Ma lihtsalt pean teiega jagama seda rõõmu, mille osaliseks täna sain. Nimelt. Oehh, ei teagi, kuidas seda öelda. Tegin üle kolme aasta taas seda, mida varem tegin peaaegu iga päev tohutu naudinguga. Võtsin ette kuhja ja laua ja raua ja hakkasin triikima. Esiteks see vana tuttav triikraua susin- kõrvupaitav, teiseks täielik määdšik (nagu Preili tavatseb öelda), kuidas kortsus padjapüürist saab sile padjapüür, ja kolmandaks- selle olin ma täiesti unustanud- see võrratu lõhn. Triikimise lõhn. Triikisin ja naeratasin ja lubasin endale, et hakkan seda nüüdsest taas väga sageli tegema.Veel rõõmu. Koju jõudis meie mitu päeva kadunud olnud neljajalgne sõber Ramses. Sai sõbrake enne juhtumist küll kaela tutika rihma, mis teda koduterritooriumil oleks pidanud hoidma, aga ikka sai uudishimu ja rändurihing võitu ning kutsik läks kondama. Õnneks on meil väike ja mõnus kodukant, nii et üks inimene ütles ühele ja too teisele ja juba oligi Peremehel õige inimene telefoni otsas ning kutsu koordinaadid käes. Oli teine (koer, mitte Peremees) võõrustajate juures lausa pannkookidega maiustanud. Mina pean selle nüüd ju üle trumpama. Oehh. Aga tõsiselt, hästi suur aitäh sellele perele, kelle hoovi meie sõber jõudis.
Köök sai põranda ja meie põgenikuelu sai läbi. Või koridor sai põranda. Noh see ruum, kus praegu on kööök, aga minu unistustes asub seal juba koridor. See ruum sai korraliku küttesüsteemiga põranda. Peremees võttis asja ise käsile (koos oma väikeste abilistega. Pff. Suurtega ikka) ja minu ülesanne oli endale ning lastele seks ajaks mingi pelgupaik leida. Väga stressitekitav. Ma arvan, et ülejäänud maja võiks vabalt ilma valatud põrandata ka olla. Käibki õhk paremini läbi :) Näiteks maandusime me tüdrukutega kaheks õhtuks naabrite poole. Sain Naabriprouaga koos õhtusööki valmistada- palju toredam kui üksi! Täname naabreid kannatlikkuse eest, sest eks võib ikka tüütu olla küll, kui mingid samad näod mitu aega järjest uksest sisse marsivad. Ja kahel päeval käisime lastega Ahhaas. See oli ka väga tore. Kohe vägaväga. Nii väga, et isegi Pesamuna oli ülevoolavalt ja ennastunustavalt rõõmus ja reibas. Ja sõi nagu...veohobune. Eile pääsesime koju ja nüüd võib põrandat ületades isegi pissile minna !!!!! Oma kodu tualettruumi. Wuhuuu!!! Nii palju õnne paari päeva jooksul, eks
Ja enne kõike seda sain ma pakikese. No nagu see asi ikka käib, et saadetakse sõnum ja siis ise lähed postkontorisse järele. Olin väga kindel, et mu tolmukotid saabuvad jälle, aga eip! Oli hoopis imeilus karbike, mille sees oli..oehhh :) No mis seal oli... loomulikult midagi meelele ja keelele. Mu Telefonisõber (mul on selline) oli karbi sisse peitnud imelise raamatu. Ma olen selle praeguseks kolm korda kõva häälega endale ette lugenud ja teen seda kindlasti veel ja veel ja veel. See lihtsalt lummab. Tegu on lasteraamatuga "Suur maalritöö". Raamatu lugemise kõrvaliseks olid karbis ka küpsised, muidugi mu lemmikud. Need vanad head pähklikese küpsised, mille pudi mul siiani diivanipatjade tagant välja immitseb. Pakke saada on ülemõistusemõnus. Nii, et kui teil on tohutu soov kellelegi pakki saata, siis mul on hetkel täitsa vaba aega, et neid vastu võtta. Pakk peaks kindlasti sisaldama midagi söödavat. see on oluline :)
Et postitus ei läheks makroskoopiliseks, ma lõpetan.
Triikimine, kadunud koera leidmine ja kingitused teevad õnnelikuks, juhuu!
PS! Kandke kindaid- külm on!
Tervitusi Vaarikeselt ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar