Esiteks avastasin ka mina meie postkastide (no mis ma end tegelikult ikka võõraste sulgedega ehin- meil pole ju postkasti. Aga see-eest naabritel on!) juurest täiesti tutikad bussipeatuse sildid. Oh seda elevust. Täitsa mõlemal pool teed. Huvitav, kas see tähendab, et hommikul saab ka sealt bussile... Oleks vahva. Ootame infot.
 |
| Hetk päevas. Teel jänkse söötma |
Vahepeal on elu kulgenud väga toimetusterohkelt, aga pean tunnistama, et mingeid jalustrabavaid uudiseid meie talust ei tule.
Üks pardimamma sai vahepeal tibudega hakkama. Viibivad hetkel sünnitusjärgses osakkonnas (loe: kanakuudis) ja tunnevad end päris hästi.
Üks küülikumammi, kel nimeks Veera, on aedikusse nii suure uru kaevanud, et sinna mahuks vabalt kasvõi kits poegima. Näis, mis plaanid tal on (küülikul, mitte kitsel. Kits jäi sel aastal "neist rõõmudest" ilma.)
Vahepeal külastas meid üks armas lasteseltsond. Ikka on tore, kui külas käiakse :)
 |
Pesamuna tundis end katkises kapis
imeliselt. |
Kõige rohkem energiat on aga kulunud mööbeldamise peale. Nimelt tuli mul ühel hetkel mõte, et kõik on vales kohas. Et lastetuba ei peaks olema lastetuba ja meie magamispesa võiks olla hoopis lastetuba ja telekatuba peaks olema hoopis meie magamistuba ja lastetuba võiks olla telekatuba ja lõpuks, et igal jõnglasel võiks olla oma toalaadne asi. Ladusin oma lihtsa mõttekese Peremehele ka ette. On tähelepanuväärt, et ta ei ajanud silmi suureks ega hakanud päästvaid palveid lugema. Samuti ei vaadanud ta mind noomiva näoga ega öelnud midagi "ei" sarnast. Lubas mõelda. Kui ta järgmise päeva õhtuks sel teemal sõna võtnud polnud, otsustasin ma, et tema mõtlemine võtab liialt kaua aega. Et sellise kiireloomulise asjaga ei saa ju ometi sekunditki kauem oodata. Ja kui järgmisel hommikul olid uksest välja utsitatud kõik, kes sealt väljuma pidid, asusin rassima. Õppisin palju. Näiteks seda, et rassimise käigus higiseks saada on väga hea, sest siis on lihtsam kappe liigutada. Need ei libise õla vastast ära, vaid haakuvad vastikult higise kere külge. Muidugi, väkväk, aga töö sujus ja see sobis :D Kui suure kapi otsast kukutada alla üks väiksem (aga siiski suur) kapp, siis olenemata kas sellel kapil on maandumiseks all madrats või mitte.....no ta läheb katki (ma siiralt loodan, et Peremees seda lugema ei juhtu). Kukutatav kapp. Ilmselgelt on tegu mingite füüsikaliste seadustega, millest mul aimugi pole. Aga tundub, et kapp on siiski palju raskem kui näiteks mina. Lähiajal tuleb mõned kapiuksed ette võtta ja sisse liimitada, ehk saab asja. Aga võibolla ei saa. Ma kahtlustasin, et paari asja liigutamiseks on mul siiski Peremehe tugevaid käsi vaja. Aga näedsa :D Nätsuvhigine kere ajas asja ära. Kõik suur mööbel sai täpselt sinna, kuhu ta saama pidi ja rohkem asju ma ei lõhkunud. Diivani mingid jalalaadsed asjad välja arvata. Aga nende olemasolust polnud ma varem teadlikki. Praeguseks pole täielik kord veel taastunud, aga lastetoa asemel on telekatuba ja telekatoa asemel on meil natuke suurem pesa kui varem ja pool tagumisest toast on kappide abil jagatud kolmeks. Peaaegu igal mõnglil on oma nurk. Ja lapsed olid nii elevil kogu sest asjast. Elamises on uus hingamine :) Ja ma isegi ei mõtle, mis kõigist neist rasketest kappidest saab, kui Peremees äkki järgmisel suvel kavatseb tagumise toa remondi ette võtta.Õõõõhh!.
 |
| Saak koosolekult: kuhi head šokolaadi. |
Miniprojekt nimega "Nukuvoodi" on hetkel poole peal. Kuna tüdrukutel on oma nurgake, siis võiks ju seal olla koht ka nukkudele. Niisiis leidsin ma eile õhtul, et nüüd kohe on vaja nukuvoodit. Mingid liistujupid ja pulgajupid ja mingi plaadike ja lärts PVA liimi- pool voodit on koos :D homme päeval ehk saan lõpetatud. Või siis mitte. Homme hommikul lähme me reedeseks kohvikuks
juustujahile! Mul juba praegu süljenäärmed töötavad, kui sellele juustule mõtlen. Mmmm. Täna hommikul oli meil Palli talus töökoosolek. Väga tulemusrikas, ma leian. Margamarju kirjutas mitu sõna paberile. Mina igatahes ootan reedet juba väga. Täna õhtul katsetasin menüüsse minevat desserti. Homme hommikul ehk leiame mahti komplekteerida-serveerida ja klõpsugi teha, siis saate ka aimu, mis kohvikukülastajaid ees ootab :D
Ja kõige viimane muljetus pärineb tänasest õhtust, mil ma leidsin end Vastse-Kuuste kultuurimajast segakoori proovist. Olen seal varasemalt osalenud, aga siis kasvas Preili nii suureks, et Noor Peremees tema kantseldamisega kodus enam hakkama ei saanud, ja sealt edasi sündis Pesamuna, ja noh jäi ära kuidagi. Aga nüüd tundub tulevik helge, ehk et Peremees on õhtuti täitsa kodus ja suurima rõõmuga valmis meie armsale lastehordile süüa vaaritama, neid toitma, kasima ja uinutama. Seega võin ma rahuliku südamega kaheks tunniks laulma minna. Pean tunnistama, et üle hulga aja lõõritada oli üle mõistuse mõnus. Ja nii tore oli kõiki kaaslõõritajaid jälle näha. Sain kinnitust, et laulmises tunnen ma end palju osavamana kui tantsimises. Viimase kohta- kui pole antud, siis pole antud, paraku.
Ja muide, minu emps on broneerinud juba 6 kohta reedesele etendusele. Kiitus ja kniks. Kes Marjuga sel teemal veel suhelnud pole, siis palun võtke ühendust. Me ju väga ootame teid. Koos on ikka mõnusam. Pealegi teeb lavastaja Janno vaid kõige paremat teatrit. Ja mina teen maru head võileivatorti.... ;)
