 |
| Kaks rahulolevat küülikut |
Aga vahepeal on veel toredaid asju toimunud. Näiteks käisime me nädala jagu päevi tagasi koos Peremehega linnas toidujahil. Enamasti kaasneb selliste üritustega korralik stress. Esiteks on Pesamunaga väga raske poes käia, sest....ta on rahutu aastane, kes poolt kärutäit toitu kohe poes ära tahaks süüa, teiseks kulub alati liiga palju raha ja kolmandaks tõdeme me asju kärru ladustades peaaegu alati, et need poekärud on niii väiksed. Kõnealune toidujaht oli märkimisväärne seepärast, et samal ajal, kui kassapidaja meie koduteepikkust tšekki masinast välja lasi, küsis ta malbelt naeratades, et kauaks meile sest kaubast ka jätkub :) Väga südamlik temast meile kaasa elada, eks :D Noh, tänaseks on külmkapp võib-öelda-tühi. Tädile sai lubatud, et kaks nädalat tuleme toime. Arenemisruumi on. Aga mitte toidujahist ei tahtnud ma rääkida. Ma kuidagi imekombel suutsin end sisse pressida (just, pressida, Peremehes tärkab linnas käies alati jahimeheinstink, mis sunnib teda kihutama otse ja ainult toidu suunas ning ignoreerima kõiki teisi poode) Lindexisse. Leidsin sealt kaks toredat valget pluusi. Mulle väga meeldib valge. Ja oli ütlemata tore panna endale korvi ka midagi muud peale söögi, üle hulga aja. Ma olen ka siiski naisterahvas!
 |
| Minu esimene riidepostitus |
 |
| Modellil seljas Lindexi valge inglivarrukatega pluus, kaelas New Yorkerist lühikesed püksid |
Ja nüüd päris teema juurde. Mu armas Naabriproua põgenes seks nädalavahetuseks kruiisitama, jättes minu siia üksi külma ilma nautima. Väga kurb on, kui on nädalavahetus ja Naabriprouat pole. Väga kurb. Lausa nii kurb, et ma otsustasin midagi oma kurbuse peletamiseks ette võtta. Pean tunnistama, et tegelikult oli motiive veel. Näiteks see, et mul tuli füüsiline vajadust teha üle hulga aja mingit päris asja. Midagi, mis ei kao viie minuti pärast ära. Midagi ,mida saaks ka nädala pärast vaadata ja katsuda. Ja kui keegi külla tuleb, siis saaks koos käsi kokku lüüa ja õhata, et küll ma olen ikka tubli olnud. Majapidamistöööd sellist rõõmu paraku ei paku (on käimas torisemise ajastu, mil ma parema meelega peidaks end näljaste laste ja mustade nõude eest kuhugi kapi taha). Aga laupäeva päeval juhtusid keskmised junsud olema kuskil mujal kui kodus. Võtsin näpu otsa Pesamuna ja kamandasin enda teenistusse Noore Peremehe. Plaan oli järgmine: värvime küülikuupri ilusaks ja ehitame jänksidele "mingi toreda varjualuse". Peremehelt saime näpuotsatäis nõuannet ja see oli kõik. KÕIK ülejäänu tegime Noore Peremehega ise. Kahekesi. Kirjutada on sellest nii lihtne ja tore, aga tegelikkuses oli töö algus ikka paras õudusunenägu...kuubis. Alustasime sellest, et mu paarimees (sest tööd tehes on inimestel paarimehed ju) lõi varjualuse jalad maasse. Mina samal ajal hakkasin küülikuaias olevat puuri valgeks võõpama. Ja kohe kohe mulle meenus, miks ma tavaliselt selliseid toredaid päristöid ei tee. SEST SEE POLE VÕIMALIK! Pesamuna kiskus endal mütsi peast ja jooksis ise eemale, mina panin pintsli käest ja läksin põgenikku püüdma, sain ta kätte, minust kihutas mööda küülik...PINTSEL HAMBUS, tema järel kablutas teine pikk-kõrv MÜTS HAMBUS, Pesamuna hakkas kisama, sest ta oli JUBA tüdinenud. Päästsin oma pintsli ja Pesamuna mütsi ja lootsin, et saan vähemalt selle ühe seina ära värvida. Samal ajal täheldasin, et nudisabad olid pool seinast juba värvist puhtaks lakkunud, nägin täiesti mõtetut vaeva nende eemalepeletamisega, sest mind oli üks, aga värvi ihalevaid löperdavaid keeli väga palju rohkem ja nad ei kuulanud üldse sõna :S Otsustasin tööbrigaadi laiali saata ning jätkata ehitust-värvimist alles siis, kui häirivad tegurid enam häirida ei saa. Niisiis õhtul kümne ajal, kui 3/4 lastest magas, lohistasime meie Noore Peremehega enda tööplatsile ketassae, suure valgusti, akutrelli ja hunniku kruve ning puitmaterjali. Järgnev lause kuulub minu kuulsasse "aasta ema" rubriiki. Kuna mina igasuguseid saage kardan, siis pakkusin ketassae kasutamise tööd oma armsale 9-aastasele, kes mu pakkumise särasilmil vastu võttis. Minule jäi akutrelliga põristamise rõõm. Kõik olid rõõmsad. Kell 1 öösel koristasime oma kodinad kokku ja olime tööga rohkem kui rahul. Ka küülikud olid seks ajaks endal värvist isu täis söönud....neeeeeeh, tegelikult mitte, sest hommikuks oli ikka pool seina paljaks limpsitud. Ja nüüd pilte meie uuest ehitisest. Võib öelda, et täitsa meie oma tehtud ja täitsa võrdne panus mõlema poolt.
 |
| Elanikud jäid uue ehitisega rahule |
 |
| Tahame ka igasugu nõuetele vastata, niisiis otsustasime trepi asemel kaldtee kasuks |
 |
| Meie töö vastu tunti huvi |
 |
| Jänes hoonet kasutamas |
Vaikselt tekib ka elevus meie õudusteatriõhtu ootuses :D Helistage kindlasti Margamarjule, sest tema kaudu saab pileteid broneerida. Ja lihtsalt igaks juhuks tuletan meelde, et lisaks teatrietendusele saab veel kringlit ja kohvi ja teed ja torti ja.....no meil on ikka häid asju plaanis pakkuda (pilgutan kelmikalt vasakut silma).
Soojad tervitused Vaarikeselt
