...taevani tõstame tahtmised

Ahja kuu

Aasta algas :D
No olgu, juba kaks nädalat tagasi algas, aga ta on siiski täitsa tutikas.
Mis enne seda värsket aastat toimus? No ikka hulganisti toredusi.

Esiteks oli Jõulupesa!! Kas te ka teate, kui tore seda teha on! (Jaa, Marju, ma tean, et sa kergitasid praegu üht kulmu, sest minu õnneks ilmungi ma kohale alles toreduste ajaks :D). Sel aastal olid lapsed veel vahvamad ja õpetajad veel osavõtlikumad. Ja saladuskatte all võin öelda, et päkapikkude trennisaalist sain mina näiteks päris ehtsa trennipisiku, millest ma nüüd suurt rõõmu tunnen ;) Ja kuigi kõik eelnevad ööpäevad olid täis rohkem magamata tunde, kui kell seda reaalselt võimaldaks, tuli see hea kõik siiski suure ja sooja tundena meile tagasi. Tuli sel hetkel, kui lapsed põrandal selili jäsemeid siputades naeru kõgistasid, tuli sel hetkel, kui väike käsi, kelle omanikul silmad elevusest nii nii suureks läksid, hane paitas, tuli sel hetkel, kui kõik lõkke ümber ringis maagilisi sõnu laususid, tuli sel hetkel, kui nii vaikselt ja nii pingsalt uudishimu tagasi hoides Jõuluvana juurde hiiliti. Ja lõpuks see hetk, kui kõik suured ja väikesed istusid Jõuluvana ees, käes heledalt tilisev kelluke ja kuulasid nii nii vaikselt meie Inglilaulu. Iga. Viimne. Kui. Kõrvake. See oli päris uskumatu. Kusjuures seda ilu ei suutnud ära rikkuda isegi pisiasi, et me kuni viimse grupini ei suutnud laulu viisis päris üksmeelele jõuda...ja sõnad olid ka kohati erinevad. Aga nagu kogenenumad teatritegijad ütlesid, siis kogu see üritus pidigi väga impro olema. Ma siis püüdsin ka sulanduda :)
Igatahes oli see jõuluajale imeline algus. Aitäh, kniks :)

Pavvavavavlovad keset talveveve

Teiseks olid jõulud. Seekord olid jõulud siis sellised, et natuke koos ja natuke eraldi ja kõik olid rahul. Aga kõige mõnusam oli see, et päris jõuluõhtul sain jõulusoovid ja -kallistused üle anda mitmele armsale, kellega muidu sel perekesksel õhtul ju ei trehva. Ja ema juures sain ka käia. Täitsa idüll kohe: astun mina tema koduuksest sisse, ja tema seisab seal, hommikumantel seljas ja pakub kooki :D Ka nende jõulude  kingitused on kõrgemaid kiitmisi väärt: kartul (sest kõik linnainimesed hüppavad rõõmust kolmandale korrusele, kui kuskilt koti kartuleid saavad), kruvikeerajad (justnimelt, kaks, pluss ja miinus :D), lõhn (jebedijeeee!!!!) Tutti-Frutti kommid (no päris ausalt, kes ei armastaks neid komme, ah!)  ja hästi palju ilusaid hetki nii kollegide kui sõprade seltsis (huvitav, kas ma olen juba maininud, et just mul on kõige toredamad kolleegid ja kõige vahvamad sõbrad... ).

Väga lahe mäng...kuni selle ajani, mil nad must osavamaks
said....

Vaheaja veetsid lapsed siin, seal ja kolmandas kohas. Või kui päris aus olla, siis isegi siin mitte nii väga. Ja kõik emad, kes hetkel seda loevad saavad minust nüüd vägagi aru. Kui juhtub olema olukord, mil emal on vaba päev....või isegi mitu(!!) ja kodus pole kõige vanemat last....ega ka vanuselt järgmist...ega ka järgmist....ega ka pesamuna ( !!!), siis mida võiks see ema küll teha? Ei, ei helista iga paari tunni tagant, kas ühel on ikka kõht täis ja teisel riided puhtad ja kas kolmas ikka paneb õue minnes kindad kätte. Sugugi mitte. Sellisel imelisel juhul ärkab see ema hommikul hilja.. väga hilja. Kui päris aus olla, siis isegi vastu lõunat. Olgu, ärkab varem, aga voodis mõnuleb ikkagi pikalt. Joob voodis eriti rohke vahukoorega kohvi ja sööb võikusid ja küpsiseid (!), sest neid muul ajal köögist väljaspool ei sööda ju. Aga sel ajal tohib! Kogu kodu võib ära koristada, kui tuhin tuleb. Ja kohe niimoodi otsast lõpuni. Seejärel võib iga tunnikese tagant teha kogu elamisele tiiru peale ja üllatuda, kuidas kõik ikka veel korras on !?! Ja siis läheb see ema oma emale külla. Ei, mitte niisama. Vaid sööma! Just. Istub laua taha ja lihtsalt sööb. Kusjuures, kui teil juhtub olema selline tore ema nagu mul, siis pääsete ka nõudepesust ;) Ja pärast võib natuke õues jalutada. Kõige mõnusam on muidugi see, kui pärast sellist "tegusat" ja "rasket" päeva saab võtta raamatu, tee ja šokolaadi ning minna kuuma vanni. Täiesti süüdimatult. Nautides iga hetke.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma nii pikalt muljetada :D

Kooskasvamise helged hetked

Tahtsin hoopis kiire ülevaate anda, kuidas läheb Vaarikese talu lastel, kes nüüd küll suuremalt osalt on linnavurled, aga Vaarikesteks jäävad ikkagi. Kaks tüdruklast käivad ühes toredas lasteaias. Algul tundus, et asub mitte-väga-kaugel. Aga olles siinkandis nüüd natuke ringi uidanud.....nooo meie maja ees ja taga on miljon lasteaeda, nii, et preilide oma asub ikka parajalt kaugel. Aga on armas. Õpetajad on sõbralikud ja rühmaruum hubane. Ja akvaariumitäis kalu on ka :) Tüdrukud käivad ühes rühmas ja on õpetajate sõnul "nagu vanad kalad" ( asjakohane võrdlus, kui rühmas on akvaarium :) ).

Oht varitses ka diivaninurga taga

Aga enne, kui präänikukesed linna lasteaeda emigreerusid, käisid nad hoopis teises lasteaias, kas teate. Kaari omas. See on selline lasteaed, kus kõik on omad. Kus õpetaja võib last kasvõi terve päeva kaisu sees hoida, kui väike inimene seda vajab. See on selline koht, kus õpetajad märkavad last hommikul..ja lõuna ajal..ja nad jaksavad seda teha veel ka õhtul. See on selline koht, kus õpetaja võtab varahommikul su unise ja õueriietes lapse ja on lahkelt nõus ta ise lahti riietama, sest lapsevanemal on ju nii nii kiire. See on selline koht, kus eikusagilt võlutakse välja kindad, sest ema unustas lapse omad kogemata autosse. See on selline koht, kus KÕIK, keda sa kohtad misiganes ajal naeratavad sulle...ja sulle...ja talle ja lapsele...alati. See on selline koht, kus sul tahes-tahtmata tekib tunne, et su laps on ühes väga heas eralastehoius, sest ruumid on avarad, mänguasjad huvitavad, õpetajad lihtsalt imelised ja laste arv :) meelipaitavalt väike. Ja iga väikese kätepaari jaoks on piisavalt aega. Piisavalt aega, et voolida. Piisavalt aega, et elava liivaga terveid linnu ehitada, piisavalt aega, et õhtul enne kojuminekut nii pikalt kallistada. Ja kõik mu neli pudinat on sellisest ilusast kohast läbi voolanud. AITÄH, armas Kaari pere!



Läheb juba väga pikaks, ma vaatan. Kaks lõiku tagasi juba läks, hmm.

Lumeilm Tartu Uues Teatris

Noormehed vahetasid kooli. Seda ma natuke kartsin. Aga ainult natuke. Kõige keerulisem oli asjaajamine ja kogu see uus süsteem...ja keset õppeaastat uutele asjadele paberite ümberpanemine, johhaidii!!! Nüüd on neil esimene nädal selja taga ja tundub, et täitsa okei on. Keegi ei streigi hommikul, et kooli peab minema, et JALGSI peab kooli minema :D Noor Peremees olevat juba märganud mitut kena neidu ja esimesel päeval saanud ühe sõbra...koos telefoninumbriga! Ma natuke kahtlesin, kas on ikka minu laps....Väike Härra leidnud ka endale mitu sõpra, küll ilma telefoninumbriteta, aga sest pole lugu. Õppimine on praegu vaevanõudev, kuid küll kohanevad.
Noor Peremees ehitab õhtuti masinaid ja tegeleb söögitegemisega. Asi on enam kui kahtlane, aga mul pole hetkel aega asja lähemalt uurida. Jõuluks saadud kinkekaardi eest soetas endale kilomeetri jagu juhtmeid ja vist mootoreid ja ...lüliti. Tuleb huvitav aasta :)

Ja Lootvinas hakatakse saunamütse tegema!!!! Just üks päev siin mõtlesin, et peaks end Palli talu sauna sokutama. Aga tea, kas sinna enam lastaksegi, kui keskuse juures sääne uhke sann püsti on aetud. Tuleb minna mütsi meisterdada. Marju, palun mind kirja panna!

 Tervitusi ja päikest Taara kandist ;)