Kõigepealt paar sissejuhatavat küsimust – vastust.
Miks loodusvaatlused?
- Inimesena olen osa loodusest. Loodusvaatlus on nagu enesevaatlus – midagi välismaailmas puudutab minu sisemaailma, ärgitab tundeid ja mõtteid. Loodusvaatlus on täiuslik kohalolu-harjutus. Oled siin ja praegu. Otsene loodusvaatlus muutub digitaliseeruvas maailmas üha olulisemaks. Loodusvaatlus on lihtne – mine ja vaatle.
Kus loodusvaatlused toimuvad?
- Rubriigi pealkirjast võid aimata, et Lootvina külas Põlvamaal. Jah, nii see on. Täpsustades: Riidma talust põhja suunas Lootvina poole ja lõuna suunas tagasi liikudes.
Kes ma ise olen?
- Olen Lootvina naine Külli ja antud rubriigi jaoks sellest ka piisab.
Niisiis – PÜHAPÄEV, 14. jaanuar.
Asun jalutuskäigule. Hämaruseni on aega umbes tund. Väljas on 9 miinuskraadi. Esimene teejupp on looklev metsavahe-maantee. Kruusatee on kuiv, külm ja kõva. Kruusatee kohta seega hea seis, kuigi augud on endised. Aga ka nemad on kuivad ja kõvad. Värve pole. On vaid heleda-tumeda erinevad toonid ja varjundid, juhtiv meeleolu on tume hallikas-valge. Ka kuuskede rohelus avaldub vaid tumedusena. Hea tahte ja teadmise juures, et kuused on ju rohelised, võib leida mustjasrohelisi toone. Puudel-põõsastel on härmatis. Härmatise värv vastab üldisele tonaalsusele, ta pole see muinasjutuline pruudi-valge, vaid hall, valkjashall. Liigitan ta oma süsteemis hall-härmatiseks.
Metsa vahelt välja jõudes ja künkale üles tõustes saab esmamulje kinnitust – ka taamal paistvad puudegrupid ja metsad on hall-härmatisega kaetud. Nii. Vaade on avardunud, taevavõlv suurenenud, samas olen tuulele kättesaadav. Idatuul ründab paremat põske. Muud ta kätte ei saa, kapuuts on peas. Edasist teed näen pikalt otse enda ees, kerge tõusuga Lootvina poole kerkimas. Majapidamisi veel ei paista, ka lähim, Savi talu on krunti ümbritseva puudeviiru varjus. Vasemale jääb kerge langusega helepruun küntud põllumaa. Ka ilma selle peale astumata võib tunda mullakamakate külma kõvadust. Paremal, kerge tõusuga põllul teeskleb taliraps surnut. Et siis ei võta külm ära. Lumetekki ju veel pole. Maastikul on mõningaid valgeid kohti, nagu oleks keegi tuhksuhkrut laiali puhunud. Need teekõrvased põllud tekitavad minus avaruse tunde. Minus, metsast tulnus. Stepiinimene võiks muidugi ängistust tunda.
Nüüd vahetavad põllumaa kurakätt välja Savi talu ja tema naabrite asumid. Ei ühtki hingelist. Aga teeäärsetel põõsastel ja noortel puudel määratlen veel ühe härmatise liigi: beež-härmatis. Kas tõesti tolm? Külmaga? Jõuan Rässa bussipeatusesse. Seal peatub kaks bussi. Üks hommikupoole, kuid ainult kolmapäeviti ja reedeti, teine pärastlõunal ja tööpäevadel. Mina neid busse kunagi ei näe. See-eest näen nüüd Lootvina majapidamisi, kolhoosiaegset paneelmaja ja ees vasemal terendamas Mõisamäge. Täpsustuseks tuleb öelda, et lootvinlased jagunevad kaheks. Nagu meie sugulasrahvas marid jaguneb niidu- ja mäemarideks, nii jagunevad lootvinlased raba- ja mäelootvinlasteks. Rabalootvinlased kadestavad mäekaid nende miljonivaate pärast (see on tõesti tõsi!), mäelootvinlased rabakaid jälle sellepärast, et seened-marjad kohe oma maja tagant võtta.
Olen jõudnud asula piirini. Autod peavad seal kiirust vähendama. Mina ei pea midagi, aga keeran siiski otsa ümber. Enne jõuan märgata esimest elumärki – paneelmaja krundi kohal teeb lõbusa tiiru seitsme värvulise parv. Tagasi. Idatuul saab vasema põse hambusse. Üks minu kasvu putk teeserval meelitab mind üle kraavi astuma. Need paar minutit hallhärmas putke tuuletantsust kuuluvad mulle. Takjad taustal üritavad ka, aga nad pigem võnguvad kui tantsivad.
Enne kui tee künkast alla metsa vahele viib, tuleb esimene auto. Valge. Juht ja tema kõrvalistuja lehvitavad, ilmselt rõõmsalt. Lehvitan vastu. Ma endiselt ei tunne inimesi auto järgi ära ja väljast sisse ju ei näe. Vaatan autole järele ja beež-härmatise päritolu saab kinnitust, kuiv külm tolmupilv vajub vasakule beeži varjundit kinnitama. Auto kaks punast tuld kaovad künka taha. Jäävad kaks sarnaselt punast, aga vertikaalselt asetsevat tuld loodesuuna silmapiiril – mast. Vaikne hämardumine. Pööran enne kodu metsasihti mööda raba poole ja viimane lõik viib mu läbi väikese imekauni palumänniku. Mändide sirged tüved panevad endagi sirutuma. Sammal jalge all küll vajub, aga on samuti külm ja kõva. Männid tuletavad meelde udmurdi jumala nime, Inmar. Inmari puu on mänd. Nõnda mõeldes jõuan koduõuele. See on ühtlaselt õhukese lumega kaetud. Tean, et kui valgustatud tuppa astun, saabub pimedus väga kiiresti. Väljas olles tundub valgust piisavalt olevat.
Erinev on see – sees ja väljas.
- Inimesena olen osa loodusest. Loodusvaatlus on nagu enesevaatlus – midagi välismaailmas puudutab minu sisemaailma, ärgitab tundeid ja mõtteid. Loodusvaatlus on täiuslik kohalolu-harjutus. Oled siin ja praegu. Otsene loodusvaatlus muutub digitaliseeruvas maailmas üha olulisemaks. Loodusvaatlus on lihtne – mine ja vaatle.
Kus loodusvaatlused toimuvad?
- Rubriigi pealkirjast võid aimata, et Lootvina külas Põlvamaal. Jah, nii see on. Täpsustades: Riidma talust põhja suunas Lootvina poole ja lõuna suunas tagasi liikudes.
Kes ma ise olen?
- Olen Lootvina naine Külli ja antud rubriigi jaoks sellest ka piisab.
Niisiis – PÜHAPÄEV, 14. jaanuar.
Asun jalutuskäigule. Hämaruseni on aega umbes tund. Väljas on 9 miinuskraadi. Esimene teejupp on looklev metsavahe-maantee. Kruusatee on kuiv, külm ja kõva. Kruusatee kohta seega hea seis, kuigi augud on endised. Aga ka nemad on kuivad ja kõvad. Värve pole. On vaid heleda-tumeda erinevad toonid ja varjundid, juhtiv meeleolu on tume hallikas-valge. Ka kuuskede rohelus avaldub vaid tumedusena. Hea tahte ja teadmise juures, et kuused on ju rohelised, võib leida mustjasrohelisi toone. Puudel-põõsastel on härmatis. Härmatise värv vastab üldisele tonaalsusele, ta pole see muinasjutuline pruudi-valge, vaid hall, valkjashall. Liigitan ta oma süsteemis hall-härmatiseks.
Nüüd vahetavad põllumaa kurakätt välja Savi talu ja tema naabrite asumid. Ei ühtki hingelist. Aga teeäärsetel põõsastel ja noortel puudel määratlen veel ühe härmatise liigi: beež-härmatis. Kas tõesti tolm? Külmaga? Jõuan Rässa bussipeatusesse. Seal peatub kaks bussi. Üks hommikupoole, kuid ainult kolmapäeviti ja reedeti, teine pärastlõunal ja tööpäevadel. Mina neid busse kunagi ei näe. See-eest näen nüüd Lootvina majapidamisi, kolhoosiaegset paneelmaja ja ees vasemal terendamas Mõisamäge. Täpsustuseks tuleb öelda, et lootvinlased jagunevad kaheks. Nagu meie sugulasrahvas marid jaguneb niidu- ja mäemarideks, nii jagunevad lootvinlased raba- ja mäelootvinlasteks. Rabalootvinlased kadestavad mäekaid nende miljonivaate pärast (see on tõesti tõsi!), mäelootvinlased rabakaid jälle sellepärast, et seened-marjad kohe oma maja tagant võtta.
Olen jõudnud asula piirini. Autod peavad seal kiirust vähendama. Mina ei pea midagi, aga keeran siiski otsa ümber. Enne jõuan märgata esimest elumärki – paneelmaja krundi kohal teeb lõbusa tiiru seitsme värvulise parv. Tagasi. Idatuul saab vasema põse hambusse. Üks minu kasvu putk teeserval meelitab mind üle kraavi astuma. Need paar minutit hallhärmas putke tuuletantsust kuuluvad mulle. Takjad taustal üritavad ka, aga nad pigem võnguvad kui tantsivad.
Enne kui tee künkast alla metsa vahele viib, tuleb esimene auto. Valge. Juht ja tema kõrvalistuja lehvitavad, ilmselt rõõmsalt. Lehvitan vastu. Ma endiselt ei tunne inimesi auto järgi ära ja väljast sisse ju ei näe. Vaatan autole järele ja beež-härmatise päritolu saab kinnitust, kuiv külm tolmupilv vajub vasakule beeži varjundit kinnitama. Auto kaks punast tuld kaovad künka taha. Jäävad kaks sarnaselt punast, aga vertikaalselt asetsevat tuld loodesuuna silmapiiril – mast. Vaikne hämardumine. Pööran enne kodu metsasihti mööda raba poole ja viimane lõik viib mu läbi väikese imekauni palumänniku. Mändide sirged tüved panevad endagi sirutuma. Sammal jalge all küll vajub, aga on samuti külm ja kõva. Männid tuletavad meelde udmurdi jumala nime, Inmar. Inmari puu on mänd. Nõnda mõeldes jõuan koduõuele. See on ühtlaselt õhukese lumega kaetud. Tean, et kui valgustatud tuppa astun, saabub pimedus väga kiiresti. Väljas olles tundub valgust piisavalt olevat.
Erinev on see – sees ja väljas.
Kribas Lootvina naine Külli
15.01.2018
1 kommentaar:
See "valge auto" oli palli talu meespere, kes poest tuli. Käisid kohalikku väikekaubandust elavdamas :-D
Postita kommentaar