LN Külli loodusvaatlused vol.2

...halli viiskümmend erinevat varjundit...

PÜHAPÄEV, 28. jaanuar

Ilm selline, mille kohta on tavaks öelda, et hea peremees.... Sõnaga: nulli ümber, lörts, ligane. Aga ma kavatsen välja minna. Kogu ilma ümber kurtmine tuleneb suuresti ülemõtlemisest ja mingist põhjamaa inimese ürgkartusest vaenulike loodusjõudude vastu. Tegelikkuses pole väljas olles, oma asju tehes ja sobiva riietusega üldjuhul häda midagi. Aga momendil naudin veel lumelörtsi vaatlust lõunapoolse akna juures. Halli viiskümmend erinevat varjundit. Meenutan möödunud pühapäeva, mis oli, teatud mõttes, tänase vastandiks.

.....kui palju kitsejälgi....

PÜHAPÄEV, 21. jaanuar

Miinus neli, poolpilves ja sellise harva lumelanguga (sadu ei saa öelda, see tegusõna justkui eeldab ka tegijapoolset aktiivsust, mida antud juhul ei tähelda), mispuhul ei saagi aru, kust need helbed pärinevad – lumepilvi pole, ilmaruum su ümber on pigem valgusküllane, kohati paistab hägust päikest. Lumehelbed on filigraansed, kerged. Osad langevad sooloesitusena, osad, need sotsiaalsemad, on moodustanud erineva arvkooslusega gruppe. Ka need viimased on kerged ja eesootavale lumepinnale jõudes jäävad sinna kühmukestena püsima. See annab lumele pisut kobrulise, ja koos valgusega kaasnevate varjudega ka nüansseeritud varjunditega välimuse. Metsa vahel saab veelgi teha füüsikalisi, täpsemalt optilisi vaatlusi – kui tõsta silmad üles ja vaatled lumehelbeid helepiimja taeva taustal, paistavad need tumedatena. Kui vaadelda neid tumeda metsa taustal, saavad nad kenasti oma valge värvuse tagasi... Ehk sõltub meie endi hele-tumeduski pelgalt taustsüsteemist?

Ideaalne, imeilus talveilm! Tõsi, tuul on. Metsast väljudes tuntav loodetuul. Olen ettenägelikult päikeseprillid ette pannud, see on hea, sest valgust on üle aegade ootamatult palju ja värske valge lumi suurendab selle efekti vaatamata piimjale taevale mitmekordselt. Silmad on talvest valgusarad. Veel üks toredus päikseprillidega – kui vaatan häguse päikese suunas palja silmaga, on ta lihtsalt piimjas hägus. Kui läbi prilliklaaside, siis õrnas pärlmutter – oreoolis. Ma usun, et siin prillid pigem aitavd tõelust esile tuua.

Kuna lumekiht on piisavalt õhuke ja maapind seal all külmunud, pööran end koheselt üle hüvakätt asuva põllu põikloodis ülespoole sammuma. Kui palju kitsejälgi! Miks? Jah, lumeteki all on taliraps kenasti lõdvestunud, tema tumedad leheksed katsudes pehmed. Kitsedele mõnus suutäis. Sellel lagedal maal sammudes, tuule vihin üle kapuutsi kõrvus, elan taas üle kõnnumaa-tunnet. Ja mõtlen neile, kes aegade jooksul üle kõnnumaade liikunud, kas vajadusest või maailma avastamise tungist (suuskadel üle Gröönimaa, põhjapoolus...).

Rapsipõld lõppeb. Olen nüüd kõrrepõllul. Kitsedel pole siia asja olnud, välja arvatud mõned lamamisjäljed laiades rattajälgedes, mis põlde väetades, tõrjet tehes ning koristades sinna jäänud. Jõuan pajupõõsa-grupini. Uurin pisut urbi, enamus neist on kenasti soomustupes peidus. Mõnel üksikul vilksatab alläärest valget, need on ennast vist juba pehmest detsembrist eksitada lasknud. Keeran nüüd järsult vasakule ja laskun maantee poole. Kraavi ääres tunnen ära tuttava putke, ta on täiesti paljas.

Kõnnin tagasi. Kui lageda peal ei lasknud tuul lumel kinnistuda, siis mets on talvine muinasjutt ise. Lumi on kõikidel okstel ja raokestel. Lisaks vaikne. Vaese mehe kasukas. Sarnaselt rapsile on ka sammal lume all niiske ja pehme, vajub kenasti jalge all. Ja meie õu on vaikne ja valge. Värvilised linad nööril teevad mõne laisa tervitusviipe. Ilus.

...maapinnal värskelt sadanud lumi....

...TAAS PÜHAPÄEVAS, 28.jaanuaris

Kuna poeg läheb rongile, viib minu vaatleja-tee sedakorda Vastse-Kuuste suunas. Metsavahet ja lagedat selgi teel parasjagu, lihtsalt avarad vaated jäävad ära. Aga ilm on nagu veidikeseks kokkutõmbumiseks loodudki. Kui lühidalt teha, siis on sedasorti sulailm, kus maa on taevalaotusest heledam. Maapinnal värskeltsadanud lumi, taevas peaaegu ühtlaselt tinahall. Üle õue minnes kostub saabaste alt sulalume krudin, metsavahe maanteel seda pole, lund liig napilt. Autojäljed on, olenevalt möödasõidu ajast, beežikamad või valgemad. Loigud teel on titekakapruuni värvi. Kui auto on sealt läbi paarutanud, jätkub samavärvi pritsmeid igas suunas.

Lumekiht on parasjagu nii õhuke, et Nipernaadi võiks Inriidi ümber veenda: „Näed sa – veel on rannas paar mustendavat laiku, mitte kogu maa pole veel kaetud lumega. Olen sinu päralt alles siis, kui kogu maa on valge vaiba all.“ Ole mureta, Nipernaadi, ka metsaaluste mullune kulu ja sammal pole veel lund näinud!

Sooja saju tulemid on märjad pärlikeed horisontaalsetel puu- ja põõsaokstel. Kui nüüd öösel pisutki külmetab, on hommik kristallpärleis. Väga kaunid on Tõrvamäe noored männid, kandes värsket lund oma noortel tervetel kasvudel. Seemnemändidel, mis raielankidele kasvama jäetud, on üks, see tuulepoolne külg valge, ülejäänu ühtlaselt vettinudtume. Jõuame metsast välja. Kui nüüd taustale jääva metsa asemel oleks mäed, võiks vaateid vägagi jaapanipäraseks pidada. Võib nüüdki. Jaapani tušijoonis. Halli viiskümmend varjundit ja udu.

Õuele tagasi jõudes avastan Kasvukoja eest sootuks hülgehalli loigu – nojah, põhjaks pole ju maantee kruusakihti. Jääkillud, mis auto läbisõidust jäänud, suurendavad sarnasust hülgenahaga veelgi.

Heidan viimase üleõlapilgu hallile hämarusele. Tulen tuppa. Vaatan läbi elektrivalguses toa akna sedasama – sügavsinine hämarus...

...sügavsinine hämarus...

Pildid googli avaruses.