 |
| Matsime Mari krundi piirile, vana kase alla, kus ta tihti istus ja taha aasale metsloomi vahtis.... |
Kuid täna, kui möödas on ööpäev ja istun köögis ning mõtlen, siis tahan seda teha.
Kirjutada järelhüüde tublile, targale, soliidsele ning mõistlikule koerale, kes meie juures oma viimased aastad elas.
Ma räägin teile Mari loo....
Keegi ei tea, kui vana Mari oli ja keegi ei tea, kust ta tuli. Keegi ei tea tema loo algust, kuid ühel aastal (pakun 2008, enne meie siia kolimist) oli kena, suur ja klassikalise hundikoera välimusega emane koer, keset külateed ja ootas otsivalt autosid. Ta ootas kaua peremeest, kes ta tõenõoliselt siia, Lootvina vahele, maha jättis ning oma tagasitulematut teed sõitis. Kollases majas elas tollal Miia, kõhn ja pikk naisterahvas, kes oli lahke olemisega ning loomaarmastaja. Miia hakkas koerale süüa andma ning koer läks tema juurde elama...Miia hakkas teda nimetama Mariks, miks - ei tea.
 |
| Ax ütles, et Marile tuleb head kaasa panna ja sokutas peotäie koerakrõbinaid ning kolm lihapallikest Mari nina ette viimsele teele.... |
Miia võeti ära meie hulgast nii mõnedki aastad tagasi. Miia asemele kolis kollasesse majja kohevarsti uus perenaine, räägitakse, et Miia sõbranna. Tühja kohta ilmas pole ja ega Loodus ka salli ;-) Kuid uue perenaisega tulid kaasa uued loomad ja Mari kuuti kolis bernhardiini ja millegi ristand, õuel klähvis väike krnatsi moodi elukas ning liialt kitsas oli .......vist.
Mari tütre võtsime endale juba siis kui Miia elas. Koertel tundeid küll ei täheldanud, kuid külas käis Mari ikka oma tütrel siin, Palli talus ja Palli (nii panime koeratütrele nimeks) kostitas ikka oma söögikausist ema. Põlvkondlik side, naersime meie.
Kuid siis, peale Miia lahkumist, hakkas Mari järjest enam Palli õuele jääma. Algul saabus täpselt kella kuueks õhtul, teades, et Palli peremees saabub ja temal oli kombeks koerte söögikauss kuurist täis kallata puid otsides. Nii siis Mari õhtusöögile kiirustas. Siis jäi juba päevaks ja õhtuti kadus kuni vastu talve avastasime, et tütar on oma kuudi ka emale loovutanud ning ise kohevates karvades mähkunult trepi ees magab ning Mari kuudis soojas. Vahel ikka Mari jalutas veel keskuse juurde ja võibolla ka mujale, kuid sujuvalt valis ta koduks Palli talu.
Kõik, mida ihkame, võib ükskord meieni jõuda. Olin mitu korda õhanud, et küll tahaks ka sellist suurt ja väärikat koera ja siis ta ise tuligi. Tütrest on küll väärikus mööda läinud, tema osaks on saanud vist isapoolsed geenid ;-)
Ja eile ning täna, kui tulin koju, siis oli kuidagi imelik, et suur ja väärikas, aeglane Mari ei tulegi üle õue vastu, auto juurde, et koonuga sind tasakesi tervitada.
Maril oli kombeks, et ta tuli sinu juurde ja pani oma nina õrnalt sulle vastu ning seejärel läks jälle mõnda oma kohta magama. Mari viimased aastad, olles nähtavalt NII vana, et......liikus ühest kohast teise ning magas - küll mu roosipõõsastes, küll mu peenratel ja igas muus kohas kus sobis talle! Kui nädalavahetuseti miski töö või tegemine, siis ta vedas end magama sinna lähedale......
Juba eelmine sügis, vastu talve, me kartsime, et ta ei pea vastu, kuid suve algul oli jälle vanaproual puus all ja kepsutas isegi. Vorstisu oli viimase hetkeni. Ja mina veel mõtlesin reedel, et peaks Marist mõne ilusa pildi tegema, et .......ja need jäidki tegemata, küll järgmine nädal jõuab mõttest. Ei jõua, vahel me lihtsalt ei jõua. Jääme hiljaks ja ongi liiga hilja, enam lihtsalt ei saa.
Puhka rahus, koer Mari, kes sa valisid ise endale peremehi.
