Lootvinas õitses teatrikevad 2019

Veidrad väikesed rõõmud ja muu

Ainult hea aparaadiga saab selle karvapalli pildile. Kui mina
pilti teen, siis on seal vaid suur must plekk.

 Eelmise nädala lõpuks olin end täielikult välja puhanud ja hakkasin tähele panema väikseid toredaid asju. Nagu näiteks till. Just. Pärast nädal aega kestnud kummalisi õhtusööke otsustasin lastele viimaks midagi asjalikku pakkuda. Üks osa asjalikust toidust oli salat. Ja üks osa salatist oli till. Sest see lihtsalt sobib kõikjale. Ostan poest seda alusele pakendatud tilli, mitte poti oma. Hinnatundlikkus. Enamasti on see alusel till täitsa söömiskõlblik, aga ilmselgelt ei sarnane ta ligilähedaseltki peenraltnopitule. Aga sel korral. Just sel õhtul, kui tuju oli hea, energia taastunud ja lapsed inimlikult vahvad, pidin ma tillipakendit avades üllatuma. See, mis sealt vastu vaatas, oli täiesti...ülivärske ja krõmpsu varrega, mõnusalt lõhnav till!!! Ma ise ka imestasin, kui palju rõõmu see pakkus :D Ja et kõik veel filmilikum oleks, hakkas sel hetkel arvutist kõlama laul:

Vahemärkusena olgu välja toodud, et lapsed on teinud vandenõu meid vaeseks süüa. Ei, tegelikult mitte vaeseks süüa. See vist siiski pole eesmärk. Muidu valiks nad söömiseks vaid teatud toite. Eip, nad tahavad lihtsalt süüa. Kogu aeg ja kõike! Ühel õhtusöögivalmistamisaegsel õhtul, pärast seda, kui üks väike oli käinud 27 korda küsimas, kas ta võib võtta seda, teist ja kolmandat näksimiseks, ütlesin lõpuks täiesti ahastavalt: "Tead, sa võta see leivakontsik ja minge mängige õega vaeslapsi. Istuge maha ja nosige leiba, olge maru õnnetud ja võtke Sophie ka kampa!" Mis te arvate, mis sai? Minu eesmärk sel hetkel oli lihtsalt näljast seinu kraapivatest lastest mõneks minutiks vabaneda. Juhtus aga see, et vaeslaste mängust sai kõige lahedam mäng üldse. Tüdrukud olid nii elevuses. Istusid koridori põrandal, koer kahe vahel, ja nosisid leiba. Viis minutit, ma kordan VIIS MINUTIT hiljem, oli üks vaeslastest uuesti köögis ja nõudis täiesti ülientusiastlikult veel leiba, sest neil, vaeslastel, jäi seda puudu.

...sest see on kõige nunnum hannamannanägu üldse

 Sel hetkel oli mul kahju, et meil majapidamises kuivatatud leivakontsikuid pole. Ja nii ta läks. Annetasin kogu leiva, mida oli kokku kaks viilu, vaestele tänavalastele. Ma ei tea, kas see ametlikult läheb heategevuse alla.

 Kevad on käes :) See tähendab, et hommikul ärgates kõditab päike varbaid. Ja nädalavahetusel pole äratajaks Sophie. Eiei. Hoopis need häälekad sulelised, kes õues vist laulupeoks valmistuvad. Täiesti ebareaalne, kui palju linnulaulu võib meie väikses (mitte VAIKSES) tänavas olla. Kajakad on samuti tagasi :D Jehuu!! Nemad ei laula. Nemad teevad õudusfilmi helisid. Aga mina, vana õudukahull, ei ole sellest kõigest sugugi häiritud. Tõenäoliselt oleks, kui elaksin neljandal korrusel, aga siia alla pole nende krõõksumist nii valjult kuulda. Eriti, kui aken kinni on. Enamasti on aken lahti. Sophie sulaks muidu ära. Praegu on juba mõnus kogu aeg aknaid lahti hoida, aga mõni aeg tagasi oli veel külm. Ja meie magamistoas oleks võinud öösiti pingviine talitada. Õõõhh.
Häid asju kevade juures on veel. Näiteks trastiliselt vähenenud riidemajandus. Õueriidemajandus, kui täpsem olla. Kindad ja mütsid ja sallid ja miljonid kombekad ning joped saab nüüd kapisügavustesse peita. Teoreetiliselt. Tegelikkuses tuleb sellega tegeleda. Olen küll juba mitu päeva oodanud, aga ükski eelnimetatutest ei taha ise vajalikku kohta paigutuda.

Ta on ikka veel nõus minuga pildile jääma :D Jeei!!
#parenting goal!

Üks suur asi on ka päevakorras. Ma nimelt lähen reisile. Täitsa päris reisile. Mitte lihtsalt Kunglasse emale külla. Vaid päris lennukiga ja sellisesse kohta, kuhu võib päevitusriided kaasa võtta. Kõigi eelduste kohaselt saab neid seal ka kasutada!! Et kas ma olen elevuses? Veel ei ole, see tundub ikka veel natuke uskumatu :) Ma usun, et kui kohvri keset toa põrandat lohistan ja plätud sinna sisse pakin, kui reisiks vajaminevad paberid on välja prinditud (jep, kallis, need on ikka veel printimata!), kui kõik aknad on kinni pandud ja juhtmed seinast välja tõmmatud, siis tuleb elevus ka.

Oma toas vaikselt omaette  kokteili luristades
läheb kehv tuju päris hästi üle :)

Kui keegi vajab nõu teemal, mille järgi valida õige reisikaaslane, siis mul on väike soovitus küll. Nimelt tasuks reisile minna koos kellegi väga ebanormaalselt mõistvaga. Muidugi, kui teil on sellist kohe võtta. Mul on :) Milline on üks ebanormaalselt mõistev inimene? Noo näiteks selline, kes piilub õhtul magamistoa ukse vahelt sisse ja pakub sõbralikul häälel jäätisekokteili.
Vaatamata sellele, et temaga on terve päev väga ebasõbralik oldud ja ta on kogu aja pidanud lastega toimetama ja on tõenäolselt ise väga väsinud ja tüdinud ning vajaks ise hoopis pai ja präänikut. On ütlemata tänuväärt, kui pool paarist on kannatlik ja mõistev.

Ja et ma ei keskenduks valedele asjadele, siis selle eest hoolitsvad mingid kõrgemad tegelased, tundub. Nimelt käis kallis tuttav samuti hiljuti reisil ning naases sealt kolme või nelja abieluettepanekuga. Mõtlesin juhheitades, et äkki suudan ka reisilt mõne ettepaneku hankida, noh, et oleks tore lastelastele rääkida kunagi ja...kergitaks ego või nii :D Aga no kui pole ette nähtud, siis pole ette nähtud. Käisin täna emal külas ja lõin pea vastu plastikkasti. Pole kindel, kas mõistus tuli koju, aga kriips ja muhk on küll otsaees. Teab mis atraktiivne ma just välja ei näe. Säh sulle ettepanekupüüdjat! Seega lähen lihtsalt puhkama, peesitama ja armsamaga aega veetma.

Midagi mõnusat ka kõrvale:

Päikest Taara puiesteelt! ;)

...naistetalgud ja/või mehed ka ;-)

Tagasiside põhjal teeme naistetalguid kahes päevas juba, sest osad ei saa 6.04 ja tahavad varem tööga pihta hakata. Seepärast paneme tolmulapid tööle ka 18. märtsi õhtul, et saaks paastumaarjapäevaks (25.03) ilusamaks :-) kodusemaks :-D Tule ka, iga abikäsi kulub ära, päriselt!  Ja seltskond on LÕBUS!

Näete, Levia tegi pilti, kuidas ma lage "värvisime" - no jutumärgid selle kohta, et proovisime sellist tulemust vähemasti saavutada.

Ilus ehk homme on juhtumas...

Kuueaastane. Väike uhke eestlane

Veebruari sisse  mahtus väga palju. Väga palju rohkemat, kui 28 päeva võiksid matemaatiliselt võimaldada. Alustuseks sai üks lastest 12 aastat vanaks. Sa püha jõehobu! Tore on küll siin igapäevaselt asju ajada peaaegu omapikkuse inimesega, aga ...12!!! Mul on mammuti tunne. Alles ta oli imepisike ja tulnuka väljanägemisega. Ausalt. Õnneks hakkas ta pärast siia ilma saabumist väga kiirelt kosuma ja oli peagi inimese nägu :) Esimese eluaasta magas poiss küll maha, sõi ja magas. Aga sealt edasi hakkas tegusaks: jooksis, laulis, sõi, laulis, jooksis, niitis muru, sõi, niitis muru ja tegi tublisti igasuguseid toredaid töid. Töökus on natuke kahanenud, aga sööb ta siiani :D Lisaks on temast sirgunud tore ja vahva ja julge ja viisakas noormees, kes vajadusel võtab oma ema tantsima ja teeb isegi õhtusöögi valmis. Ma ei hakka siin mainima, et ta oskab ka väga head jalamassaaži teha, sest kõik ei pea seda teadma.

Kaheteistkümnene on pildil vasemal.

Kaks päeva hiljem said aasta vanemaks veel kaks last. Üks poisslaps ja teine tütarlaps. See poisslaps kasvab kuidagi eriti ruttu. Tema beebiiga möödus Tartu Ülikoolis. Hetkel käib ta teises klassis, fännab puldiautosid, laulab, armastab magusat ja teeb samuti tipptasemel jalamassaaži. Lisaks sai ta alles hiljuti tunnistuse selle kohta, et oskab ujuda! Minus kõneleb uhke lapsevanem, kes ei pea enam vees sipleval poisil kõhu alt kinni hoidma :)
Ja tütarlaps. Tema sai 6. Tema sünd on eriti ilusalt meeles, sest kõik käis nagu raamatus ja olukord allus minu kontrollile- ja no see preili...oioioi. Esimesed kaks aastat oli ka nagu raamatus. Edasi läks keerulisemaks, selgus, et ta on täitsa minusse. Nüüd proovime oma egod ühe pinna peale  mahutada. Kui me parasjagu maid ei jaga, siis on tegu sellise tütarlapsega, kes lasteaiast tulles tahab keset tänavat Eesti hümni laulda. Terve tee. Valju häälega, sest meie pere ei suuda vaikse häälega laulda. Meie linnaosas sel kellaajal liikuvatel jalakäijatel peaksid nüüd küll hümni sõnad peas olema.

...sest nii lõbus oli

Kui kolm toredat saavad korraga aasta vanemaks ja veel nii ilusate numbritega nagu 6; 9 ja 12, siis seda lihtsalt peab suurelt tähistama. Mängumaal hüpates ja püssiga mööda lahingurada hiilides näiteks. Ma lihtsalt pean siinkohal ära mainima, et kuigi lahingurajal valiti mind tiimi kõige viimasena, olin ma meeskonnas väga tubli liige ja meie omad võitsid!!! Vastasmeeskonnas oli, muideks, kaks täiskasvanut. Aga eks nad olid öisest kokkamisest väsinud :P On ikka mõnus küll, kui peo ettevalmistusi saab teha koos kahe kõigetoredamaga ;)



Sõbrapäev oli. Ma ei oska sellistel päevadel eriti...olla. Aga läks hästi. Koolis jagati kallistusi, lapsed olid õhtul kodus eriti sõbralikud, ning hilisõhtul tegin kiirkülastuse oma armsa Teatrisõbranna juurde. Ta, muideks, abiellus vahepeal, nii et on nüüd vaid poole kohaga Teatrisõbranna. Ja paar päeva pärast sõbrapäeva, nagu tsiki-priki- sündis sinna perre laps! Selline piiiiisikene ja pehme ja beebilõhnaline. Oh seda härdameelsust!

The Mannavaht. Kui keegi tahaks
mind röövida, siis mannavaht
oleks õige peibutis.

Ja nüüd on veebruar läbi-krõks.
Vahepeale on jäänud mõned mõnusad hommikud. Nagu näiteks see hommik, kui sai vaikselt diivanil lösutada ja Võrumaalt pärit maailma parimat mannavahtu mugida. Ja idüllilisi õhtuid on samuti olnud. Näiteks selliseid, kmil Noorhärra arvab, et võiks minuga malet mängida. Tee ja küpsistega. Või kommidega.

Enne ja pärast pildistamist olid koera küljes
 ka kõrvad...

Ka Sophiel läheb toredasti. Ta oli vahepeal kimpus vitamiinipuudusega. Aga sellega oleme nüüd joonele saanud ja karvapalli kasukas läigib taas ning silmad säravad. Eile õhtul vaatasime koos "Tuulte tahutud maad" ja sõime võileiba. Täna oli kutsikul eriline hellusvajadus, mis väljendus lõputus püüdes diivani peale, alla ja sisse voolata, et ainult mulle lähemale pääseda. 

Mõnusas kevadeootuses

Taara puiestee rahvas

Jälle jaanuar ! !

Tegin täna õhtusöögiks tatart ja kanakastet. Kanakaste on üks neist toitudest, mis mul välja ei tule. Lihtsalt ei tule. Punkt. Tatar-me armastame tatart (oouooo, nagu seal laulus "Me armastame Eestit" :D). Ma võiksin tatart süüa esmaspäevast reedeni ja jaanuarist juunini...mmmm. Aga täna ei julgenud. Mitte mingit huvitavat põhjust polegi. Eile tõmmati välja mu tarkusehammas. Ei tõmmatud. See oli midagi koledamat kui tõmbamine. See isegi ei kannata trükimusta, aga nimetagem seda sõnaga "eemaldamine". Niisiis, paljas mõte sellest, et tatratera võiks sattuda sinna...õõehh..kohta. Selle kirjutaminegi on valus.
Täitsa ebaoluline info ka. Aga kuna pole võimalik, et ma lähen hammast eemaldama ja midagi muud ei juhtugi, siis olge lahked: alustuseks astusin sisse selle hoone uksest, kus mu armas hambaarst tegutseb. Väljas on jätkuvalt talv! Ma tõesti olen väga ettevaatlik, kui näen kuskil silti sisuga "Trepp on libe!" "Libe põrand!" jne. Silti polnud, uks oli. Ja jää ka. Kohtusin jääga. Täpsemalt öeldes üks koib libises ja teine ei suutnud end tagasi hoida, ning tegi kiirkohtumise põrandaga. Teate, kui totter on täiskasvanuna kukkuda. Tunne oli selline nagu ma oleksin vähemalt 2 meetrit pikk ja omaksin 7 kätt-jalga.

Preili Sophie ja tema kasukas. Sophie on pildil vasakul.
Jah, need karvad ajavad mind hulluks, tänan küsimast :)

Pilt läks eest, sisisesin ja susisesin ning loivasin (see oli loivamine) trepist üles. See on nii armas, kuidas kirurg naeratas. Ta vist päriselt ise ka usub, et tal on tore töö ja inimesed tulevad tema juurde rõõmuga. Mina teadsin, mis mind ees ootab, sest grammike vähem kui aasta tagasi tegin ma sama asja läbi. Põlv valutas, mu suus toimusid asjad, mis ei allunud minu kontrollile. Ja õde suskas mu huulde kogemata miski terava asja. Mitte tuimestatud poolde. Ikka juhtub. Eriti minuga. Sellistel hetkedel peab kõvasti pingutama, et mitte visata õhku küsimust "Kas saaks veel hullem olla!", sest vastus on alati "Jaaa!".  Ma jäin ellu. Lapsed pidid küll õhtul pelmeene sööma, sest mina oigasin diivanil. Aga ma olen kuulnud, et pelmeenid kategoriseeruvad siiski söödavate asjade alla, nii et pole vast hullu.
Üks meeleolukas seik veel. Tööpäeva lõpus hüppasin toidupoest läbi. Kassas oli minu ees kaks naisterahvast. Minul oli asju mitu, minu ees oleval naisterahval vaid üks purk. Mingi joogiga- täpsemalt ei süvenenud. Hakkasin esimesel võimalusel (kohe, kui lindile ruumi tekkis) oma pudi-padi lindile laduma, kui äkki müksas minu ees olev naine mind tugevalt. Ehmusin päris ära ja vaatasin talle küsivalt otsa. Temake nähvas, et ma olevat teda juba mitu minutit oma kotiga nüginud. Kauba laadimise käigus. Vabandasin täitsa sõbralikult ja ütlesin ka, et ju ma läbi jope ja koti tõesti ei tundnud, et iga kord talle vastu läksin. See talle ei sobinud. Sädistas edasi. Vabandasin uuesti. No tõesti, ma saangi aru, et kui keegi saab teise inimese kotiga uppi nügida, siis ilmselgelt oleksin see mina. Temake sai päris kurjaks ja pobises veel midagi. Aga mina tema peale pahaseks saada ei suutnud. Sest sellel väga torssis naisterahval oli kassalindi peal jook, mille nimeks "Monster Energy". Ajas muigama. Korralikult muigama. Soovisin mõttes, et ta selle joogi õhtul joomata jätaks ja pere seltsis mõnusa õhtu veedaks. Aga vot, ei tea.

Kui lähed õhtul õndsas vaikuses vanni ja mõni hetk hiljem...
"Läksidki ilma minuta vanni vä?"

 Midagi vahvat toimus vahepeal veel, aga sellest järgmisel korral.


Praegu on aktuaalne hoopis see, et me margamarjuga külakeskuses jälle miskit looma hakkame. Ja on ette teada, et see on tore. Tore meile ja tore teile :D