...päev, mil pealkirja pole!

"SELLINE" KRUUS.
Punane roos ja must sekspesu.
Täna käisin hommikul koolitusel ja sain targemaks. Sain teada, et noored on FB "ära kolinud" ja mingis uues keskkonnas, kus saab üksteisele endast "paljaid" pilte, jms saata, mis 10 sekundiga a la jäädavalt kustuvad. Siis seal võib kõike öelda ja kõiki salvata ning see kaovat jäädavalt....näeh siis kui targaks saab, kui inimestega suhelda...oli rate.ee, siis sai orgut, siis tuli moodi fb, vahel veel kuskil twitter ning nüüd siis instagram ja mingi snapapp.....elu liigub sotsmeedia maastikul nii kiiresti, et alles ma veel kergitasin kulmu rate.ee noorte piltide peale, kus kahinad käisid läbi rahva, et kes mustas pesus, roos hammaste vahel ja alles ise 13! Siis hariti end, et kõik jääb netti alles, miski ei hävi, nats ikka mõeldi mida postitada ja nüüd on siis uus koht, kus 10 sekiga kõik hävib ja jälle võib kõike teha......ooo, Jumal  - sa näed - aga ei värista!

"Prillitoosi" fakt.
Tegelikult tundsin ma ennast kui need pensionärid seal Prillitoosi saates, kellele öeldakse uuemaegne sõna a la "instagramm" ja nemad siis pakuvad, et MIDA see võib tähendada.... :-) ja no sama naljakalt tunnen ma ennast kaasaegsuse koolitusel....nalja tegi mulle ka veel mõte, et proovin siin 38 aastaselt sotsiaalmeediat selgeks teha, mingeid nippe ja ideid, kuidas paremini jõuda kajastustega inimesteni ja FB keskkonda ära kasutada näiteks väikeettevõtte promomiseks aga siis.....poole aasta pärast või nii, muutub jälle kõik ja minu"vanainimeseaju" peab jälle noorte FB elavate inimeste aadressile kirjutama, et appi nüüd ja kuidas nüüd? Sest tunnistas koolitajast noor hakkaja ITI-GURU ja noorettevõtja, et aasta tagasi veel oli FB keskkond täiesti teistsugune?!?

Vaimsus.
Peale koolitust istusin hea sõbraga ja pühkisime silmi. Ei, mitte koolitus polnud nii kurb või ka vastupidiselt nii naljakas, et oleks naerupisarad silmi tõmmanud, vaid elu ise on vahel nii kurb. Me polnud kaua näinud silmast silma aga kursis. Ja siis oli lihtsalt see hetk, et kus sa istud ja vaatad teisele otsa ja tead. Tead, et valus on vahel. Tead, et see valu ei lähegi ära. Ja, et elu ongi selline.
Ja siis lähed Jyski ning leiad SELLISE kruusi, mida sa ei saa ostmata jätta, sest äkki see mõne hetke või silmapilgu mõnest päevahetkest, loob naeratuse silmanurka ning paneb muhelema....tuletab meile meelde, et kahjuks on küll õnn habras, kuid seisneb ka väikestes asjades ja ükskõik kui raske ka poleks, tuleks osata need väiksed asjad üles leida....

......kuid vahel on see ikkagi nii kuradi raske......

Kommentaare ei ole: