Söök, võrrratuu sööök (loe lauldes)

Peatset paranemist Palli tallu ja mujale pesadesse, kus haigeid leidub!

Väheke külma saanud pallid.
Valmis minema kappi pikaajalise
külma jahile
Voolisin frikadelle ja mõtlesin, et peaks täna kirjutama oma mõtetest (rõhk on sõnal- mõtetest, mitte-oma). Sellest, kuidas mul on vaja ruttu töö leida ja kuidas mul tegelikult pole õrna aimugi, mis tööd võiks teha, ja kuidas ma tegelikult vist ikka tahaks kooli või lasteaeda lastega trallitama, aga samas pole ma selleks piisavalt kvalifitseeritud, ja et tegelikult pole ma kunagi teenindustööd proovinud (kunagi ühe päeva proovisin, see oli väga meeldejääv ja piinlik ning ma pole veel valmis seda kogemust jagama :D :), aga tahaks, ja kuidas ma TEAN, et on olemas must miljon ametit, millest ma midagi ei tea, aga mis oleksid raudselt proovimist väärt, ja ja ja. Aga siis hakkas mulle tunduma, et selline postitus tuleks vististi liiga meeleheitlik  ja pikk. Seega, räägin hoopis frikadellidest. Jep. Aeg-ajalt tuleb peale kohutav (st väga väga talumatult suur) frikadellisupiisu. Kunagi, kui ma veel noor ja roheline olin, siis tegin kõnealust suppi sootuks teisiti kui praegu. Keetsin frikadellid ära, lisasin puljongikuubikud ja külmutatud köögiviljad. Ja noh, oli hea küll. Aga nüüd ma pole enam nii noor. Ja olen täheldanud, et vanuse kasvuga suureneb mul ...hmm ma ei teagi, kuidas seda ilusti öelda. Enda kohta ei taha ju nagu halvustavaid sõnu pruukida. Samas, olen aimanud sellekohast nurinat tutvusringkonnas...Okei, suureneb toidupirtsakus. Poest ostetud frikadellid ei maitse enam. Ja lisaks sisaldab üks frikadellipakk liiga palju lisaaineid, liiga vähe liha, ning ka liiga vähe frikadelle!! Õudne. Aga retsepti juurde siirdudes. Töötasin kunagi Haanja Koolis ja sealne kokk tegi frikadellisuppi, mis avas mu silmad (kõlas hästi, eks :) ). Supp koosnes peamiselt frikadellidest ja tillist. Päriselt. Lisaks oli kartul ja porgand. Ja rohkem polnudki vaja, sest see väike grupeering toimis lihtsalt võrratult. Ja sama valemi järgi teen ma suppi siiani. Ainult, et frikadellid veeretan ise valmis. Päris hakklihast. Ja parematel aegadel kasutan omatehtud puljongit (põdrast või küülikust või kukest või misiganes Peremees koju lohistab).


Frikadellide tegemine on tore! Ma mõtlen, et käivad ju koos igasugused käsitööringid. Minu arust oleks vahva teha aeg-ajalt frikadelliringe. Kõik frikadellimaiad tuleks oma liha ja töövahenditega kokku ja siis mööduks pool päeva palle veeretades ja lobisedes. Teate, kui IGAV on lihtsalt köögis seista ja tundide viisi sama liigutust teha..aaa..aa(haigutus). Salatit, näiteks, saab toas telekat vaadates ka hakkida, aga toores hakkliha...ja mul alati kukub midagi maha. Õnneks sattusin ma täna vahelduse mõttes uue raadiojaama peale. Unejutu järgi tuvastasin, et tegu oli vist Vikerraadioga. Sealt tuli huvitav saade Jaagup Kreemiga. Midagigi, onju. Varem tegin ma pallikesi nii, et mass oli kausis ja sealt ma siis teelusikaga üritasin ühesuuruseid portsjoneid võtta ning esteetilisemaks veeretada. Täitsa liialdamata- kahe toidukorra jao frikadellide tegemine võttis pool päeva. Siis avastasin ma enda jaoks kummikindad (need õhukesed, ühekordseks kasutamiseks). Võlu seisneb selles, et esiteks ei haagi frikadell end siis käe külge ja teiseks...ei saa käed mustaks. Päriselt! Ei mul pole mingit mustade käte foobiat, aga neeh, teate kui tüütu on, kui kaks kätt on otsast ääreni hakklihased ja siis kostub tagant toast kellegi hääl :" Eemmmee, Pesamuna kakas, vaheta ruttu ära! Me sureme haisu kätte!" , või tahab keegi kallistada, või tahab trobikond lapsi õue minna ja valguskiirusel, KOHE, just nüüd on vaja aidata kätte kinnas ja kinni lukk. Ja mõnikord juhtub, et kõik need olukorrad järgnevad üksteisele. See tähendaks, et ma ainult kraani vahet jooksekski (meil on kraanikauss ainult vannitoas, mitte köögis). Kinda aga naksan käest ja saan muud karjuvad asjad sipsti ära teha. Olgu tänatud Kindajumal! Kuhu ma jäin nüüd. Ahjaa. Igatahes leidsin, et kinnastega pallitada on tunduvalt mugavam. Aga aega kulus siiski väga palju. Aga nüüd nädalajagu tagasi nägin telekast üht kokka. Ta tegi küll rootslaste lihapalle, aga (nimi ei riku palli) põhimõtteliselt oli see ikkagi frikadell. Ja ta tegi neid pritskotiga. Ma ei saa aru, kuidas ma ise varem selle peale ei tulnud!!?! Igatahes oli tunne nagu keegi oleks toas tule põlema pannud. Peremees tõi eile poole kilo hakkliha asemel terve sea jagu hakkliha ( pisikese sea)  (merisea, ehk) (poolteist kilo vist). Ja täna läks frikadellitamiseks. Ja see pritskoti tehnika töötab nii hästi!! Ei saa küll öelda, et nüüd üldse aega ei kulu, aga oluliselt lihtsam on kogu protsess. Ja toredam :)
Margamarju nõudis, et ma tegevuskäigu üles ka pildistaks, niisiis sundisin Väikest Härrat telefoniga lihapilte tegema. Temal oli väga hea meel. Vahet pole, mis pildile jääb, peaasi, et klõpsida saab. Ja kõik olid õnnelikud :D

Frikadellitainast teen ma eriti lihtsalt. Vaja on hunnik head hakkliha, rohkelt peeneks hakitud mugulsibulat, maitse järgi soola ja pipart. Muna ma ei pane, pole näinud vajadust. Ja siis võib hakata pallitama. Panen pallid algul küpsetuspaberile ja siis nt ahjuplaadiga sügavkülma. Paariks tunniks või nii. Ja siis saab nad juba pakkida paraja suurusega kotikesse ning edasi külmutada.

 Mõned kuked pääsesid  eile elu kurnavast koormast, nii et ka nendega toimetasin täna. See tähendas muidugi, et lisaks lihasaagile sain ka puljongit :D juhuu!!. Päeval keetsin, öösel jahtub ja homme pakin kottidesse. Sealt edasi rändab väärt kraam külmkirstu, kus frikadellid ja kukekintsud juba ees ootavad. Mmmmm

Muideks, frikadellide meisterdamine on sama teraapiline kui triikimine. Igaks juhuks mainin, et kui keegi vajab vaheldust ;)







2 kommentaari:

margamarju ütles ...

Issand kui isuäratav...kukekintsud ja puljong! Nii tubli naine :-D

margamarju ütles ...

AAA, ja tänan heade soovide eest vähemalt! (ma ikka veel ei saa üle, et sa ei olnud nõus soome kelguga v-kuustessse leiba tooma minema :-()