Olen taas platsis, et rääkida peaaegu eimillesti. Täpsemalt öeldes ei millestki, mis pakuks huvi kellelegi, kes pole näiteks meie laste vanaema või miskit. Täitsa tavaline eriline igapäevaelu :)
Loomulikult on vahepeal igasugu asju toimunud, aga nagu ikka ei jõua ma õigel hetkel siia, et neist ajalukku ka kirjalik jälg jätta. Ja teate küll, kui õige hetk läheb mööda... Aga näiteks tuleb mulle meelde, et käisime Peremehega teatris. Vanemuises "Meeste kodu" vaatamas. Meile mõlemale meeldis. Natuke kerge, samas natuke raske, natuke liialdatud ja natuke vist mitte. Võrratult toimiv näitlejatekooslus.
Pilti pole
 |
| Väikese Härra esimene tort |
Reedel oli eriline päev. Õigemini eriline öö. Ärge laske siivututel mõtetel nüüd keerlema hakata. Nimelt langes mulle au valmistada juubelitort ühele toredale sünnipäevakontserdile. Aga kuna asjad ei lähe tihti nii nagu ma plaanin... või noh, enamasti ei lähe nad nii, siis suure toiduralli asemel piirdusime kohaliku poe külastusega. Ostsin ära kogu vahukoore ja kohupiima :) Koju jõudes söötsime lastel kõhud täis, Väike Härra teatas, et ta soovib oma sõbrale sünnipäevaks torti teha. Tegime ka selle peaaegu valmis. Mis mul ikka muud teha oli, eks :) Ajasin siis rahva magama ja mõtlesin, et huuh, nüüd tuleks küpsetama hakata. Paluti 6 rulli. Kamarulli. Kell sai 10 õhtul. Mina ikka veel jõin teed ja mõtlesin, et...huuh, nüüd tuleks küpsetama hakata. Kui ma pool tundi hiljem ikka veel ainult mõtte tasandil asju ajasin, siis hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, et ise need rullid vist ahju ei roni. Väga mõnus tegemine oli. Kohe väga väga mõnus. Loomulikult tuli ootamatusi ette. Näiteks avastasin ma mingil hetkel, et kuue rulli sisse läheb tegelikult väga palju moosi. Ja et jumal-teab-mispärast pole mul serveerimisaluseid sellisele rullikogusele. :) Kõik lahenes. Leidsin internetiavarustest isegi mustreid, mida šokolaadiga rullide peale joonistada. Ja minu (või tegelikult küll rullide) õnneks oli külmkapp piisavalt tühi, et see lõbus rulliseltskond sinna täies mahus ööbima pista. Kell neli hommikul tõmbasin laua lapiga puhtaks, rullisin vahukommimassist ringi lauale ja kobisin voodisse. Hommikune äratus saabus kuidagi eriti kiiresti. Lapsed ei halastanud. Peaaegu kohe, kui olin end voodist välja vinnanud, saabus kamarullitransport ja väikse hingevärinaga saatsin oma kätetöö teele. Alati on värin. Äkki kukub miski kokku, äkki panin suhkru asemel ikkagi soola, äkki sulab kõik ära, äkki mitte kellelegi ei maitse...äkki. Väga kaua polnud aega väriseda, sest Väike Härra ootas oma järge. Pean tunnistama, et olin ikka korralikult üllatunud, kui ta oma kingiideega välja tuli. Ja kuigi ma natuke kartsin, et ehk sünnipäevalapsele pole see kink nii rõõmutegev kui kingi tegijale endale, siis...no. No nii armas ja ehe tundus see mõte, et ma ei suutnud sellele vastu vaielda. Eelmisel õhtul põristas Väike Härra valmis kreemi, küpsiste ladusmisel olin natuke abiks ja kahepeale sai kook külmikusse. Hommikul sai poju oma käega vahukommimassile pildi peale joonistada. Ja natuke pärleid ka kaunistuseks lisada. Juurde meisterdasime kaardikese ja rõõmus laps sai sünnale minna. Jeei. Ja mina läksin magama. Meie kodus magamaminek tähendab, et pooled lapsed tuleb ka enne tuttu panna. See oli piinarikas. Ma võin vaid uskuda, et keegi peale minu veel õndsat und magas, aga tegelikkuses, kui ma ärkasin, olid kõik kamraadid toast kadunud. Ja kell omadega õhtus. Kõik tahtsid taas süüa. Aeg-ajalt mõtlen, et see rumal harjumus tuleks tasapisi välja juurida. Laupäeva õhtu väljus samuti mu kontrolli alt, sest kui ma olin õhtul tund aega tüdrukuid magama pannud ja ennast samal ajal rahulikuks sundinud, siis lõppes kõik sellega, et kobisime kolmekesi vooditest välja, plikad said vabaduse ja mina hakkasin koristama. Kõige selle keskel oli Noor Peremees. Tema teatas eelnevalt, et soovib sel õhtul oma emaga (mina, mina!!) koos teed juua ja telekat vaadata ja ehk isegi oma emakese (minu, minu!!!) jalgu mudida. Tõotas tulla mõnus õhtu, eks. Plaanid, plaanid. No olime siis, mina ja mu printsessid. Mina imesin tolmu, nemad jooksid mööda tuba. Ja diivanil magas Noor Peremees. Justjust. Seesama, kellel algas koolivaheaeg ja kellel oli vaba voli kaua üleval olla ja kes oli pühalikul lubanud oma emakesele jalamudimist teha. Õõhh. Vedasin oma pisikese pojukese süles voodisse ja jätkasin koristamist. Samal ajal püüdes hoiduda toas ringi tuhisevatest väikestest tüdrukutest. Mulle tundus kohati, et neid oli rohkem kui kaks. Vahemärkusena mainin ära, et Väike Härra oli öösel veel sünnipäeval- moodne aeg. Kell pool 11 sai mu mõõt täis ja köök korda ja tundus, et olin suutnud tolmuimejasse tõmmata ka osa preilide tohutust energiajäägist. Igatahes uinusid nad viisakalt. Täna toimetasime õues. Sain kasvuhoonest täitsa arvestatava koguse rohelist kraami jänkudele. Oh seda rõõmu! Ja jälle tahtsid lapsed süüa. Õnneks saabus Peremees kotitäie põdrahakklihaga. Mõnus maaelu :D
 |
| Pikk-kõrvad gurmeed nautimas |
 |
| Preili istutas küülikutele metsa. Magustoiduks. |
 |
| Fööniksroos |
Aga tegelikult tahtsin nõu ka küsida. Ehk on siia ära eksinud mõni taimetark. Nimelt kingiti Peremehele sünnipäevaks (see oli umbes sada aastat tagasi) tavaline lõikeroos. Väga ilus oli. Õitses oma õitsemise ära ja. Noh ma unustasin ta vaasi. Ta seisis mul topeltakende vahel, nii et oli valdavalt jahedas. Õis kuivas ära ja lehed kukkusid küljest ja... ja siis kasvasid uued lehed!! Nüüd ta on selline vars ja lehed. Õie lõikasin ära. Seisab ikka seal oma pudelikeses. Juuri all pole, nii et mulda ma teda ju panna ei saa. Aga samas, kui ta niimoodi lehekesi kasvatab, siis oleks ju tore, kui ta edasi asjataks oma roositoimetusi. Mis ma temaga tegema peaksin? Tõstsin ta nüüd tuppa, sest aknavahel on praegu juba päris külm. Ootan nõu. Kniks
