatud ning ta rääkis/tegi meiega sõnakunsti põhitõedesid: "Kui me lausume sõnu, siis me asetame nad kõik õhule. Õhk kannab sõna. Nagu õhupadi. Me saame rääkida ainult välja hingates. Füüsiline liikumine, hingamine ja rääkimine - kõik on omavaheline kooskõla. Rääkimine ehk kõne tuleb meie vaimust, meie mõistusest, meie kõrgemast minast." (No nii või siis teisiti, sest kõike ma ju ei kuulnud :-)

Kuna me pühapäeval pidime tantsutrennis olema Kuustes, siis on kahju öelda, et tantsisin ikka täiega mööda - ei kuulnud takti ega muusikat ja takkapihta ka mitte Kati juhatusi ega õpetusi! Hea, et Marek vedas mind sinna või tänna suunda ning kui teised lahkuma hakkasid, no siis puhta kehakeele pealt sain ka mina "vana kurt" aru, et tund on läbi saamas ;-) ih-hihii

Kahjuks või õnneks peab tunnistama, et see polnud esmakordselt kogetud probleem. Õnneks seepärast, et ei saanud paanikasööstu, juba teadsin, et mis teha. Asusin otsima: voodi all karp, kus varud sees - ei. Vetsus kapp, kus varud sees - ei! Elutoas rohukapp? - Ei! No mul on see ju üks olemas! Köögi rohukapp - EI. No krt, kus siis!?! Ja siis ma leidsin. Kallis peremees teadis ka juba, kuidas protseduur käib ja nii see juhtus:



Ma loodan, et kõigil oli ilus I advent! :-D