 |
| See šokolaaditort sisaldas..ma pakun , et üle 320% šokolaadi |
Ühesõnaga, vahepeal sai maha peetud Peremehe suur juubel, mil ta otsustas kolmekümneseks saada. Igaks juhuks mainin, et mitte ühtki jäädvustavat fotot sellest üritusest pole. Ja väga detailselt ma sest vesta ka ei jaksa, sest...mul on koolistress. AGA mõned olulised nüansid. Esiteks tahan kogu ilma teavitada sellest, et kogu korraldus läks nii hästi ainult ja ainult tänu Margamarjule. Jep. Kusjuures teda ennast polnd kohalgi :P Lugu aga selline, et kui neid meie teatriüritusi ja muid ägedaid üritusi poleks olnud ja ma kõrvalt seda tohutult keerulist korralduskunsti poleks näha saanud, siis poleks ma selle pealegi tulnud, et mingit kodust sünnipäeva peaks hakkama planeerima varem kui paar päeva. Justjust. Päris esimesed mõtted Peremehe juubeli teemadel hakkasid mu peas särisema juba vist enne mu enda sünnipäeva, ehk siis umbes märtsikuus. Sai välja mõeldud kingitus, mis siis lõpuks paar kuud enne sünnat tellimisse läks ja alles kaks päeva enne pidu kohale jõudis. Tükk aega enne pidu kuulutasin välja talgu-juubeli-ürituse, milles sai rahvas hoiatatud, et läheb töö tegemiseks. Kaks nädalat enne pidu planeerisin menüüd, nädal enne sahmerdasime peotelkidega- see lugu vääriks omaette postitust, aga...mul on koolistress. Siinkohal aga suur suur aitäh ja lugupidamine VK naisteklubile, kes vaatamata meiepoolsele veiderdamisele olid üliarmsad ja laenutasid meile mitu hetke pärast viimast hetke ikkagi peotelgid, kniks! Ühesõnaga proovisin planeerida korralikult. Ja oma arust tuli täitsa toredasti välja ka. Peremees igatahes õitses terve päeva ja õhtu rõõmsalt naeratades ringi ja oli temale mitteomaselt...lustakas. Üks paekivitükk aga minu kapsaaeda siiski. Ma rehkendasin eelnevalt välja, et mind peaks jätkuma mugavalt nii tööpõllule kui kööki toimetama... Olekski jätkunud. Aga ma põmmpea unustasin, et mul on ju Pesamuna. Jaa , kujutate ette, see üheaastane ei saanudki terve päev ise endaga hakkama. Niisiis tahtis ta ikkagi mitu korda süüa, magada, sülle, kallistada jpm. Ja ma polnud seda eelnevalt oma plaanidesse arvestanud. Et mitte ajada sellist koledat rehkendusviga oma vanuse süüks, siis ütleme, et olen lihtsalt lastega vähekogenud :) Tööd sai tublisti tehtud, söögid kadusid kuhugi ära ja külalised olid mõnusad. Seks ajaks, kui mina lõpuks õue olema jõudsin, hakkas pidu muidugi vaikselt otsa saama :P Palusin Peremehel Näoraamatu ürituse lehel talgulisi-külalisi viisakalt tänada ka, aga khmm paraku ma susserdasin ta fb kuidagi kogemata ära (see juhtus siis, kui mul oli vaja see to...kas MinuTV tööle saada kunagi). Päris õigel sünnipäeva hommikul lähenesime aga traditsiooniliselt sünnipäevalapsele õhupallide ja seebimullide lauluga. Võtsin maja tagant piraka oksa maapirni õit ka näppu. Ja Noorel Peremehel oli kaenlas...siidikukk (see on selline väike kanaline, kelle suled on nagu karvad). Kikas märgistas ära meie voodi ja minut hiljem ajasid kõik neli last teda mööda tuba taga. Väga meeleolukas hommik oli. Ahjaa, kukk ei olnud see kauaplaneeritud kink. Suuremaks sünnakingiks oli jahiülikond, mille ma Peremehele siivutul viisil kaks päeva enne pidu kätte andsin. Itsitamise koht :)
 |
| Kahtlane hommikune seltskond. See imelik valge kogu Peremehe süles ongi siidikukk Pedro. Ja veider roheline pulk Pesamuna käes on see tuututav sünnipäevapasun, teate küll. |
Võibolla peaks uue teemaga uue postituse tegema (?) Uurin homme Margamarjult järele, kuidas blogieetika ette näeb. Aga hetkel lähen lihtsalt jutuga edasi.
Kool algas. Taaskord ei mingeid pilte. Läksime hommikul kõik koos autosse, sest ma pidin Peremehe ise tööle viima, et auto päeval minu käes saaks olla. Sõitsime lasteaia parklasse...Ja siis ma vist vandusin inetusti. Sest , taaskord kogenematuse süüks ajades, olin unustanud lapsele lilled kaasa noppida. No kui udupea saab olla! Õnneks on Noor Peremees minust (praegusest minust!) oluliselt osavam probleemilahendaja, ja mõni hetk hiljem oli ta juba klassiõe värava taga ja viimase aiast ta endale lilled näppu hankiski. Mina aga viisin Peremehe tööle ja tulin koju ahastama, kui udu ma ikka olen. Ei, oot, ma olin peaaegu kodus, kui otsustasin end hoopis Palli tallu kohvile kutsuda. Lihtsalt teadmiseks neile, kes pole veel aru saanud, et miks me Margamarjuga selle blogi ette võtsime. See pidi olema see koht kuhu me endi ...ja paari teise huvitatu jaoks märgime üles põnevaid ideid ja toredusi, mis ühistel kohvihommikutel sünnivad. Ja et seda eesmärki täita, siis ma mainingi kohe ära, et mitu toredust ja mõtet tekkis :D
Mingil hetkel tulin siiski koju, panin Pesamuna tuttu, kunagi saabus Noor Peremees ja natuke pärast seda vurasime juba järgmisele aktusele. Otsustasin millalgi aastajagu tagasi (just, lihtsalt ainuisikuliselt otsustasin), et Noor Peremees läheb muusikakooli. Eelmisel aastal jäime sisseastumisega hiljaks, aga tänu Maailmatoredamale Katile sehkendasin lapse meistri juurde lõõtsa mängima. Sel aastal on ta aga täitsa kooli nimekirjas ja asub klaverimängu õppima. Lõõtsutab ka ikka edasi. Aktusest me siiski osa ei saanud, sest inimesi oli liiga palju, ka koridoris. Meie olime ka koridoris. Küll aga saime teada tunniplaani, mis mu täitsa šoki äärele ajas. Ja aktusesse mittepuutuvalt- Peremehele viisakad riided järgmisel nädalal pulma minekuks. Nii et Põlvaskäik läks asja ette. Juba reedel oli Noorel Peremehel esimene muusikakoolipäev (juba!!). Ja ta väljus koolimajast sõnadega "Niiiii huvitav oli!" No mis te arvate, kas mul oli uhke rõõm sees :)!? Reedel oli aktus Väiksel Härral. Tema läheb eelklassi. Sellel aktusel oli vähem rahvast ja kestis see ka vähe aega. Aga peaosaline teatas pärast õhinaga, et talle väga meeldis, ja nüüd ta muust ei räägigi kui neljapäeval eesootvast tunnist. Preili loomulikult ei saanud aru, miks tema veel kooli ei saa. Seletamist kui palju. Hilisõhtul käisin veel Tartus peatsel pruudil külas, kes lubas mulle oma tähtsaks sündmuseks kleiti laenata (pole midagi parata, kui kodust väljas ei käi, siis lihtsalt pole kapis neid piduriideid). Skoorisin täiega. Ma ei jõua ära oodata, millal selle laheda musta rüü selga saan ajada. Ja jalga panen virsikuoranžid kingad, mida ma nüüd iga päev toas sokkidega kannan, et nad jalas mugavamaks muutuksid. Jaa, te ju tegelikult ei taha teada kogu asja köögipoolt.
Nädalavahetus libises kuidagi käest. Laupäeva varahommikul mässasin jahu ja sefiiriga, sest sõbrantsi laps sai äkki üheaastaseks ja seks puhuks sooviti suu magusaks teha. Üks kringel ja üks koer valmisid. Kõige suurem katsumus oli peopaika jõuda. See asus...kaugel ja väga võõras kohas. Abiks oli geps. Gepsus lõksus olev tädi läks Ülenurme kandis täitsa närvi, sest tema ei teadnud midagi uuest ristmike ja ringide süsteemist. Korraks tundsin end tõesti temast targemana. Aga sealt edasi liiklesin ainult tänu temale. Mäletan, et läbisin sadu ringteid ja sain sellega imeliselt hakkama. Keegi ei saanud viga. Tort jäi terveks. Ja see polnud uni! Rohkemat polnudki õnneks vaja. Ja muidugi oli tore sõbrantsi näha...üle päris hulga aja :) Ja järgmisel hetkel oligi pühapäeva öö.
Oii, teate, ma pean kiitma ka. Sain meie küla Tuuli käest kurke. No sest meil oli puudu ja tal oli üle. Ma pole elus nii täiuslikke kurke näinud. Kahtlustan, et need on tegelikult kuidagi tehtud, mitte kasvatatud. On teised sellised toreda pikkusega, hea laiusega, dekoratiivselt kahevärvilised ja jäiselt krõmpsuvad. Panin kogu selle ilu purki! Koos oma beebikabatsokkidega. Pidin need ära korjama, sest kipuvad teised juba noores eas mädanema minema. Kahju lihtsalt. Seega paningi oma kollased suvikõrvitsabeebid koos kurkidega marinaadi. Välja näeb väga kena.
Hoiduge koolistressist ja kandke sokke! Väljas on juba külm.
Vaarikeselt
