Pärnade õitsemise aegu

Täna on selline õhtu, mil toas on vaikus ja õues on vaikus. 1/2 meie järelkasvust veedab aega maal linnavanaema juures (haa, päris huvitav kombo, eks ;) ) Pesamuna magab magusat und, Väike Peremees teeb õues suurte poiste tähtsaid toimetusi ja Peremees ajab metsa all oma Sokki taga. Sokku jah. Mul on tunne, et see loom väärib suurt algustähte, sest ma kuulen juba mitmendat nädalat temast jutte. Kuidas ta ikka alati vales kohas on ja kuidas TEGELIKULT peaksid ta sarved meil kodus seina peal olema. Juba ammu oleks pidanud olema. Õnneks ei ole. Õnneks saan ma seda siin kirjutada, sest Peremees külastab internetti harva ja kui siis ka vaid kindlaid aadresse. Meie blogi nende hulka ei kuulu. Täitsa arusaadav. Ma vestlen Peremehega kodus piisavalt tihti, nii et ta ikka on eluga kursis (tahab või mitte), kui miskit kuskil toimub :D
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Mul käisid eile pärnalised külas. Külas pole küll päris õige sõna, aga paremat ei tulnud hetkel pähe.

Ilus Merike Vaarikese taeva taustal

Kõik algas sellega, et olin laupäeval (rõhk on sõnal "päeval") valmis vastu võtma meie küla Külli (see on see, kes imelisi lavastusi valmis vorbib ja oma lõkerdava naeruga teiste inimeste neerupealised kõdi tundma paneb). Tahtsin kooki pakkuda ja puha. Ärkasin hommikul 7 ajal. Pesamuna alustab päeva kell 7 hingematva lõhnapahvakuga, mille ma likvideerima pean (eksju, te arvasite, et siin blogis on kõik esteetiline ja hästilõhnav :P ). Tegelesin asjaga ja seejärel pugesin Noore Peremehe kaissu hommikut pikendama. Pesamuna läks samal ajal teisi sugulasi üles patsutama. Ühel hetkel kuulsin auto häält. Hoovis seisis...AUTO , selle kõrval inimesed! Ja mitte lihtsalt inimesed...Külli kaa!! Õnneks suutsin ma selles ehmatuses siiski piisavalt asjalik olla ja endale midagi selga organiseerida (Külli kirjutab libauudiseid, nii, et tuleb ettevaatlik olla). Toimusid vestlused ja kokkulepped. Kell oli umbes pool 9. Auto koos inimeste ja Külliga eemaldusid, nimetatuist viimane pidi mõne aja pärast meile naasma. Vudisin ruttu tuppa, haarasin piima, poti, helbed. Süütasin, segasin, keetsin, maitsestasin, pistsin ühte suhu, teise suhu, pühkisin. Ja lõpuks kupatasin kogu oma täispoogitud armee õue. Saabusid Külli (seesama lõkerdav ja lavastav) ja Merike (see, kes elab augus ja näeb alati nii ilus välja, et võikski vaatama jääda, ja ükskord pakkus ta nii head ploomikooki, et ma siiani tunnen selle imelist maitset kuskil keeleotsal). Tulid, käes korvid, suud kõrvuni (mitte korvini, heh).

Vahepeal leiti aega hetkeks käed langetada ja pisut aru pidada

Ma olin seal puu all nii paikne ja kasutu,
 et üks noorpaar otsustas minu kampsiku peal hakata
  uut elu looma.

Järgmisel hetkel olid nad eikuskilt (või siiski kuskilt, maja kõrvalt ja

Mõtles Naine teha puhkepausi, aga kohe oli
ümbritsetud...pudinatest.

Kohalik tööohutusinspektsioon

eest ja tagant) välja otsinud redeli ja taburetid. Mängleva kergusega hüpati abivahenditele ja noppimine läks lahti. Mina kui töödejuhaja istusin puu all ja viipasin paremate okste suunas, et pärnalised need ikka üles leiaksid. Tublid pikad inimesed, ma ütlen. 

Preiligi otsustas, et õite korjamine
on piisavalt printsessilik tegevus, mida proovida

Väljateenitud puhkus arbuusi ja laste seltsis. Külli, muideks, mõmises ;)

...puhkus jätkub. Arutame, et ma võiks hakata töölisi värbama. Pakun sarnaselt maasikakasvatajatele
iga korjatud kilo eest 50 senti. Ja pärast toredamatele arbuusi.

Külli....kohe oma nakatavat lõkerdamist alustamas

Keset suurt pildistamistuhinat jõudis vändates kohale ka Läbimetsa Annika, kes lisas meie vesisele toiduvalikule (loe:arbuusile) ka oma kasvuhoonest pärit kurke (pidavat olema sama viimase vindi peal kui minu arbuuski, et tuleb ruttu ära süüa, neh). Väga mõnusad olid. Natuke lobisemist ja naeru ja pilte ja umbes 1,5 kg pärnaõisi (bruto). Ahjaa, Armsad pärnalised, kui saadate mulle oma panga parameetrid, siis saan töötasu üle kanda. Saatke paari tunni jooksul. Ja igaks juhuks lisan, et töötasust läheb maha sotsiaalmaks ja 16% õiglase kaubanduse maks, mille kulutan puu hüvanguks.
Järgmisel aastal jälle :D Siis teeme võistluse, kellel on kõige parem õiteni pääsemise abivahend kaasas.